Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Raevutsevast vulkaanist vaikseks saareks

Raevutsevast vulkaanist vaikseks saareks

Raevutsevast vulkaanist vaikseks saareks

KUI meie paat teeb oma viimase pöörde Santorini saare (Kreeka) sadama poole, avaneb meile hingemattev vaatepilt. Ähvardav kaljusein tõuseb peaaegu 300 meetri kõrgusele merepinnast. Kõrgetel kaljujärsakutel seisavad säravvalged majad. Saare eriline kuju – tüüpiliste saarerandade puudumine ja rippuvad kaljurüngad – näib viitavat sellele, et siin on juhtunud midagi ebaharilikku. Ja nii see ongi. Santorini saar on allesolev osa pursanud vulkaani idanõlvast ning meie seilame vetes, mis täidavad vulkaani kraatrit!

Saare moodustumine

Muistsel ajal kutsuti Santorini saart – mida tänapäeval ka Thera või Thíra nime all tuntakse – Strongyleks, mis tähendab ’ümar’. Ja ümar oli see saar tõesti. Kuid asjatundjate arvates muutis selle saare kuju ligi 3500 aastat tagasi toimunud võimas vulkaanipurse. Ilmselt rebis tugev purse saare keskele suure kaldeera, mis moodustas sügava nõo ja täitus siis kiiresti mereveega.

Mõned vulkanoloogid arvavad, et purske kõmin kostis üle Euroopa, Aasia ja Aafrika ning maju purunes koguni 150 kilomeetri kaugusel. Nad väidavad, et ilmselt varjas lämmatav tuhk kogu Vahemere piirkonnas päikese mitmeks päevaks. Ühtekokku 80 ruutkilomeetrit saarest lendas õhku või vajus merre. Kogu elu oli minema pühitud.

Aja jooksul asustasid selle, mis Strongylest järele oli jäänud, mandrielanikud ning nimetasid saare ümber Callisteks, mis tähendab ’kaunim’. Kuid asunike elu vulkaanil oli sõna otseses mõttes ebakindel. Ajavahemikul 198 e.m.a. kuni 1950 m.a.j. purskas vulkaan 14 korda. Seejärel purustas maavärin 1956. aastal paljude saareelanike kodu. „Maa vappus ja värises nagu tarretis,” räägib eakas naine Kyra Eleni, kes selle katastroofi üle elas. „Minu maja õue eest läks kruusatee, mis asus kõrgel rannakaljul. Järsku liugles see alla merre ning mu maja jäi peaaegu õhku rippuma! Pidime oma maja maha jätma ning kindlamale pinnale uue ehitama.”

Hävinud külad ehitati kiiresti üles, suures osas välismaalaste abiga. Tänapäeval võõrustab Santorini tuhandeid külalisi, keda tuleb siia hulganisti igal suvel. Lisaks Santorinile on säilinud ka väiksem saar Thirasía ja asustamata saareke Aspronísi.

Peale nende on Santorini kaldeera keskel kaks vulkaanilist saarekest Néa Kaméni ja Palaía Kaméni. Vulkaanilist tegevust võib neil kahel hiljuti moodustunud saarekesel siiani täheldada, kui ’magav hiiglane’ mõnikord ärkab ja puhub välja suitsujugasid. Santorini üldkuju muutub pidevalt, nii et aeg-ajalt tuleb selle kaart jälle uuesti üles joonistada.

Elu järskudel kaljunõlvadel

Santorini kaldeera servi ei moodusta nõlvakud, vaid üksnes kaljujärsakud. Püstloodis pinnas pakub saareelanikele maja ehitamiseks lihtsaimaid lahendusi: tuleb kaevata pinnasesse tunnel, ehitada sein risti tunneli suu ette ja kolida sisse. Jah, enamik kaldeera maju on kaljust välja tahutud.

Iga taolise kodu ees on õu või rõdu, kust saab heita pilgu üle terve kaldeera. Ülemise maja õu paikneb allpool asuva maja katusel. Neilt rõdudelt võib imetleda suurejoonelisi päikeseloojanguid – nautida purpurpunast päikest, kui see aeglaselt ja majesteetlikult merre kaob. Mõnel õuel on ka tilluke köök, üks või kaks linnumaja ning lõhnavate ürtide ja lillede potid.

Küladele tervikuna on eriti iseloomulik see, et seal ei ole midagi sirgjoonelist. Isegi võlvkatused ei ole sümmeetrilised. Neid juhuslikke jooni ja kaardusid, mis ristudes moodustavad kõige ebamäärasemaid kujundeid, on nii külluslikult, et see annab hoonete kogumikele niisuguse pehmuse, mis on taolisel teravaservalisel saarel üllatav.

Santorinil on väga kuiv. Ainus saadaolev vesi on kogutud vihmavesi, mida tsisternides hoitakse. Kuid pindmine mullakiht on viljakas. Seepärast kannab saare piiratud sisemaa rikkalikult vilja.

Nii turistidele kui päriselanikele on Santorini meie planeedi ilu ainulaadseks ja suurejooneliseks ausambaks.

[Kast lk 18]

SEOS ATLANTISEGA

Müüt, mis võis alguse saada Egiptusest, mis elas edasi klassikalises kreeka kirjanduses ning mida araabia maadeuurijad tõstsid esile keskaegsetes pärimustes, räägib hukkunud mandrist, saarest või linnast Atlantisest. Eeldatavasti kadus Atlantis merre maavärina või üleujutuse tagajärjel. Mõned arheoloogid oletavad, et selle müüdi juured asuvad Santoríni vulkaanipurske juures.

Väljakaevamised, mis algasid 1966/67. aastal, tõid päevavalgele vulkaaniliste kivimite alla mattunud Minose kultuuri ajastust pärit jõuka, kuningliku linna, mis on säilinud just sellisena, nagu ta purske toimumise ajal oli. Tundub, et varakult saadud hoiatuste tõttu olid sealsed elanikud linna õigel ajal maha jätnud. Mõningate teadlaste meelest keeldusid selle elanikud tunnistamast, et nende kunagi nii hiilgav linn on kadunud, ning seetõttu tekkis legend Atlantisest, mis katastroofi üle elas ja kus elu merepõhjas edasi õitses.

[Pilt lk 16]

Santorini

[Pilt lk 17]

Jehoova tunnistajad Santorinil kuulutamas

[Pilt lk 18]

Vaade Egeuse merele Santorini terrassilt