Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Päev Tšernobõlis

Päev Tšernobõlis

Päev Tšernobõlis

„ÄRGAKE!” UKRAINA-KORRESPONDENDILT

Õnnetus, mis toimus 20 aastat tagasi Tšernobõli tuumaelektrijaamas, oli pretsedenditu. 26. aprillil aastal 1986 plahvatas seal üks neljast reaktorist. Enamiku katastroofide puhul, olgu need siis inimeste põhjustatud või looduslikud, on võimalik õnnetuspaik aja jooksul korda teha. See avarii põhjustas aga niisuguse reostuse, mida ei saa niipea teha olematuks.

VIIMASEL ajal on selle linna ja ümbruskonna endised elanikud koos sõprade ja sugulastega käinud igal aastal 9. mail vaatamas mahajäetud maju, kus nad varem elasid. Mõnikord käiakse seal ka näiteks matustel. Selles katastroofipiirkonnas käivad samuti teadlased, kes uurivad kiirituse mõju. Lisaks on Ukraina reisibürood viimasel ajal korraldanud sellesse piirkonda ühepäevaseid turismireise.

2005. aasta juunis kirjutati ajalehe „The New York Times” esiküljel, et Pripjati linna saab teha lühikesi turismireise koos giidiga ja et see „ei ohusta tervist”. * Pripjat asub reaktoritest umbes kolme kilomeetri kaugusel. See linn, kus omal ajal elas 45 000 inimest, asutati 1970-ndatel. Ent pärast tuumakatastroofi jäid nii see kui ka paljud teised linnad ja asulad radioaktiivsuse tõttu tühjaks. Õnnetuse ajal elasid Pripjati linnas Anna ja Viktor Rudnik koos oma lastega – see pere olid sinna kolinud umbes aasta varem. *

Reaktoritest umbes 15 kilomeetri kaugusel asub palju väiksem linn Tšernobõl, mille järgi see tuumaelektrijaam oma nime sai. Tšernobõli endistel elanikel on viimaste aastate jooksul lubatud kord aastas seal käia. Kuna tegelikult oli Rudnikute kodulinn Tšernobõl, siis on ka nemad saanud seda vaatamas käia. Sooviksin nüüd kirjeldada väljasõitu, mille tegin koos nende ja oma naisega mõned aastad tagasi.

Sünge päev

Hakkasime sõitma Ukraina pealinnast Kiievist põhja poole. Möödusime väikestest asulatest, kus majad olid tee ääres reas, õues õitsesid tulbid ja aedades oli näha inimesi köögiviljapeenarde eest hoolitsemas. Asulate vahel – nii kaugele, kui silm ulatus – laiusid maisi-, nisu- ja päevalillepõllud.

Ent mingil hetkel me ületasime nähtamatu piiri. Maantee ääres polnud küll mingit sellekohast silti, aga me tajusime järsku muutust. Asulad, millest läbi sõitsime, olid kummaliselt vaiksed. Majad olid halvas seisukorras, aknad katki, uste ees rippusid tabad. Majade ees lokkas rohi ja aiad olid umbe kasvanud.

Olime jõudnud ohutsooni, mis hõlmab reaktorite ümber umbes 30-kilomeetrise raadiusega ala. Anna sõnas: „Selle piirkonna asulates on radiatsiooni tase kõrge. Siinsetest linnadest ja küladest evakueeriti ühtekokku rohkem kui 150 000 inimest. Nad asutati elama endise Nõukogude Liidu eri paikadesse.”

Edasi sõites jõudsime peagi keelutsoonini, mis on muust maailmast eraldatud kõrge okastraataiaga. Puithoones, mis meenutas tollipunkti, jälgisid valvurid kõike toimuvat. Üks valvuritest kontrollis passe, registreeris meie sõiduki ja avas siis värava.

Olime nüüd keelutsooni sees. Tee kohale moodustus puuokstest kaunis roheline vaipkatus ja metsa all kasvas tihe põõsastik. Polnud jälgegi põlenud puudest ja kuivanud põõsastest, mida olin endale ette kujutanud. Ees paistis valgetest tellistest silt, kuhu oli siniste tähtedega kirjutatud linna nimi. Olime jõudnud Tšernobõli.

Linnapiiril nägime apteeki, kus töötas kunagi Viktori ema. Määrdunud aknal rippus ikka veel pleekinud silt lahtiolekuaegadega. Linna keskpargi lähedal seisis kultuurimaja. Anna meenutas, kuidas seal sai pärast tööpäeva mitmesuguste artistide etteasteid vaadata. Lähedal asus ka kino „Ukraina”, kuhu lapsed omal ajal rammestava kuumuse eest varjusid, et mõnusas jahedas saalis uuemaid filme vaadata. Juba ammu enam ei kosta sellest pimedast saalist naeruhääli. Jalutasime koos Anna ja Viktoriga nende maja juurde, mis polnud kaugel kesklinnast. Hooldamata puud olid blokeerinud eesukse, seega suundusime hanerivis läbi rohtukasvanud aia tagaukse juurde, kuid leidsime, et selle asemel oli majaseinas vaid sakiline auk.

Majas sees oli kohutav korralagedus. Roostes voodil vedeles hallitav madrats. Seinal kõlkusid tapeediribad otsekui räpased jääpurikad. Anna kummardus, et põrandal oleva prahi seest üks vana foto üles võtta. „Olen alati tahtnud siia tagasi tulla ja leida kõik eest nii, nagu me jätsime,” ütles ta kurva tooniga. „Nii valus on näha, et meie kodu on laastatud ja vara nende aastate jooksul laiali tassitud!”

Lahkusime Rudnikute majast ning jalutasime mööda tänavat. Ühel tänavanurgal käis elav vestlus. Kõndisime pool kilomeetrit pargini, kus tänav lõppes. Järsult kaldalt oli näha rahulik jõgi. Kastani valged õied värelesid kerges tuules. Siin trepil, mis laskus alla sadamasillale, ootasid 1986. aastal sajad inimesed, et neid laevaga evakueeritaks.

Eelmisel aastal käisid Rudnikud esimest korda vaatamas oma kodu Pripjatis. Möödunud oli 19 aastat ajast, mil nad sealt linnast evakueeriti.

Aeg mõtiskluseks

2006. aasta aprillis möödub sellest katastroofist 20 aastat, ning seda on kavas mälestada mitmesuguste üritustega. Paljudele tuletavad need meelde vaid seda, et oma siirastest pingutustest hoolimata ei suuda inimesed maapealse eluga toime tulla, kui Jumal neid ei suuna (Jeremija 10:23).

Eelmise aasta septembris avaldasid teadlased raporti, mis hindab ümber selle õnnetuse tõsiduse. Selles ÜRO ülesandel koostatud raportis öeldakse, et esialgu hukkus plahvatuses 56 inimest ning et vaid 4000 surma otseseks põhjuseks võib olla kiiritustõbi. Varem arvati, et see avarii võib nõuda 15 000–30000 inimelu. Ajalehe „The New York Times” 2005. aasta 8. septembri juhtkirjas öeldi, et seda ÜRO raportit „ründasid mitmed keskkonnakaitsjate grupid, kes nimetasid seda kehvaks katseks varjata tuumaenergia võimalikke ohte”.

Viktor, kes pärast seda katastroofi õppis tundma Loojat Jehoova Jumalat, märgib: „Me pole enam masenduses, sest me teame, et Jumala Kuningriigi valitsedes selliseid õnnetusi enam ei juhtu. Ootame igatsusega aega, mil meie armsa kodu ümbrus Tšernobõlis taastub ja saab osaks imelisest paradiisist.”

Pärast Tšernobõli katastroofi on miljonid inimesed hakanud kindlalt lootma Piibli tõotusele, mille kohaselt maa peal taastatakse algne paradiis, mis laieneb üle kogu maailma (1. Moosese 2:8, 9; Ilmutuse 21:3, 4). Viimase 20 aasta jooksul on ainuüksi Ukrainas üle 100 000 inimese sellele lootma hakanud! Sinulgi võib olla selline suurepärane tulevik, mida tõotatakse neile, kes õpivad tundma Jumala eesmärke.

[Allmärkused]

^ lõik 5 Ehkki mitmed ametkonnad on teatanud, et niisugused lühireisid on ohutud, ei propageeri ajakiri „Ärgake!” reise sinna piirkonda.

^ lõik 5 Vaata ajakirja „Ärgake!”, 22. aprill 1997, lk 12–15 (inglise keeles).

[Kast/pilt lk 16]

Monument avarii likvideerijatele

See üleelusuurune monument on püstitatud nende tööliste auks, kes aitasid likvideerida Tšernobõli katastroofi tagajärgi. Nad kustutasid tulekahju, katsid suitseva reaktori betooniga ja püüdsid kõrvaldada reostust. Neid töölisi oli lõppkokkuvõttes sadu tuhandeid. Arvatakse, et see õnnetus võib olla umbes 4000 inimese surma otseseks põhjuseks ja et enamik ohvritest on avarii likvideerijad.

[Pildid lk 15]

Tšernobõli silt ja kino

[Pildid lk 15]

Rudnikud oma endises kodus Tšernobõlis

[Pildid lk 16]

Tuumaelektrijaam, kus toimus plahvatus; umbes kolme kilomeetri kaugusel Rudnikute korterist Pripjatis (paremal)