Ghanas safaril

„ÄRGAKE!” GHANA-KORRESPONDENDILT

KUI pimedus ja udu hommikuvalguse ees taanduma hakkab, sõidame meie aeglaselt mööda sillutamata teed enam kui 80 kilomeetri kaugusel Ghana põhjaosas asuva Mole rahvuspargi poole. Ümbritsev maastik koosneb peamiselt rohust, põõsastest ja madalatest puudest. Aeg-ajalt sõidame mööda ka mõnest väikesest külast, kus näeme roogkatusega savionne.

Hoopis teistsugune on aga Damongo, sagimist täis linn, mis samuti meie tee peale jääb. Seal on poed, asfalteeritud teed ja tihe liiklus. Lapsed, kes on beeži-pruunikirjus koolivormis, on teel kooli poole. Kirjudes riietes naised kannavad pea peal kas küttepuid, toitu või veeanumat. Autod ja vedukid tuututavad ning jalgratturid sõidavad mööda. Meil on sõita veel 20 kilomeetrit.

Mole rahvuspargis

Lõpuks jõuame parki. Meie giidi Zechariah sõnul rajati Mole loodusreservaat 1971. aastal ning selle pindala on 4840 ruutkilomeetrit. Siin on loendatud 93 liiki imetajaid, 9 liiki kahepaikseid ja 33 liiki roomajaid. Nende hulka kuuluvad lõvid, leopardid, tähnikhüäänid, tsiibetid, elevandid, bongod, kääbuspühvlid, tüügassead, vohlud, kabriklased, genetid, kongonid, mangustid, paavianid ja muud ahvid, hobuantiloobid, okassead, krokodillid, maod ja nende hulgas ka püütonid. Peale selle on reservaadis nähtud üle 300 linnuliigi.

Kõndides põlvini ulatuvas rohus ja ajades näljaseid kihulasi eemale, jõuame peagi antiloobikarjani. Kuna antiloobid sulavad ümbrusega kokku, on neid alguses raske märgata. Antiloobid jälgivad meid sama pingsalt kui meie neid. Nii et ka meie  oleme saanud vaatlusobjektideks. Kui me parasjagu antiloope pildistame, ehmatab meid paremalt poolt kostuv vali norsatus. Võsasse kaob suur isane vohlu, kes protesteerib selle vastu, et oleme tema valdustesse tunginud.

Seejärel märkame suure puu all nelja hiiglaslikku elevanti. Nad tõmbavad londiga puuoksi allapoole ja söövad nende küljest pehmeid lehti. Liigume elevantidele lähemale ja kui oleme neist umbes kümne meetri kaugusel, ütleb Zechariah, et nüüd on õige aeg pildistada. Ta lööb vastu püssipära ning metalliheli ajab elevandid puu alt minema ja annab meile võimaluse veel paremaid pilte teha. Veidi eemalt leiavad elevandid mudaaugu, mida nad kasutavad kümblemiseks. Zechariah ütleb, et elevantide värv, mis varieerub mustast punase või pruunini, sõltub sellest, mis värvi muda sees nad püherdanud on.

Jalutame edasi ning meile avaneb täielik vaade pargi maastikule. Pargi taimestiku hulka kuuluvad kaunid akaatsiad ja võiseemnikud. Tagasi me läheme sama teed, mida mööda  elevandidki on läinud. Nad on veelgi meetrite kaugusel, kuid kõige suurem elevant tõstab oma kõrvu, võtab sisse võitluspoosi ja suundub meie poole. Kas ta kavatseb rünnata? Zechariah sõnul pole vaja karta, ent samal ajal võtab ta püssi õlalt ja juhib meid elevantide rajalt eemale. Kõnnime edasi, giid oma püssiga ja meie oma kaameratega, mida oleme valmis kasutama. Peagi oleme elevantide silmist kadunud.

Zechariah räägib, et pargi elevandid on inimestega harjunud ning mõned tulevad isegi inimeste lähedale. Kui elevante on nähtud sageli, on giidid neile nime pannud. Üks elevant sai endale nimeks Muhk, kuna tal oli suur muhk naha peal. Teisele pandi nimeks Ründaja, kuna tal oli kombeks turiste hirmutada.

Seejärel satume kokku paavianidega, kes kiiguvad okstel ja jooksevad maad mööda. Giid juhib meie tähelepanu paavianiemale, kes kannab kahte poega, ühte seljas, teist rinna peal. Need on kaksikud, ütleb ta.

Oleme täna tõesti palju metsloomi näinud. Zechariah sõnul pole loomade nägemiseks aprillist juunini kestval kuivaperioodil vaja teha muud kui oodata joogikohtade juures, sest sinna kogunevad jooma suured karjad. Samuti ütleb ta, et autoga pargis sõites võib näha palju teisigi loomi, näiteks kahvripühvleid ja lõvisid.

Nüüd on aeg lõunat süüa. Samal ajal kui meie einetame, sätib üks suur paavian end sisse veoautokasti, mis on pargitud meie auto kõrvale, ning vahib jultunult minu lõunasööki. Teised paavianid jalutavad meist mööda koos mõne antiloobi ja tüügasseaga, ning lõpuks märkame lähedal mäe peal nelja elevanti. Tundub, et oleme leidnud hea meetodi, kuidas loomi pildi jaoks poseerima panna.

Turul

See aeg, mis oleme veetnud Mole rahvuspargis, on olnud liiga lühike. Edasi teeme kahetunnise sõidu mööda sillutamata teed Sawlasse, väiksesse linna, kus elavad  lobid, maaharijate hõim. Selle hõimu naistel on veider viis oma huuli venitada. Kuigi viimasel ajal on see komme moodsa tsivilisatsiooni mõju tõttu aegamööda kaduma hakanud, tunnevad paljud naised ikka uhkust oma suurte huulte üle. Kui lobi naisele öeldakse, et tal on lühikesed huuled nagu meestel, on see tema jaoks solvang.

Jõuame külasse, kus asub turg. Seal on puuokstest valmistatud õlgkatustega varjualused. Mustanahaliste aafriklaste keskel seisab ka üks valge mees. Kui oleme temaga juttu teinud, saame teada, et ta on tulnud siia hiljaaegu Piiblit lobi keelde tõlkima. Ta elab lobide keskel kõrvalkülas, et õppida nende keelt ladusalt rääkima. See tuletab mulle meelde misjonär Robert Moffatit, kes elas 19. sajandil Lõuna-Aafrikas tsvaana keelt kõnelevate inimeste keskel ja tõlkis Piibli tsvaana keelde.

Müügilaua taga pingil istub üks venitatud huultega vana lobi naine. Tema huultes on auk, millesse on pandud pöidlaküünesuurused valged puuplaadid. Tahan temast pilti teha, ent niipea, kui võtan kätte kaamera, pöörab ta mulle selja. Vanad lobid usuvad, et pildistamine võib nende hingele halvasti mõjuda, selgitatakse mulle.

Kui pöördume tagasi Sawlasse, kuhu jääme ööbima, mõtlen Jumala loodu tarkusele ja mitmekesisusele, mida oleme siin näinud. Ta lõi meisterlikult nii loomad kui ka inimesed, just nii nagu ütleb laulik: „Kui palju on sinu tegusid, Jehoova! Sa oled nad kõik teinud targasti! Maa on täis sinu looduid!” (Laul 104:24).

[Kaart lk 14, 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

GHANA

[Pilt lk 14]

Tüügassiga

[Pilt lk 14]

Tähnikhüään

[Pilt lk 15]

Elevant

[Pilt lk 15]

Jõehobud

[Pilt lk 15]

Antiloobikari

[Pilt lk 16]

Paavianiema kahe pojaga

[Pilt lk 17]

Kongoni

[Pilt lk 17]

Turg