Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Mis on eluasemekriisi põhjused?

Mis on eluasemekriisi põhjused?

 Mis on eluasemekriisi põhjused?

ÜHE Aafrika suurlinna ääremail elab 36-aastane Josephine koos oma kolme pojaga vanuses 6–11 aastat. Elatise teenimiseks korjab ta tühje plastnõusid, mida ta müüb lähedalasuvale prügikäitlusettevõttele. Sellise ränga tööga teenib ta vähem kui kaks dollarit päevas. Selles linnas suudab ta vaevu oma lapsed ära toita ja nende kooliraha kinni maksta.

Päeva lõpus pöördub ta tagasi paika, mida ta on sunnitud koduks nimetama. Selle seinad koosnevad päikese käes kõvastunud mudaplönnidest ja savist, mida hoiavad koos oksaraod. Lahtised roostetanud plekktahvlid koos plastikaatkilega täidavad katuse aset. Et tugevad tuuled katust minema ei pühiks, on kõige selle peale kuhjatud kive, puuronte ja vanu rauajuppe. „Ukseks” ja „aknaks” on  narmendavad viljakotid, mis halva ilma vastu vähe kaitset pakuvad – rääkimata soovimatutest sissetungijatest.

Ja isegi see kehv ulualune ei kuulu tegelikult Josephinele. Ta elab lastega pidevas väljatõstmishirmus. Maad, kus ta vilets ulualune asub, kavatsetakse kasutada lähedalasuva tee laiendamiseks. Kurb küll, aga taolist olukorda tuleb ette paljudes maades kõikjal maailmas.

Tervist laastav kodu

Kui elupaik on vilets, „häbenevad lapsed oma kodu, ... perekonda vaevavad pidevalt tõved ning ei või iial teada, millal valitsusametnik või peremees tuleb ja [maja] maha kisub”, nendib elupaiga rahvusvahelise abiprogrammi juhtivametnik Robin Shell.

Sellistes tingimustes elamise tõttu on vanemad sunnitud alatasa tundma muret oma laste tervise ja turvalisuse pärast. Suutmata midagi olukorra parandamiseks ette võtta, kulub lõviosa nende ajast ja energiast lastele hädavajaliku hankimiseks, nii et neil oleks toit, magamisvõimalus ja peavari.

Eemalt vaadates võib kergesti teha järelduse, et vaestel tuleks oma olukorra parandamiseks rohkem initsiatiivi osutada. Ent sellest ei piisa, kui vaid öelda inimestele, et neil tuleb katsuda omal jõul toime tulla. Eluasemekriisiga seonduvate võimsate tegurite ees on üksikisik jõuetu. Teadlased osutavad rahvastiku kasvule, hoogsale linnastumisele, loodusõnnetustele, poliitilistele rahutustele ja püsivale vaesusele kui peasüüdlastele. Otsekui rusikasse pigistatud viis sõrme, hoiavad need tegurid maailma paljusid vaeseid oma karmis haardes.

Rahvastikusurve

Üldjoontes on välja arvestatud, et igal aastal vajab maailmas eluaset täiendavalt 68–80 miljonit inimest. ÜRO Rahvastikufondi andmetel kasvas maailma rahvastik 2001. aastaks 6,1 miljardini, aastaks 2050 aga arvatakse see kasvavat 7,9–10,9 miljardini. Veelgi tõsisemaks muudab olukorra see, et 98 protsenti sellest järgmise paari aastakümne jooksul toimuvast kasvust ennustatakse langevat arengumaade arvele. Juba ainuüksi need hinnangud viitavad sellele, et eluasemeprobleem on äärmiselt tõsine. Probleemi muudab veelgi keerukamaks fakt, et enamikus maades on kõige tempokamalt kasvavateks piirkondadeks juba niigi ülerahvastatud linnad.

Hoogne linnastumine

Suurlinnades, näiteks New Yorgis, Londonis ja Tokyos, nähakse tihtilugu riigi majandusliku kasvu silmapaistvat sümbolit. Seetõttu siirdub igal aastal tuhandeid maainimesi hariduse ja töö saamise eesmärgil linnadesse „priskematele karjamaadele”.

Näiteks Hiina majanduskasv on väga kiire.  Sellest tulenevalt vajatakse mõne järgneva aastakümne jooksul ainuüksi suurlinnapiirkondades enam kui 200 miljonit uut eluaset. See on peaaegu kahekordne arv, võrreldes Ameerika Ühendriikide eluasemete koguarvuga praegu. Milline eluasemeprogramm suudaks sellist nõudlust rahuldada?

Maailmapanga teatel „lisandub arengumaade linnadesse igal aastal 12–15 miljonit uut peret, kes vajavad sama suurel hulgal elupaiku”. Kuna taskukohaseid eluasemeid napib, on need vaesed linnaelanikud sunnitud leidma peavarju, kust juhtub, sageli sealt, kus mitte keegi teine elada ei tahaks.

Loodusõnnetused ja poliitilised rahutused

Paljud on vaesuse tõttu sunnitud hõlvama piirkondi, mida ähvardavad üleujutused, mudalaviinid ja maavärinad. Näiteks Venezuelas Caracases elab üle poole miljoni inimese „ilma seadusliku õiguseta asumites, mis paiknevad järskudel maalihkeohtlikel mäenõlvadel”. Meenutagem 1984. aasta tööstusõnnetust Indias Bhopalis, kus tuhanded inimesed said surma ja veelgi rohkem vigastada. Miks nii palju inimohvreid? Eeskätt seetõttu, et tehase piirest vaid napilt viie meetri kaugusele oli kerkinud hurtsiklinnak.

Üha enam on eluasemeprobleemi põhjustajaks poliitilised rahutused, näiteks kodusõjad. Ühe aastal 2002 avaldatud inimõigusrühmituse raporti järgi oli Kagu-Türgis sunnitud riigisisese võimuvõitluse tõttu aastatel 1984–1999 oma kodudest lahkuma 1,5 miljonit inimest, kellest põhiosa moodustasid külaelanikud. Paljudel neil tuli leida endale mingi ulualune, tihti olid nad sunnitud jagama kitsukesi ajutisi varjualuseid, üüripindu, põllumajandushooneid ja ehitusplatse suure hulga sugulaste ja naabritega. Hulk perekondi elas lautades, kusjuures ühes ruumis oli 13 või enamgi inimest. Selles maapaigas oli nende käsutuses üks välikäimla ja üksainus veekraan õues. „See elu on väljakannatamatu,” sõnas üks põgenik. „Koht, kus me elame, on mõeldud ju loomadele.”

 Majanduslangus

Lõpuks võib öelda, et vaeste inimeste eluasemeprobleemi ja majandusliku seisu vahel on tihe seos. Varemmainitud Maailmapanga raporti järgi oli juba aastal 1988 arengumaades 330 miljonit vaest linnaelanikku, kusjuures polnud mingit lootust, et olukord järgnevatel aastatel paraneda võiks. Kui inimesed on liiga vaesed, et lubada endale selliseid hädavajalikke asju nagu toit ja riided, kuidas suudaksid nad siis üürida või ehitada korraliku kodu?

Kõrgete intresside ja inflatsiooni tõttu jääb pangalaen paljudele peredele kättesaamatuks ning kasvav elukallidus teeb olukorra parandamise võimatuks. Kuna mõnel maal küünib töötute arv koguni 20 protsendini, pole inimestel kuidagi võimalik ots otsaga kokku tulla.

Nende ja teiste tegurite survel on sajad miljonid inimesed igast maailma nurgast sunnitud elama ebarahuldavates tingimustes. Elatakse vanades bussides, kaubakonteinerites ja pappkastides. Katuseks võib olla trepialune, kiletükk või vanad lauajupid. Mõningatele on saanud ulualuseks ka hüljatud tööstusrajatised.

Mida on ette võetud?

Paljud asjasthuvitatud üksikisikud, organisatsioonid ja valitsused on kriisi likvideerimiseks olulisi samme astunud. Jaapanis on moodustatud mitu ühendust eesmärgiga püstitada inimestele taskukohaseid maju. Lõuna-Aafrika Vabariigis aastal 1994 algatatud elamuehitusprogramm näeb ette rohkem kui miljoni neljatoalise maja püstitamise. Kenya ambitsioonika eluasemepoliitika sihiks on ehitada linnadesse 150 000, maapiirkondadesse aga sellest kaks korda rohkem korterit aastas. Teised riigid, näiteks Madagaskar, on võtnud eesmärgiks leida selliseid ehitusmooduseid, mis teevad elamispinna odavamaks.

Tõendina maailma valmisolekust „ennetada ja leevendada linnade ulatuslikust kasvust tulenevaid probleeme” on asutatud rahvusvahelised organisatsioonid, näiteks ÜRO inimasustusprogramm. Ka mittetulunduslikud  ja valitsusvälised organisatsioonid üritavad abi osutada. Üks mittetulundusorganisatsioon on aidanud eri riikides enam kui 150 000 perel parandada oma elamistingimusi. Aastaks 2005 loodab see ühendus aidata miljonil inimesel leida endale lihtne, korralik ja taskukohane eluase.

Paljud sellised organisatsioonid jagavad inimestele, kelle elamistingimused on ebarahuldavad, lahkel käel praktilist teavet selle kohta, kuidas sellistes tingimustes kõige paremini toimida või ka eluolu parandada. Kui oled hädas, võid seda abi täiel määral kasutada. Enda aitamiseks saad palju ka ise ära teha. (Vaata kasti „Kodu ja tervis”, lk 7.)

Olenemata sellest, kas sina suudad oma olukorda parandada või mitte, on vähe lootust, et keegi isik või mingi inimorganisatsioon jaksab likvideerida need ülemaailmsed jõud, millest selline kriis tuleneb. Rahvusvaheline üldsus tunneb end üha jõuetumana pakilise ja suureneva vajaduse ees tagada majandusareng ja jagada humanitaarabi. Igal aastal sünnib miljoneid lapsi, kel pole pääsu sellest vaesuse allakäiguspiraalist. Kas on lootust, et saabub püsiv lahendus?

[Kast lk 7]

KODU JA TERVIS

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni seisukoht on, et elanike hea tervise tagamiseks peaks majal üldiselt olema vähemalt siinloetletu:

▪ vihmakindel katus

▪ halva ilma ja loomade eest kaitset pakkuvad kindlad seinad ja uksed

▪ putukate, eeskätt moskiitode eest kaitsvad kattevõrgud akende ja uste ees

▪ päikesevarjud, mis kuuma ilma korral kaitsevad seinu otsese päikesekiirguse eest

[Kast/pildid lk 8]

TRADITSIOONILISED AAFRIKA MAAMAJAD

Aafrika maastikku on aastaid ilmestanud traditsioonilised aafrika majad. Neid on mitmesuguse suuruse ja kujuga. Sellised kogukonnad nagu Kenya kikujud ja luod on eelistanud ringjaid seinu ja koonilist roogkatust. Teised, sealhulgas Kenya ja Tansaania masaid, on kasutanud ristkülikukujulist põhiplaani. Ida-Aafrika rannikualadel on püstitatud mesilastaru meenutavaid maju, mille roogkatus ulatub maani.

Kuna enamiku sellisteks ehitisteks vajaliku materjali hankimine kohapeal pole olnud üldsegi raske, tuli varem eluasemeprobleeme harva ette. Ehitussavi saadi lihtsalt pinnasematerjali veega segades. Tänu läheduses laiuvatele metsadele võidi hõlpsasti hankida puitu, heina, roogu ja bambuselehti. Niisiis, olenemata sellest, kui rikas või vaene pere oli – endale kodu rajamine oli üldiselt jõukohane.

Muidugi mõista on sellistel majadel ka omad puudused. Kuna katused tehakse valdavalt kergestisüttivatest materjalidest, on tuleoht ülimalt suur. Ka sissetungijatel pole tarvis teha muud kui uuristada saviseina auk. Pole siis midagi imestada, et tänapäeval on traditsioonilised aafrika majad tasapisi taandumas vastupidavamate majatüüpide ees.

[Allikaviide]

Allikas: „African Traditional Architecture”

Hütid: Courtesy Bomas of Kenya Ltd – A Cultural, Conference, and Entertainment Center

[Pilt lk 5]

EUROOPA

[Allikaviide]

© Tim Dirven/Panos Pictures

[Pilt lk 6]

AAFRIKA

[Pilt lk 6]

LÕUNA-AMEERIKA

[Pilt lk 7]

LÕUNA-AMEERIKA

[Pilt lk 7]

AASIA

[Piltide allikaviide lk 6]

© Teun Voeten/Panos Pictures; J. R. Ripper/BrazilPhotos

[Piltide allikaviide lk 7]

JORGE UZON/AFP/Getty Images; © Frits Meyst/Panos Pictures