Kui aega näitasid kappkellad

● Mehaaniline kell leiutati ilmselt Hiinas üle 900 aasta tagasi. Pärast seda on kellasid palju täiustatud. Märkimisväärne muutus toimus 17. sajandi keskel, kui mehaanilistes kellades hakati kasutama pendlit. Tänu sellele pöördelisele uuendusele muutusid kellad nii täpseks, et nende numbrilauale ilmus midagi enneolematut – minutiosuti! Loomulikult vajas uutmoodi kell, mis koosnes pendlist, pommidest ja üpris raskest mehhanismist, tugevat ja püstist korpust. Seepärast võetigi kõikjal maailmas kasutusele kappkellad, mis ühe kellaspetsialisti sõnul on „ülimalt töökindlad ja asjakohased ajanäitajad isegi rasketes tingimustes”.

Alguses toodeti neid hinnatud kellasid üksnes Euroopa suuremates linnades, nagu näiteks Londonis ja Pariisis. Vähehaaval aga levis nende tootmine ka Mandri-Euroopa kõige kaugematesse nurkadesse. Nii hakkasidki kella põhikuju täiendama kohalikud kunstilised elemendid. Kella väliskuju võis olla sirge või kaarduv, kerge- või raskepärane. Kellakapp valmistati männi-, eebeni-, mahagoni-, tamme- või pähklipuidust kas kaunistustega või ilma. Nõnda kogus kappkell kuulsust mitte ainult suurepärase ajanäitajana, vaid ka kauni ja väärika mööbliesemena.

Ilmselt on veel teisigi põhjusi, miks kappkell on paljude arvates siiani põnev ja kütkestav. See paistab olevat omamoodi inimlike joontega. „Kappkell on keskmise inimese mõõtu ja sellelt vaatab vastu ilmekas ja tähendusrikas numbrilaud,” märgib soome teadur Sinikka Mäntylä. Kella kuuldav tikk-takk meenutab südamelööke. Tänapäeval on täpsed ja taskukohased kvartskellad vahetanud välja enamiku neist suurtest püstistest meistriteostest. Kuid isegi meie tõtakal ajal sisendab kappkell teatud määral tüünet rahu. Raamat „Keeping Time–Collecting and Caring for Clocks” mainib: „Kappkella muutumatu ja mõõdukas tikk-takk mõjub vaimule maheda palsamina ja meenutab meile kaugelt rahulikumaid aegu.”

[Pilt lk 19]

Tõenäoliselt 19. sajandi algusest pärit kappkell