Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Tuule kiirusega

Tuule kiirusega

Tuule kiirusega

„ÄRGAKE!” KANADA-KORRESPONDENDILT

„HANGI MULLE KIIRESTI TAFTI JA NÖÖRI NING MA NÄITAN SULLE MIDAGI SELLIST, MIS HÄMMASTAB TERVET MAAILMA!” (JOSEPH-MICHEL MONTGOLFIER, 1782)

TŠAHH! Tuleleek paiskub üles ja värviline pall tõuseb sujuvalt taevasse. Sellises imekenas vikerkaarevärvilises õhupallis kõrgel taevas hõljumine loob üleva meeleolu ning pakub lõõgastust tormakas elutempos. See on „ühtlasi rahustav ja põnev”, mõtiskleb üks kauaaegne kuumaõhupallisõidu entusiast.

Õhupallilend on inimesi võlunud juba sellest ajast, mil vennad Joseph-Michel ja Jacques-Étienne Montgolfier 1780. aastate alguses esimest korda eduka õhulennu sooritasid. (Vaata allolevat kasti.) Siiski sai õhupallisport hoo sisse alles 1960. aastatel, mil võeti tarvitusele gaasitihe riie ning hakati kasutama ohutut ja odavat propaani, et kuumutada ja reguleerida pallisisest õhutemperatuuri.

Lähem vaade

Kui pilkupüüdvat õhupalli lähemalt uurida, võib näha kokkuõmmeldud, otstest kitsenevaid värvilisi kangaribasid. Õhuga täidetud pall võib olla kuni 15 meetrit lai ja rohkem kui 25 meetrit kõrge.

Rikkaliku kujutlusvõimega õhusõitjad mõtlevad välja omanäolisi, ise suuruse ja kujuga (nagu looma-, pudeli- ja isegi klounikujulisi) palle. Sõltumata õhupalli väliskujust, on lennu põhimõtted nendel hääletutel taevasõidukitel ühesugused.

Nii piloot kui reisijad on sõidu ajal koos kerges, kuid tugevas punutud gondlis ehk korvis, mis on trossidega kinnitatud palli külge ja paikneb otse avause all. Mõned gondlid on valmistatud ka alumiiniumist. Otse korvi kohal on gaasipõleti ja -regulaator, mis paiknevad kindlalt metallplatvormil palli suu all. Gaasiballoonid paiknevad korvis.

Ettevalmistus õhkutõusuks

Lennuk vajab õhkutõusuks pikka hoovõturada. Kuumaõhupallile piisab aga ühe väikese põllutüki suurusest avamaast. Tähtis on leida paik, kus otse üleval poleks mingeid takistusi. Kas sulle pakuks huvi sõita selle hääletu õhusõidukiga? Selleks tuleb enne korvi ronimist pisut ettevalmistustöid teha.

Esiteks laotatakse palli kest maapinnale laiali, nii et see jääb maas olevast gondlist allatuult. Seejärel puhutakse õhk suure mootorventilaatori abil palli suhu. Siis suunatakse kuumutatud õhk kesta, mis täitudes tõuseb üles ja tõstab ka korvi püsti. Järgmisena kontrollitakse viimast korda varustust, sealhulgas kütuseühendusi ning seda, kas õhu väljalaskeklappide tropid ulatuvad gondlini. Nüüd on piloot valmis reisijad peale võtma ja õhku tõusma. Mõned õhupallurid võtavad kaasa raadiosaatja ja hoiavad sidet maa peal järgneva saatemeeskonnaga, kes pärast maandumist õhupalli ja reisijad üles korjab.

Tuule kiirusega

Enamik õhupallureid eelistab sõita allpool 100 meetrit, mis võimaldab rahulikult maastike kohal liuelda ja alltoimuvat jälgida. Sel kõrgusel kostab maapinnalt üles isegi inimeste naeru ja hüüdeid. Vaade maapinnalt on lausa kütkestav: õhupall meenutab otsekui võililleseemne hõljumist õrnas tuules. Mõned sõitjad tõusevad tavapäraselt kuni 600 meetri kõrgusele ja kõrgemalegi. Siiski pole ilma hapnikuvarustuseta soovitatav tõusta kõrgemale kui 3000 meetrit. (Vaata kasti „Kõrguslennud”.)

Kui õhupall on üleval, siis kuidas seda jälle alla saada? Raskusjõu abil. Laskumist juhitakse troppidega, mida tõmmates lastakse välja teatud koguses kuuma õhku. Rõhtsuunaline vabalend toimub aga teistmoodi. Piloot on loodusjõudude meelevallas. „Iga sõit on isesugune, kuna tuul määrab sõidu suuna ja kiiruse,” selgitab üks kogenud õhupallisõitja. Erinevatel tasanditel võivad õhuvoolud muuta tuule kiirust ja suunda. Pole sugugi tavatu, kui tuul liigub 100 meetri kõrgusel maapinnast ühes suunas ja 200 meetri kõrgusel sootuks vastassuunas.

Kuna õhupallisõit toimub tuule kiirusega, on tunne, otsekui hõljuksid liikumatult õhus, samal ajal kui maakera all pöörleb. „Õhupallisõitjad liiguvad tuule kiirusega, nii et nad võivad üleval kaardi laiali laotada ja tuul ei puhu seda ära,” väidab ajakiri „Smithsonian”.

Lennutunnetus

Ideaalne aeg lendamiseks on siis, kui õhu liikumine on minimaalne. Seda juhtub tavaliselt pisut pärast päikesetõusu ja enne päikeseloojangut. Hommikuti on parem lennata, kuna õhk on siis harilikult jahedam ja õhupall tõuseb kergemini üles. Õhtused lennud võib ära rikkuda valguse kahanemine.

Õhupallilennu tunnetus saavutatakse pika treenimisega. Võtmetähtsusega on leida õhuvool, mis liiguks soovitud suunas, ja jääda sellesse püsima. Kogenud lendajad kasutavad astmelist tõusmist: nad juhivad õhupalli teatud kõrgusele ja tasakaalustavad sõiduki. Pärast väikest leegipahvakut paiskub soe õhk palli tippu ja tõstab hääletu sõiduki kõrgemale.

Õhupalli juhtimiseks peab piloot hoolitsema selle eest, et leegipahvakud toimuksid paraja aja tagant. Ka kõige väiksem tähelepanu kõrvalekaldumine võib põhjustada soovimatut langemist. Valvas piloot arvestab sellega, et kuumuseallikas on tavaliselt 15 kuni 18 meetrit pallist allpool, nii et võib võtta 15 kuni 30 sekundit, enne kui sõiduk reageerib leegipahvakust paiskunud kuumusele.

Maandumine võib olla üsna põnev kogemus, iseäranis siis, kui puhub tugev tuul ja maanduda tuleb piiratud maa-alale. Sellises olukorras on ühe õhusõidu eksperdi sõnul „parem maanduda kiiresti ja järsult õigesse kohta kui et sujuvalt liuelda lõvipuuri loomaaias”. Soodsa tuule korral on aeglane maandumine siiski soovitatavam.

Huvisõidud kuumaõhupalliga on äärmiselt populaarsed ning paljud osalevad õhupallisõidu võistlustel ja festivalidel, samas kui teised lendavad pelgast proovimisrõõmust.

[Kast/pildid lk 14, 15]

ÕHUPALLISÕIDU VARANE AJALUGU

Esimese kuumaõhupalli ehitamise ning lennutamise au omistab ajalugu Prantsusmaa Annonay piirkonna rikka paberitöösturi poegadele Joseph-Michel ja Jacques-Étienne Montgolfier’le. 1780. aastatel alustasid nad katsetusi paberõhupallidega, mida nad arvasid õhku tõusvat tänu põlevate õlgede ja villa suitsule. Varsti said nad aru, et õhkutõusu põhjustab hoopis kuumendatud õhk.

Hiljem riidest õhupalle valmistades märkasid nad, et mida suuremaid õhupalle nad lennutavad, seda kõrgemale need tõusevad ning seda suuremat raskust suudavad need kanda. 1783. aasta juunis lasid nad Annonay väljakul õhku nende senini suurima õhupalli. See tõusis taeva poole umbes kümme minutit, enne kui hakkas jälle laskuma.

Pärast seda saavutust otsustasid nad, et on aeg lennutada mehitatud õhupall. Esmalt aga, 1783. aasta septembris, said tuhanded pealtvaatajad Versailles’s jälgida sellise õhupalli lendu, mille pardal olid kukk, part ja lammas. Kõik kolm elasid kaheksaminutise lennu üle ilma mingite kõrvalnähtudeta. 21. novembril 1783 sooritati esimene mehitatud lend. Selle au osaliseks said kaks aadlikku, kellel oli selleks Louis XVI luba. Nad tõusid õhku Château de la Muette’ist ja hõljusid umbes 8 kilomeetrit Pariisi kohal. Umbes 25 minuti pärast tegid nad hädamaandumise, kuna õhupall süttis põlema.

Umbes samal ajal ilmutas selle leiutise vastu huvi Pariisi Teaduste Akadeemia. Üks oma aja tuntumaid füüsikuid professor Jacques Charles tegi koostööd kahe osava mehaaniku Charles ja Marie-Noel Robert’iga ning ehitas esimese vesinikuga täidetava õhupalli, mida ta katsetas 1783. aasta 27. augustil. See õhupall lendas 45 minutit, läbides ligi 25 kilomeetrit, ja sai tuntuks nime all Charlière. Seda tüüpi õhupalle kasutatakse tänini peaaegu nende algsel kujul.

[Kast lk 17]

KÕRGUSLENNUD

Inglane Henry Coxwell sai tuntuks eelkõige kõrgussõitjana. 1862. aasta septembris avaldas James Glaisher Briti meteoroloogiaühingust soovi Coxwelliga kaasa lennata, et teha kõrgustes teaduslikke vaatlusi. Nad tõusid ilma hapnikuvarustuseta rohkem kui 9000 meetri kõrgusele!

Jõudnud rohkem kui 8000 meetri kõrgusele, kus külm ja hõre õhk raskendasid hingamist, hakkas Coxwell valmistuma laskumiseks. Õhupalli pideva pöörlemise tõttu oli aga klapitropp keerdunud ja Coxwell pidi ronima mööda trossi üles, et vabastada sassis nöör. Glaisher oli peaaegu meelemärkuseta ning Coxwell pidi tõmbama nööri hammastega, kuna ta käed olid külmast kanged. Viimaks õnnestus neil laskuma hakata.

Mehed toibusid lõpuks niivõrd, et suutsid õhupalli laskumist aeglustada. Nad olid tõusnud peaaegu 10 000 meetri kõrgusele, mis jäi rekordiks rohkem kui sajandiks. Nende sõit lahtise korviga õhupallis ilma hapnikuvaruta, vähese kaitseriietusega ning peaaegu ilma mingite teadmisteta ülemistest atmosfäärikihtidest on üks suurimaid saavutusi lennunduses.

[Pilt lk 15]

Õhupalli sisemus täispuhumise ajal

[Pilt lk 15]

Et õhupall õhku tõuseks ja lendaks, juhitakse sinna soe õhk

[Pilt lk 16]

Tavatu kujuga õhupallid