Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Luksusasjast elutarbelise vahendini — seebi ajaloost

Luksusasjast elutarbelise vahendini — seebi ajaloost

Luksusasjast elutarbelise vahendini – seebi ajaloost

VÄHE on tooteid, mis oleksid nii tavalised ja tarvilikud kui seep. See kuulub lahutamatult meie igapäevaellu hällist hauani. Seep, mida hakati valmistama juba igiammu, on kujunenud tasapisi luksustootest igapäevaseks tarbevahendiks.

Üks 19. sajandil elanud keemik kuulutas, et rahva tarbitava seebi kogus osutab selgelt tema jõukusele ja tsiviliseeritusele. Tänapäevalgi peetakse seepi hea tervise ja hügieeni edendajana sama oluliseks. Kuidas siis on sellest tähtsast tootest saanud igapäevaelu lahutamatu osa?

Muistsetel aegadel

Tõendeid seebi tarvitamisest isikliku hügieeni otstarbel enne meie ajaarvamist on napilt. Tõsi küll, kirjakohas Jeremija 2:22 kasutatakse väljendit „kuigi sa ennast peseksid ja võtaksid palju seepi”, ent on põhjust kahelda, kas siin ikka mõeldakse just seda, mida meie tänapäeval seebi all tunneme, esinegu see siis tükina, pulbrina või mingil muul kujul. 1938. aasta Piiblis öeldakse: „Ehk sa ... võtaksid enesele palju lehelist” ehk leeliselist pesuvedelikku, mis ei meenuta kaugeltki tänapäeval kasutatavat seepi.

Kreeklased ja hiljem ka roomlased tarvitasid üldiselt oma keha puhastamiseks parfüümõlisid. Seebivalmistuskunsti võisid nad olla õppinud keltidelt. Esimesel sajandil elanud rooma kirjanik Plinius Vanem kasutab oma teoses „Naturalis historia” gallia sõna saipo, millest arvataksegi olevat pärit sõna „seep”.

Järgnevatel sajanditel on vähe viiteid seebile, ehkki keskajal kujunesid Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa seebitootmise keskusteks. Kuigi seebist üritati teha masstoodangut, paistab siiski, et seda kasutati Euroopas üpris vähe. On teada fakt, et kui keegi lahke inimene Saksamaalt saatis aastal 1672 ühele aristokraadile kingiks paki itaalia seepi, pidas ta tarvilikuks lisada juurde üksikasjaliku juhendi selle müstilise toote kasutamise kohta.

Algne seebitootmine

Üks esimesi üksikasjalikke seebiretsepte on kirjas 12. sajandist pärit ärinippide kogumikus, mis oli mõeldud kunstkäsitöölistele. Aastate möödudes jäi seebitootmise keemiline protsess üldjoontes muutumatuks. Mitmesugustest allikatest saadud õlisid ja rasvu keedeti sööbivas leelislahuses, mille tulemusel valmis nõndanimetatud liimseep. Seda protsessi kutsutakse seebistamiseks.

Mõistagi olenes saadava seebi kvaliteet kasutatavatest materjalidest. Algelisel seebivalmistamisel tarvitati puutuhka ja loomseid rasvu. Neid komponente kasutasid ka Ameerika Ühendriikide esimesed asunikud, et valmistada igapäevaseks tarviduseks pruuni tarretisetaolist seepi. Veistelt ja lammastelt saadud rasv oli tol ajal põhikoostisaineks nii seebile kui küünaldele, mida kaupmehed valmistasid ja müüsid. Soola lisamine seebikeetmisprotsessi lõpus võimaldas neil toota tugevaid, hõlpsasti transporditavaid seebitükke, mida nad lõhnastasid lavendli, laanelille või köömnega.

Lõuna-Euroopas valmistati seepi traditsiooniliselt oliivõlist. Kuid külmemates kliimapiirkondades kasutasid seebivalmistajad ikka rasva. Tarvitati ka kalaõli. Ehkki need seebid olid pesupesemiseks võrdlemisi rahuldavad, polnud need ihuhoolduseks küll kuigi ihaldusväärsed. Ent ainuüksi rasvadest ja õlidest seebivalmistamiseks ei piisa.

Käsitööndusest suurtootmiseni

Sajandeid saadi seebivalmistamiseks vajalikku leelist kindlate taimede, ka mereadru tuhast. Hispaanias põletati ogamaltsa, mille tulemusel saadi leeliselist tuhka nimetusega barilla. Keetes seda kohapeal toodetud oliivõliga, saadi kõrgekvaliteedilist kastiilia seepi.

18. sajandil tekkis kõikjal nõudlus seebi, klaasi ja püssirohu tootmisel kasutatava potase järele. * Aastal 1790 töötas prantsuse arst ja keemik Nicolas Leblanc välja leelise tootmisprotsessi tavalisest soolast. Hiljem õnnestus keemikutel hakata tootma soolveest seebikivi. Tänu sellisele arengule võidi hakata minema üle tööstuslikule seebitootmisele.

Seep tõuseb ausse

19. sajandi lõpp oli põhjapanevate uuenduste aeg, mida iseloomustas ka püüd harida inimesi tervishoiu ja hügieeni valdkonnas. Ent tol ajal oli seep ikka veel põhiliselt eemaletõukav pruun mass, mida nahka ärritava toorleelise jäägid veelgi halvendasid. Seda valmistati jätkuvalt käsitsi, algeliselt potis keetes. Inimesteni jõudis see ebamääraste kamakatena, mida poodnikul tuli viilutada ja kaalukaubana müüa.

Mõni seep küll vahutas hästi, ent selle pinnale tekkisid õlipisarad, mis tegid sõrmed rasvaseks, ning seep hakkas aja möödudes haisema. Tootjad, kes pidid üha enam arvestama rahva nõudmistega, hakkasid tülgastava lõhna maskeerimiseks lisama seebile selliseid aineid nagu meeldivalt sidrunilõhnalist tsitronellat.

Seepi täiustati veelgi. Populaarseks said meeldivamate omadustega taimeõliseebid. Tänu suurtele muudatustele kaubaveos olid luksuslikud koostisained seebimeistritele kergemini kättesaadavad. Lääne-Aafrikas kasvava õlipalmi lihakast viljast saadi erksavärvilist võitaolist ainet, mis kujunes seepide ja muude kosmeetikatoodete põhikomponendiks. Vaikse ookeani saartelt toodi koprat, kookospähkli kuivatatud viljaliha, millest saab eraldada kookosõli. Kaugetest paikadest toodavate eksootiliste koostisainete tõttu hakkas seebi maine paranema.

Tootjad mõistsid inimese loomuomast puhtusesoovi. Tarbijaid tuli veenda seebi hädavajalikkuses. Peagi hakkasid reklaamijad seostama oma kaupa ja selle toimet näiteks mee, päikesevalguse ja lumega. Teised kohandasid kuulsaid kunstiteoseid, andmaks oma reklaamidele – ning seebile – rafineerituse ja kultuursuse hõngu. 20. sajandi alguseks oli seebist kujunenud rahvusvahelisel turul nõutav kaup. Reklaamindus oli saanud tuule tiibadesse. Aastal 1894 võis leida seebireklaami koguni Uus-Meremaa postmarkide tagaküljelt. Seep oli ausse tõusnud.

Nüüdisaegne tootmine

Algul tähendas seebi tööstuslik tootmine koostisainete keetmist hiigelsuurtes kateldes. Vilunud töötaja kasutas protsessi jälgimiseks spaatlit. Seda, kas koostisainete või keemisprotsessi osas tuleb teha muudatusi, nägi ta selle järgi, kuidas seep spaatlilt maha valgus.

Tänapäevases seebitootmises on kolm põhietappi. Esimene on seebistumine, mis tähendab mitmesuguste õlide ja rasvade reageerimist leelisega, mille tagajärjel saadakse seebi ja glütserooli segu, mis sisaldab umbes 30 protsenti vett. Mõnikord toimub see etapp ikka veel katlaskeedu meetodil, ent moodsamad seebitootjad kasutavad arvutijuhtimisega seebistamist. Teine etapp on kuivatamine, kus seep muudetakse kuumuse, vaakumi ja pihustuse abil kuivatades pisikesteks graanuliteks, mis sisaldavad kõigest umbes 12 protsenti vett. Kolmandat ja ühtlasi viimast etappi kutsutakse viimistlemiseks. Graanulid segatakse lõhna- ja värvainete ning muude lisanditega, mis annavad seebile eriomase konsistentsi ja lõhna. Kokkupressitud kangidele antakse seebipressi all seebile iseloomulik kuju. Meie päevade tarbija soovib üha enam, et majapidamises kasutatavate seepide tunnusjoonteks oleksid puuviljaaroomid ja taimeekstraktid, nõnda et seebikasutamisest kujuneks „looduslähedasem”, värskendavam elamus.

Olgugi et puhastusvahendite keemia osas on tehtud tähelepanuväärseid edusamme ning nende tootmises on toimunud suuri muutusi, on tavaline seep säilitanud oma populaarsuse. On võimatu eitada seda, et hügieeni ja hea tervise seisukohalt on seep vältimatult vajalik. On siiski paradoksaalne, et nüüdsel ajal, mil füüsiline puhtus on kättesaadavam kui kunagi varem, vohab kõikjal moraalne ja vaimne ebapuhtus. Ent välisel puhtusel on kõige enam väärtust siis, kui see on seesmise isiksuse puhtuse peegeldajaks.

[Allmärkus]

^ lõik 14 Potas on leeliselahuse või seebikivi kuivakskeetmisel tekkiv saadus. Kui potast kuumutada seni, kuni kõik lisandid on välja põlenud, saadakse peen valge pulber.

[Pilt lk 12]

Algne seebivalmistamine Põhja-Ameerikas

[Pilt lk 13]

John E. Millais’i „Seebimullid”, mis oli kasutusel seebireklaamina

[Pilt lk 13]

Traditsiooniline seebivalmistamine katlaskeedu meetodil

[Piltide allikaviited lk 13]

Ülal: Victoria & Albert Museum, London/Art Resource, NY; all: © Jeff Greenberg/Index Stock Imagery