„Läksin vaid oma posti järele”

„SEE esmaspäevahommik postkontoris ei unune eal,” meenutab Andre, Lõuna-Aafrika Vabariigis sündinud ja nüüd Namiibias elav valge mees. „Rahvast oli murdu. Silmasin kahtlast kotti läheduses vedelevat. Sain oma posti kätte ja lahkusin. Sõitnud autoga napilt kolm minutit, kuulsin kohutavat kärgatust. Hiljem sain teada, et päris selle koha lähedal, kus olin seisnud, lõhkes pomm.

Läksin vaid oma posti järele. Ent kui pärastpoole selgus, et süütud inimesed, kellest paljud olid mulle tuttavad, tükkideks rebiti, olin rängas šokis. Veel nüüdki käivad mul judinad üle selja, kuigi juhtunust on möödunud üle 25 aasta. Aeg-ajalt tulevad mu mällu pildid sellest veresaunast. Hiljem hakkasin mõistma, kui lähedalt surm must mööda läks.”

Üleilmne probleem

Kuigi sinul loodetavasti ei tule sellist rünnakut üle elada, oled sa tõenäoliselt kuulnud sedalaadi intsidentidest kõikjal maailmas. Üha enam on inimesi, kes oma sihtide saavutamiseks võtavad appi vägivalla, mida üldiselt nimetatakse terroriaktideks. (Vaata kasti „Kes on terroristid?” järgmisel leheküljel.)

Üks uuriv ajakirjanik leidis, et aastal 1997 oli „vaid neli riiki, kus kinnitatud andmetel oli toimunud organiseeritud enesetapurünnakuid”. Ent aastal 2008 kirjutas see ajakirjanik, et „enam kui kolmkümmend riiki kõigilt kontinentidelt, kui Austraalia ja Antarktis  välja arvata, on pidanud kogema enesetapurünnakute laastavaid tagajärgi”. Ta jõudis järeldusele, et sedasorti rünnakuid „sooritab üha enam organisatsioone, hävitades igal aastal järjest suuremal hulgal inimesi.” („The Globalization of Martyrdom”.)

Kui algul mainitud rünnakule tagasi mõelda, siis pommipanemise vastutuse võttis endale rühmitus, kes pidas end vabadusvõitlejateks. Nende püüd oli saavutada sõltumatus tol ajal riiki juhtinud valitsusest. Kuid mis paneb inimesi oma eesmärkide saavutamiseks selliseid asju tegema? Vaadelgem Hafeni juhtumit.

Hafeni on sündinud Sambias ja kasvanud üles naaberriikide põgenikelaagrites. Ta ütleb: „Olin raevus, et mu peret ja teisi nii brutaalsel ja ülekohtusel moel oli koheldud.” Nii sai temastki relvastatud rühmituse liige, kuhu kuulusid ka ta vanemad.

Noid aegu meenutades sõnab Hafeni: „Kõige kurvem selles loos oli põgenikuelu emotsionaalne mõju. Lapsed rebiti oma emade, isade ja õdede-vendade juurest ära. Need, kes olid piisavalt vanad, asusid võitlusse. Paljud ei tulnudki tagasi. Ma pole näinud kunagi oma isa, isegi mitte fotol. Tean vaid seda, et ta sai lahingus surma. Hingehaavad vaevavad mind tänaseni.”

Probleemid on kahtlemata keerukad. Neid paremini mõistes võib saada selgust, milleni on vaja jõuda, et inimkond näeks kunagi säärase vägivalla lõppemist.

[Kast/pilt lk 4]

KES ON TERRORISTID?

Teadlane Mark Juergensmeyer selgitab: „See, kas vägivallategude kirjeldamisel kasutatakse sõna „terrorist” või mitte, oleneb sellest, kas neid tegusid peetakse õigustatuks või mitte. Üldiselt võttes sõltub selle termini kasutamine inimese ilmavaatest: kui maailma tajutakse rahumeelsena, paistavad vägivallateod terrorismina. Kui maailm arvatakse olevat sõjajalal, võidakse vägivallategusid pidada põhjendatuks.”

Seega seonduvad termini „terrorist” kasutamisega üldjuhul poliitilised tagamõtted. Paljud rühmitused peavad end vabadusvõitlejateks, mitte terroristideks. Ühe autori sõnul tähendab terrorism 1) tsiviilisikute vastu suunatud akte ja 2) vägivallakasutust dramaatilisel eesmärgil, nimelt et hirmu külvata. Niisiis võivad võitlejad – olgu tegemist mässuliste rühmituse või tsiviilvalitsusega – küllaltki tihti rakendada terroritaktikat või -meetodeid.