Elulugu

Rikas elu Jehoova teenistuses

JUTUSTANUD RUSSELL KURZEN

Olen sündinud 1907. aasta 22. septembril ehk seitse aastat enne seda enneolematut ajastut, mis algas Esimese maailmasõjaga. Meie pere oli rikas kõige tähtsamas mõttes. Pärast seda, kui olen jutustanud üht-teist oma pere minevikust, arvan, et nõustute sellega.

MINU vanaema otsis tõde Jumala kohta juba väikse tüdrukuna. Enne teismeikka jõudmist käis ta paljudes kirikutes oma maalilises kodulinnas Spiezis Šveitsis. Aastal 1887, mõned aastad pärast seda, kui ta oli abiellunud, rändas Kurzenite pere koos teiste immigrantidega Ameerika Ühendriikidesse.

Meie pere asus elama Ohio osariiki, kus vanaema leidis aastal 1900 aarde, mida ta oli juba kaua otsinud. Selle aarde leidis ta Charles Taze Russelli raamatust „Aeg on ligi”, mis oli tõlgitud saksa keelde. Ta mõistis kiiresti, et loetus on tõde Piibli kohta. Kuigi vanaema inglise keele oskus polnud kiita, hakkas ta tellima ingliskeelseid „Vahitorni” numbreid. Nii sai ta rohkem teadmisi Piibli tõdede kohta ning õppis samal ajal ka inglise keelt. Vanaisal aga ei tekkinud kunagi sellist huvi vaimsete asjade järele nagu vanaemal.

Vanaema üheteistkümnest lapsest hindasid seda vaimset aaret kaks tema poegadest, John ja Adolph. John, minu isa, ristiti 1904. aastal Missouri osariigis Saint Louisi linnas piibliuurijate (praegu Jehoova tunnistajad) konvendil. Kuna enamik piibliuurijaid polnud rikkad inimesed, korraldati konvent samal ajal Saint Louisis toimuva  maailmanäitusega, nii et piibliuurijad saaksid konvendile sõita odavama rongipiletiga. Hiljem, aastal 1907, ristiti mu onu Adolph New Yorgi osariigis Niagara Fallsis toimunud konvendil. Mu isa ja onu kuulutasid innukalt, mida olid Piiblist teada saanud, ning mõlemad neist said hiljem täisajalisteks teenijateks (keda praegu nimetatakse pioneerideks).

Seega, kui mina 1907. aastal sündisin, oli meie pere juba vaimselt rikas (Õpetussõnad 10:22). Olin veel päris väike, kui mu vanemad John ja Ida võtsid mind 1908. aastal kaasa „Võidu poole liikumise” konvendile Ohiosse Put-in-Baysse. Konvendijuhataja oli Joseph F. Rutherford, kes oli tollal reisiv teenija. Paar nädalat varem oli ta olnud meil külas Ohios Daltonis, kus ta pidas kohalikele piibliuurijatele kõnesid.

Neid sündmusi ma muidugi ise ei mäleta, küll aga mäletan ma konventi Marylandis Mountain Lake Parki linnas aastal 1911. Mina ja mu noorem õde Esther kohtusime seal Charles Taze Russelliga, kes oli piibliuurijate ülemaailmse kuulutustöö ülevaataja.

1914. aasta 28. juunil, päeval, mil Sarajevos mõrvati ertshertsog Ferdinand ja tema naine ning misjärel kogu maailm haarati suurde sõtta, olin mina oma perega rahulikul konvendil Ohios Columbuses. Juba väiksest peale sain käia paljudel Jehoova rahva konventidel. Mõningatel konventidel oli inimesi kõigest saja ringis, teistel kogunemistel olid aga mõned maailma suurimad staadionid inimesi täis.

Meie kodu strateegilises kohas

Aastatel 1908 kuni 1918 oli meie kodu Daltonis, mis asub Pittsburghi (Pennsylvania osariik) ja Clevelandi (Ohio osariik) vahepeal, koosolekupaigaks väikesele piibliuurijate kogudusele. Meie kodu sai otsekui keskuseks, kus peatusid paljud reisivad kõnepidajad. Nad jätsid oma hobused ja vankrid meie heinaküüni taha ning jutustasid kokkutulnutele põnevaid kogemusi ja vaimseid tõdesid. Kui julgustav see aeg küll oli!

Kuigi minu isa oli kooliõpetaja, oli tema süda kõige tähtsama õpetustöö – kristliku teenistuse juures. Ta õpetas oma peret Jehoovat  tundma ning igal õhtul oli meil tavaks koos perega palvetada. 1919. aasta kevadel müüs isa maha meie hobuse ja vankri ning ostis 175 dollari eest 1914. aasta Fordi, nii et võiksime jõuda kuulutustööl palju enamate inimesteni. 1919. ja 1922. aastal sõitsime selle autoga Ohiosse Cedar Pointi piibliuurijate suurtele konventidele.

Terve meie pere – ema, isa, Esther, mu noorem vend John ja mina – võttis osa avalikust kuulutustööst. Mäletan hästi seda esimest korda, mil üks korterivaldaja esitas mulle piiblilise küsimuse. Olin siis umbes seitsmene. „Ütle, väike poiss, mis asi on Harmagedoon?” küsis minult see mees. Tänu isa abile sain anda talle Piiblil põhineva vastuse.

Alustame täisajalist teenistust

Aastal 1931 käis meie pere Ohios Columbuses konvendil, kus saime endale uue nime – Jehoova tunnistajad –, mille üle oli meil väga hea meel. John oli sellest nii vaimustunud, et arvas, et mina ja tema peaksime alustama pioneerteenistust. * Nõnda me tegimegi ning sedasama tegid ka ema, isa ja Esther. Milline varandus meil küll oli – pere, mida ühendas Jumala Kuningriigi hea sõnumi rõõmus kuulutustöö. Ma ei väsi kunagi tänamast Jehoovat selle õnnistuse eest. See polnud aga meie ainus rõõm.

1934. aasta veebruaris hakkasin teenima Jehoova tunnistajate peakorteris (Peetelis) New Yorgis Brooklynis. John tuli Peetelisse paar nädalat hiljem. Elasime ühes toas, kuni John abiellus 1953. aastal oma armastatud naise Jessie’ga.

Pärast seda, kui meie Johniga Peetelisse läksime, hakkasid meie vanemad maa eri paikades pioneeridena teenima ning Esther ja tema mees George Read ühinesid nendega. Meie vanemad teenisid pioneeridena kuni oma maise elutee lõpuni aastal 1963. Esther ja tema mees on kasvatanud üles tublid lapsed ning mind on õnnistatud paljude õelaste ja lastelastega, keda armastan väga.

Töö ja kaaslased Peetelis

John rakendas Peetelis oma tehnilisi oskusi ning valmistas koos teiste peetellastega kohvergrammofone. Neid grammofone kasutasid majast majja teenistuses tuhanded Jehoova tunnistajad. John aitas ka konstrueerida masinaid ajakirjade pakkimiseks ja märgistamiseks, et saata neid tellijatele.

Mina alustasin Peeteli teenistust köitekojast. Tol ajal töötasid vabrikus ka teised noored mehed, kes teenivad praegugi ustavalt Peetelis. Nende hulgas on Carey Barber ja Robert Hatzfeld. Teised, kes on küll nüüdseks surnud, kuid keda meenutan sooja südamega, on Nathan Knorr, Karl Klein, Lyman Swingle, Klaus Jensen, Grant Suiter, George Gangas, Orin Hibbard, John Sioras, Robert Payne, Charles Fekel, Benno Burczyk ja John Perry. Nad tegid aastaid ühte ja sama tööd, nurisemata ja „edutamist” ootamata. Paljud nendest lojaalsetest vaimuga võitud kristlastest said organisatsiooni kasvades suuremat vastutust nõudvaid töid. Mõned neist teenisid isegi Jehoova tunnistajate juhtivas kogus.

Nende ennastohverdavate vendadega koos töötamine andis mulle tähtsa õppetunni. Ilmalikul tööl makstakse töötajatele nende töö eest raha. See on nende palk. Peetelis teenimine toob aga rikkalikke vaimseid õnnistusi ning ainult vaimsed inimesed hindavad sellist tasu (1. Korintlastele 2:6–16).

Nathan Knorr, kes tuli Peetelisse noorukina aastal 1923, oli 1930. aastatel vabriku ülevaataja. Ta kõndis iga päev läbi vabriku ja tervitas kõiki töölisi. Sellise isikliku tähelepanu osaliseks saamine oli väga oluline neile, kes olid alles uued nagu mina. Aastal  1936 saadeti meile Saksamaalt uus trükipress ja mõned noored vennad nägid kõvasti vaeva, et seda kokku panna. Ka vend Knorr tõmbas endale tunked jalga ja töötas nende vendadega koos üle kuu aja, kuni trükipress korda saadi.

Vend Knorr oli nii kõva töömees, et enamik meist ei suutnud temaga sammu pidada. Samas oskas ta aga ka puhata. Isegi pärast seda, kui ta sai Jehoova tunnistajate ülemaailmse kuulutustegevuse ülevaatajaks 1942. aasta jaanuaris, mängis ta vahel koos teiste Peeteli pere liikmete ja Gileadi misjonikooli õpilastega New Yorgis South Lansingi lähedal pesapalli.

1950. aasta aprillis kolis Peeteli pere New Yorki Brooklyni Columbia Heights 124 äsjavalminud kümnekorruselisse eluhoonesse. Uues söögisaalis oli meil kõigil võimalik üheskoos süüa. Umbes kolm aastat, kui seda hoonet ehitati, polnud meil võimalust pidada hommikust päevatekstiarutelu. Kui rõõmsad me küll olime, kui seda uuesti korraldama hakati! Vend Knorr määras mind istuma programmijuhataja lauda, kus ta ise istus, et aitaksin talle meelde tuletada uute Peeteli pere liikmete nimesid. Istusin selles lauas ühe ja sama koha peal nii hommiku- kui ka lõunasöögi ajal 50 aastat. 2000 aasta 4. augustil see söögisaal suleti ning mind määrati endisesse Towersi hotelli renoveeritud söögisaali.

1950. aastatel töötasin vabrikus mõnda aega linotüübi peal, valmistades laoridasid, millest pandi kokku leheküljed, et teha trükiplaate. See polnud minu lemmiktöö, kuid tänu sellele, et masinate eest vastutav vend William Peterson oli minu vastu nii kena, hakkas mulle ka seal töötamine meeldima. Aastal 1960 vajati vabatahtlikke värvima uut elumaja Columbia Heights 107. Pakkusin oma abi uue ehitise valmimiseks, mida vajas meie kasvav Peeteli pere.

Varsti pärast seda, kui see maja sai värvitud, sain ma meeldiva üllatuse osaliseks. Mind määrati tööle Peeteli vastuvõtulauda külalisi tervitama. Viimased 40 aastat, mil ma töötasin vastuvõtulauas, olid sama imelised kui ka kõik ülejäänud aastad Peetelis. Ükskõik kas Peeteli ustest sisenesid külalised või uued pereliikmed, oli alati rõõm mõelda sellele, kuidas meie kõigi ühine Kuningriigi töö on vilja kandnud.

Innukad piibliuurijad

Meie Peeteli pere on vaimselt rikas, kuna selle liikmed armastavad Piiblit. Kui ma Peetelisse tulin, küsisin Emma Hamiltonilt, kes töötas korrektorina, mitu korda ta on Piibli läbi lugenud. „Kolmkümmend viis korda,” vastas ta, „pärast seda läks mul arvestus sassi.” Anton Koerber, teine ustav kristlane, kes Emmaga samal ajal Peetelis teenis, ütles: „Piibel olgu alati käeulatuses.”

Pärast vend Russeli surma aastal 1916 võttis tema organisatsioonilised kohustused enda peale Joseph F. Rutherford. Rutherford oli jõuline ja meisterlik kõnepidaja, kes advokaadina kaitses Jehoova tunnistajaid Ameerika Ühendriikide Ülemkohtus. Pärast Rutherfordi surma aastal 1942 asus tema kohale vend Knorr, kes nägi kõvasti vaeva, et arendada oma kõnepidamisoskusi. Kuna elasin tema lähedal, kuulsin tihti, kuidas ta korduvalt oma kõnesid harjutas. Tänu sellisele püüdlikkusele sai ta lõpuks heaks kõnepidajaks.

1942. aasta veebruaris aitas vend Knorr ellu viia programmi, mille eesmärk oli õpetada kõiki Peeteli vendi parandama oma õpetamis- ja kõnepidamisoskusi. Selles koolis keskenduti sügavale Piibli uurimisele ja avalikule kõnelemisele. Alguses määrati meile kõigile lühikesed kõned, milles pidime rääkima Piibli tegelastest. Minu esimene kõne oli Moosesest. 1943. aastal algas samasugune  kool ka Jehoova tunnistajate kogudustes ning see on jätkunud tänase päevani. Praegugi pannakse Peetelis rõhku piibliliste teadmiste omandamisele ja tõhusate õpetusmeetodite arendamisele.

1943. aasta veebruaris asutati Gileadi misjonikool. Äsja lõpetas Gileadi 111. lend. Gileadi kool on töötanud rohkem kui 58 aastat ning selles koolis on antud väljaõpet enam kui 7000 inimesele, kes on saadetud teenima misjonäridena kõikjale üle kogu maakera. 1943. aastal, mil see kool algas, oli maailmas vaid veidi üle 100 000 Jehoova tunnistaja. Praegu on aga maailmas rohkem kui kuus miljonit Jumala Kuningriigi hea sõnumi kuulutajat.

Olen tänulik oma vaimse pärandi eest

Just enne Gileadi misjonikooli rajamist määrati kolm Peeteli venda, kelle hulgas olin ka mina, külastama kogudusi kõikjal Ameerika Ühendriikides. Viibisime kogudustes kas päeva, paar või isegi terve nädala, et julgustada sealseid tunnistajaid. Meid kutsuti vendade sulasteks, nüüd on selle ameti nimetuseks ringkonnaülevaataja. Varsti pärast Gileadi misjonikooli avamist paluti mul aga tagasi tulla, et juhatada mõningaid kursusi. Olin Gileadi kooli alaline õpetaja teisest kuni viienda kursuseni, vahepeal asendasin ühte teist õpetajat ning samuti õpetasin 14. kursust. See, et sain koos õpilastega arutleda Jehoova organisatsiooni nüüdisajaloo algaastate tähelepanuväärsete sündmuste üle, millest paljude kohta sain ma jutustada oma kogemusi, pani mind veelgi rohkem hindama oma vaimset pärandit.

Veel üks eesõigus, mille osaliseks olen saanud paljude aastate jooksul, on Jehoova tunnistajate rahvusvahelised konvendid. 1963. aastal reisisin ma mööda maailma  koos enam kui 500 delegaadiga, et viibida „Igavese hea sõnumi” konventidel. Teised ajaloolised konvendid, millel olen saanud viibida, olid Poolas Varssavis 1989. aastal, Saksamaal Berliinis 1990. aastal ning Venemaal Moskvas 1993. aastal. Kõigil neil konventidel oli mul võimalik tutvuda meie kallite vendade ja õdedega, kes kannatasid aastakümneid tagakiusamist nii natsliku kui ka kommunistliku režiimi või siis mõlema all. Kui uskutugevdavad kogemused need küll olid!

Minu elu Jehoova teenistuses on tõesti olnud rikas. Vaimsed õnnistused ei lõppe kunagi. Erinevalt materiaalsest varast tuleb vaimseid rikkusi aina juurde, mida rohkem neid teistele jagada. Olen vahel kuulnud mõnda inimest ütlemas, et nad sooviksid, et neid poleks kasvatatud üles Jehoova tunnistajatena. Nad ütlevad, et hindaksid Piibli tõdesid rohkem, kui oleksid saanud kogeda enne seda, milline on elu väljaspool Jumala organisatsiooni.

Mind häirib see alati, kui kuulen noori sellest rääkivat, kuna sisuliselt ütlevad nad, et parem oleks, kui neid poleks kasvatatud Jehoova tundmises. Kui palju on aga inimestel halbu harjumusi ja valesid mõtteid, millest kõigest tuleb end võõrutada siis, kui nad hilisemas elus Piibli tõde tundma õpivad. Olen olnud alati väga tänulik, et mu vanemad suunasid kõik oma kolm last õigluseteele. John jäi Jehoovale ustavaks kuni oma surmani 1980. aasta juulikuus ning Esther on tänini ustav Jehoova tunnistaja.

Mõtlen tagasi sügava kiindumustundega nendele rohketele headele sõprussuhetele, mis mul on olnud ustavate kristlike vendade ja õdede seas. Olen nüüd teeninud Peetelis üle 67 imelise aasta. Kuigi ma pole abiellunud, on mul palju vaimseid poegi ja tütreid, samuti vaimseid lapselapsi. Tunnen rõõmu, kui mõtlen meie ülemaailmse vaimse pere uutele kallitele liikmetele, kellega kohtumine mul veel ees seisab ja kellest igaüks on hinnaline inimene. Kui õiged on küll sõnad: „See on Jehoova õnnistus, mis teeb rikkaks” (Õpetussõnad 10:22).

[Allmärkus]

[Pilt lk 20]

Vasakult paremale: minu isa, kelle süles istub mu vend John, Esther, mina ja mu ema

[Pildid lk 23]

Juhatan Gileadi kooli kursust aastal 1945

Ülal paremal: Gileadi kooli õpetajad Eduardo Keller, Fred Franz, mina ja Albert Schroeder

[Pilt lk 24]

Mõtlen oma rikkale elule Jehoova teenistuses