Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Millist hinda nõuavad maamiinid

Millist hinda nõuavad maamiinid

Millist hinda nõuavad maamiinid

Kuueaastane Augusto jalutas 1993. aasta 26. detsembril Angola pealinna Luanda lähistel üle lageda välja. Järsku märkas ta maapinnal üht läikivat eset. Ta otsustas huvi pärast selle üles võtta. Tema järgmine liigutus pani plahvatama maamiini.

Plahvatuse tagajärjel tuli Augusto parem jalg amputeerida. Nüüd, mil ta on 12-aastane, tuleb tal enamik aega ratastoolis veeta, lisaks on ta ka pime.

AUGUSTO sandistas inimesevastane maamiin, mis on saanud oma nime põhjusel, et selle peamiseks sihtmärgiks pole mitte tankid või muu liikuv sõjatehnika, vaid inimesed. Arvatakse, et tänini on vähemalt 50 maal toodetud enam kui 350 tüüpi inimesevastast maamiini. Paljud neist on mõeldud vigastamiseks, mitte tapmiseks. Miks? Sest haavatud sõdureid on tarvis abistada ning maamiiniga sandistatud sõdur aeglustab sõjalisi operatsioone – mida vaenlane ju soovibki. Peale selle võivad haavatud võitleja meeleheitlikud karjed külvata tema kaaslaste südamesse õudu. Seepärast peetakse maamiine üldiselt kõige efektiivsemateks siis, kui ohvrid kas või vaevu-vaevu ellu jäävad.

Kuid nagu me eelmises artiklis märkisime, on enamik maamiiniplahvatuste ohvreid tsiviilisikud, mitte sõdurid. See pole sugugi alati juhuslik nähtus. Nagu öeldakse raamatus „Landmines–A Deadly Legacy”, on mõned lõhkekehad „mõeldud just nimelt tsiviilelanike jaoks, et tühjendada territoorium, hävitada toiduvarud, tekitada põgenikevoolusid või lihtsalt külvata kabuhirmu”.

Näiteks Kambodža konflikti ajal paigaldati miinid kõikjale ümber vaenlase külade, seejärel aga külvati need külad üle suurtükitulega. Põgeneda püüdvad tsiviilelanikud tormasid otse miiniväljale. Samal ajal üritasid punakhmeerid sundida valitsust istuma nõupidamislaua taha sel teel, et paigaldasid miine riisipõldudele, külvates seega põllumeeste südamesse hirmu ning halvates praktiliselt kogu põllumajanduse.

Ehk veelgi jälgim oli see, mis toimus aastal 1988 Somaalias. Hargeisa pommitamise ajal olid selle elanikud sunnitud põgenema. Seejärel paigaldasid sõdurid tühjaksjäänud majadesse maamiine. Lahingutegevuse lõppedes pöördusid põgenikud koju tagasi ning sattusid otse peidetud lõhkekehadele, mis neid sandistasid või tapsid.

Ent maamiinid ei ohusta mitte ainult elu ja jäsemeid. Vaadelgem, mida need võikad relvad veel põhjustavad.

Majanduslik ja sotsiaalne hind

ÜRO peasekretär Kofi Annan märgib: „Üheainsa maamiini olemasolu – või ka hirm selle olemasolu ees – võib takistada harimast kogu põldu, jätta terve küla elatisest ilma, seada järjekordse takistuse maa rekonstruktsiooni ja arengu teele.” Niisiis oleks võimalik Afganistanis ja Kambodžas harida maad umbes 35 protsendi ulatuses rohkem, kui põllumehed ei kardaks pinnasele astuda. Mõned otsustavad riskida. „Tunnen miinide ees hirmu,” lausub üks kambodža põllumees, „aga kui ma ei lähe rohtu niitma või bambust raiuma, ei suuda me ellu jääda.”

Tihti jäävad maamiiniplahvatuses ellujäänud üle jõu käiva finantsilise koorma alla. Näiteks arengumaa laps, kes kümneaastaselt jalast ilma jääb, võib oma eluaja jooksul vajada kuni 15 tehisjäset, millest igaüks maksab keskmiselt 125 USA dollarit. Mõnede meelest pole see küll sugugi kallis, ent enamikule Angola elanikele tähendab 125 dollarit rohkem kui kolme kuu palka!

Mõelgem ka ränkraskele sotsiaalsele hinnale. Näiteks ühe Aasiamaa elanikud hoiduvad käimast läbi inimestega, kelle jäse on amputeeritud, sest nad kardavad, et „halb õnn” võib neilegi nakata. Sellisele inimesele võib abielu jääda vaid kaugeks unistuseks. „Mul pole plaaniski abielluda,” kurdab üks angola mees, kelle jalg pärast seda, kui ta maamiiniplahvatuses haavata sai, amputeeriti. „Naine tahab endale meest, kes suudab tööd teha.”

Mõistagi kannatavad paljud ohvrid madala eneseväärtustunde all. „Ma ei suuda enam oma peret toita,” sõnab üks kambodža mees, „ja see paneb mu häbi tundma.” Mõnikord võivad sellised tundmused teha inimese veelgi nõdremaks kui jäseme kaotus. „Arvan, et kõige tõsisem kahju, mida ma kogesin, oli emotsionaalset laadi,” sõnab Mosambiigist pärit ohver Artur. „Tihtilugu ärritas mind juba ainuüksi see, kui keegi mind vaatas. Mõtlesin, et mitte keegi ei tunne mu vastu enam vähimatki lugupidamist ning et ma ei suuda enam iial elada normaalset elu.” *

Kuidas on lugu demineerimisega?

Viimastel aastatel on tehtud tohutuid jõupingutusi, et innustada riike maamiinide kasutamist keelustama. Lisaks on mõned valitsused asunud ohtliku ülesande kallale eemaldada paigaldatud maamiinid. Ent ees seisab terve rida takistusi. Üks neist on seotud ajaga. Demineerimine kulgeb kohutavalt aeglaselt. Tegelikult kulub demineerijate arvestuste kohaselt miini kahjutuks tegemiseks keskmiselt sada korda rohkem aega kui selle paigaldamiseks. Teiseks takistuseks on kulukus. Üks miin maksab 3–15 dollarit, ent selle eemaldamine võib minna maksma kuni 1000 dollarit.

Seega paistab täielik demineerimine olevat praktiliselt võimatu. Et näiteks Kambodžas kõik miinid kahjutuks teha, tuleks kõigil selle riigi elanikel mitme järgneva aasta jooksul selleks kogu oma sissetulek ohverdada. Arvatakse, et kui finantsid oleksidki olemas, võtaks kõigi sealsete miinide eemaldamine aega terve sajandi. Ülemaailmselt võttes on pilt veelgi süngem. Arvestuste kohaselt läheks planeedi demineerimine praeguse tehnoloogia abil maksma 33 miljardit dollarit ning selleks kuluks rohkem kui tuhat aastat!

Tõsi küll, välja on pakutud uudseid miinieemaldustehnikaid alates lõhkekehade avastamise otstarbeks geneetilistest muudetud puuviljakärbeste kasutamisest kuni hiiglaslike raadio teel juhitavate liikurite kasutamiseni, mis demineerivad kaks hektarit pinnast tunnis. Kuid võtab veel aega, enne kui sellist tehnikat laiemas ulatuses tarvitada saab, sealjuures on tõenäoline, et seda saavad endale võimaldada vaid kõige rikkamad riigid.

Niisiis käib demineerimine enamikus paigus vanaviisi. Kõhuli roomav mees sondeerib oraga sentimeeter sentimeetri järel enda ees olevat pinnast, puhastades seda 20–50 ruutmeetrit päevas. Ohtlik? Muidugi! Iga 5000 kahjutuks tehtud miini kohta saab üks demineerija surma ja kaks haavata.

Püüded ühiselt maamiinide vastu võidelda

Detsembris 1997 kirjutasid paljude riikide esindajad alla inimesevastaste miinide kasutamise, ladustamise, tootmise ja eksportimise keelustamise ning nende kahjutuks tegemise konventsioonile, mida tuntakse ka Ottawa lepingu nime all. „See on saavutus, millel pole pretsedenti või paralleeli ei rahvusvahelises desarmeerimises ega rahvusvahelises humanitaarõiguses,” lausub Kanada peaminister Jean Chrétien. * Paraku pole peaaegu 60 riiki – sealhulgas mõned maailma suurimad maamiinide tootjad – sellele lepingule veel alla kirjutanud.

Kas Ottawa leping suudab maamiinide nuhtlusest jagu saada? Mingil määral ehk küll. Ent paljud on skeptilised. „Kui ka kõik maailma maad Ottawa läbirääkimistes osaleksid,” rõhutab liikumise Handicap International Prantsusmaa kaasdirektor Claude Simonnot, „oleks see vaid üks samm planeedi miiniohust täieliku vabastamise suunas.” Miks? „Miljonid miinid jäävad maa sisse, oodates kannatlikult oma tulevasi ohvreid,” sõnab Simonnot.

Sõjaajaloolane John Keegan toob esile veel ühe teguri. Tema sõnul ulatub sõjategevus „inimsüdame kõige salajasematesse paikadesse, ... kus võidutseb uhkus, kus ülimus on emotsioonidel, kus kuningas on instinkt”. Lepingud ei suuda kõrvaldada selliseid inimestes sügavalt juurdunud jooni nagu vihkamine ja ahnus. Kas peaks see siis tähendama, et inimesed jäävadki maamiinide abituteks ohvriteks?

[Allmärkused]

^ lõik 13 Lisateavet selle kohta, kuidas jäseme kaotusest üle saada, võib leida ajakirja „Ärgake!” (8. juuni 1999) esiartiklite sarjast pealkirjaga „Lootust puuetega inimestele” (lk. 3–10)

^ lõik 20 Leping jõustus 1999. aasta 1. märtsil. Sellele oli 2000. aasta 6. jaanuariks kirjutanud alla 137 maad, neist 90 olid selle ka ratifitseerinud.

[Kast lk 6]

Kas kahekordne tulu?

Äritegevuse põhiprintsiipe on see, et ettevõtted kannavad vastutust, kui nende tooted põhjustavad kahju. Seepärast väidab Lou McGrath organisatsioonist Mines Advisory Group, et ettevõtted, kes on maamiinide tootmisest kasu saanud, peaksid olema kohustatud maksma kahjutasu. Kuid on paradoksaalne, et paljud neist tootjatest on just need, kes demineerimise pealt kasu lõikavad. Teatatakse näiteks, et endine miinitootja Saksamaalt sõlmis Kuveidiga 100 miljoni dollari suuruse demineerimislepingu. Mosambiigis aga sõlmis 7,5 miljoni dollari suuruse lepingu tähtsamate teede miinidest puhastamise kohta kolmest ettevõttest koosnev konsortsium, kusjuures kaks neist oli valmistanud miine.

Ollakse arvamusel, et maamiine tootvate ettevõtete poolt on äärmiselt ebamoraalne saada kasumit nende kahjutuks tegemise pealt. Väidetakse, et tegelikult saavad maamiinide valmistajad kahekordset tulu. Olgu kuidas on, aga nii maamiinide tootmine kui ka nende kahjutuks tegemine jääb edaspidigi õitsvaks äriks.

[Joonis lk 5]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Keskmine maamiinide hulk ruutkilomeetri kohta üheksal kõige tihedamalt mineeritud maal

BOSNIA ja HERTSEGOVIINA 59

KAMBODŽA 55

HORVAATIA 53

EGIPTUS 23

IRAAK 23

AFGANISTAN 15

ANGOLA 12

IRAAN 10

RWANDA 10

[Allikaviide]

Allikas: United Nations Department of Humanitarian Affairs, 1996

[Pildid lk 7]

Kambodžas hoiatavad maamiinide eest plakatid ja ohumärgid

Iga 5000 kahjutuks tehtud miini kohta saab üks demineerija surma ja kaks haavata

[Allikaviited]

Taust: © ICRC/Paul Grabhorn

© ICRC/Till Mayer

© ICRC/Philippe Dutoit