Kas Euroopa tõepoolest ühineb?

KUI sulle tundub uskumatu, et Euroopal on ühinemisega tõsi taga, siis tarvitseb vaid ületada mõni selle sisene riigipiir. Euroopa Liidu (EL) piires võivad inimesed praegu vabalt liikuda. Piiripunktides ei ole vaja peaaegu üldse oodata. Reisijad on sellest muidugi vaimustatud, kuid nad pole ainsad, kellele see kasu toob. ELi riikide kodanikud saavad nüüd vaevata õppida, töötada ja äri ajada kus tahes ELis. See omakorda on aidanud kaasa liidu vaesemate piirkondade majanduslikule arengule.

Hõlbus piiride ületamine on kindlasti suur muutus. Kas me peaksime sellest järeldama, et Euroopa juba ongi ühtne ja et enam pole jäänud mingeid tõkkeid täieliku ühinemise teele? Vastuoksa, silmapiiril paistavad takistused, millest mõned on üsna heidutavad. Enne kui hakkame neid arutama, vaadakem aga ühte suurimat sammu, mis seni ühinemise suunas on tehtud. Sel viisil võime paremini mõista, miks inimesed panevad ühinemisele nii suuri lootusi.

Sammud rahalise ühinemise suunas

Piiride säilitamine on kulukas. Tolliformaalsused ELi 15 liikmesmaa vahel lähevad nendele riikidele maksma ligikaudu 12 miljardit eurot (188 miljardit Eesti krooni) aastas. Pole üllatav, et uus olukord Euroopa piiridel on soodustanud majanduskasvu. Kui mõelda ELi 370 miljoni elaniku peale, kes võivad riigist riiki liikuda takistusteta ja kellel on ühtne turg, on selge, et majanduslik potentsiaal on tähelepanuväärne. Mis on teinud sellise edu võimalikuks?

1992. aasta veebruaris tegid valitsuste juhid ühinemise suunas olulise sammu, kui nad kirjutasid alla Euroopa Liidu lepingule  ehk Maastrichti lepingule. See leping rajas aluse Euroopa ühisturu, keskpanga ja ühtse raha loomisele. Sellele pidi järgnema teine tähtis samm: valuutakursside kõikumise kadumine. Homne kursimuutus võib ju tänasele äritehingule hoopis teise suuna anda.

See takistus ühinemise teel kõrvaldati Majandus- ja Rahaliidu (EMU) asutamisega ning euro kui ühtse maksevahendi käibele võtmisega. Kursivahed on nüüdseks kadunud ja ettevõtetel ei ole vaja enam end kindlustada valuutakursiga seonduvate riskide vastu. Tulemuseks on väiksemad ärikulud ja rahvusvahelise kaubanduse elavnemine. See omakorda võib luua juurde töökohti ja suurendada elanike ostujõudu, teisisõnu, tuua kasu igaühele.

Euroopa Keskpanga asutamine 1998. aastal tähistas teist tähtsat sammu ühtse vääringu kasutuselevõtus. See sõltumatu pank asub Saksamaal Frankfurdis ning tal on rahaline võim osalisriikide valitsuste üle. See hoiab inflatsiooni madala eurotsoonis, kuhu kuuluvad 11 riiki *, ja stabiliseerib rahakursi muutusi euro, dollari ja jeeni vahel.

Mis puutub rahasse, siis on ühinemiseks tehtud tõesti silmapaistvaid samme. Kuid rahaasjad näitavad ka seda, et Euroopa riikide vahel on ikka veel tõsiseid lahkhelisid.

Rohkem rahateemal

ELi vaesematel riikidel on põhjust nuriseda. Neile tundub, et rikkamad liikmesmaad ei jaga oma jõukust nendega piisavalt. Ükski liikmesmaa ei eita vaesemate Euroopa partnerite vajadust lisafinantsabi järele. Siiski arvavad rikkamad riigid, et neil on mõjuvaid põhjusi end selles suhtes tagasi hoida.

Võtame näiteks Saksamaa. See riik oli algul väga entusiastlik Euroopa ühinemist rahastama, kuid on nüüd selgelt tagasi tõmbunud, kuna ta enda rahalised kohustused on suurenenud. Ainuüksi Ida-Saksamaa ja Lääne-Saksamaa ühendamine on nõudnud meeletut hinda – ligikaudu 1,44 triljonit Eesti krooni aastas. See on üks neljandik riigieelarvest! Saksamaa riigivõlg on kasvanud nii suureks, et tal oli vaja tugevasti pingutada vastamaks EMU seatud vastuvõtutingimustele.

 Uued liikmekandidaadid koputavad ELi uksele

Ühtse valuuta pooldajad loodavad, et need ELi maad, mis pole veel EMUga liitunud, ületavad oma takistused lähemal ajal, enne kui plaanipäraselt aastal 2002 euro metall- ja paberraha vahetab välja praegused Euroopa riikide vääringud. Kui Rootsi, Suurbritannia ja Taani loobuvad oma vastuseisust, siis võivad ka nende riikide elanikud asendada oma kroonid ja naelad eurodega.

ELi uksele koputab veel kuus Euroopa riiki. Need on Eesti, Küpros, Poola, Sloveenia, Tšehhi ja Ungari. Viis riiki on oma järge ootamas: Bulgaaria, Leedu, Läti, Rumeenia ja Slovakkia. Nende sisseastumine läheb kalliks maksma. Hinnangute kohaselt kulub ELil 2000.–2006. aastani 80 miljardit eurot (1,252 triljonit Eesti krooni), et aidata kümmet uustulnukat Ida-Euroopast.

Et vastata ELi vastuvõtutingimustele, peab uustulnukatel olema palju kordi rohkem kapitali sellest, mida nad hakkavad ELi abina saama. Näiteks peab Ungari kulutama 12 miljardit eurot (188 miljardit Eesti krooni) oma maanteede ja raudteede  väljaehitamiseks. Tšehhil tuleb kulutada üle 3,4 miljardi euro (rohkem kui 53 miljardit Eesti krooni) ainuüksi veepuhastusseadmetele. Poola peab kulutama 3 miljardit eurot (47 miljardit Eesti krooni), et vähendada väävligaaside atmosfääri paiskamist. Kuid kõigest hoolimata tunnevad kandidaadid, et kasu on rohkem kui kahju. Üks positiivne tegur on see, et nende kaubavahetus ELi maadega suureneb. Siiski peavad need kandidaadid veel mõnda aega ootama. Avaliku arvamuse kohaselt peaks uusi liikmeid vastu võtma alles siis, kui EL ise on oma rahaasjad korda saanud.

Vimm, natsionalism ja tööpuudus

Hoolimata kõigist suurema ühtsuse nimel tehtud pingutustest, muretsetakse siiski nii Euroopas kui ka väljaspool Euroopat sündmuste arengu pärast selles maailmajaos. Ei teata, kuidas tulla toime etniliste konfliktidega, mille näiteks on tülid lõhestatud Balkani piirkonnas: kõigepealt Bosnia sõda ja seejärel Kosovo konflikt. ELi liikmesriigid on tihti eri arvamusel selles, mida niisuguste Euroopas ja mujal toimuvate konfliktide puhul ette võtta. Kuna EL ei ole poliitilises mõttes riikide liit ja sel puudub ühtne välispoliitiline seisukoht, võtavad liiga tihti võimust rahvuslikud huvid. Tõepoolest, rahvuslikud huvid on hiiglaslikuks takistuseks „Euroopa ühendriikidele”.

Euroopas on veel üks pakiline probleem – suur tööpuudus. Tööjõulistest inimestest on keskmiselt 10 protsenti töötud. See tähendab, et üle 16 miljoni inimese on tööta. Paljudes maades püüavad noored – kes moodustavad peaaegu veerandi ELi elanikkonnast – leida endale tööd, kuid edutult. Pole ime, et paljude arvates on suur tööpuudus Euroopa peamine probleem. Senini pole tööturu reformimise püüded vilja kandnud.

Siiski on ühinemisel veel suuremgi takistus.

Kelle käes on juhtohjad?

Suurimaks tõkkeks ühinenud Euroopa loomisel jääb suveräänsuse küsimus. Liikmesmaad peavad kokku leppima, kui palju rahvuslikku iseseisvust nad on nõus kaotama. ELi eesmärk on rajada rahvuslikest huvidest üle olev valitsusvorm. Kui riigid seda endale ei teadvusta, on euro kasutuselevõtt ainult „ajutine võit”, nendib ajaleht „Le Monde”. Mõnel liikmesriigil tundub aga olevat raske omaks võtta mõtet, et võim tuleb käest lasta. Näiteks väitis üks ELi liikmesriigi juht, et tema maa „on sündinud rahvaste juhiks, mitte järelkäijaks”.

Mõistetav on väiksemate liikmesmaade kartus, et aja möödudes haaravad suuremad riigid ohjad enda kätte ega nõustu otsustega, mis võivad kahjustada nende isiklikke huve. Väiksemad riigid tahavad näiteks teada, kuidas otsustatakse see, millistesse maadesse rajada ELi agentuuride peakorterid. See on tähtis otsus, kuna sellised agentuurid avardaksid nende maade tööturgu.

Seistes silmitsi niisuguste heidutavate ühinemise takistustega nagu majanduslik ebavõrdsus, sõda, töötus ja natsionalism, võib Euroopa ühinemise lootus üsna kesine näida. Siiski on praeguseks saavutatud märkimisväärset edu. Kui edukad ollakse tulevikus, seda näitab aeg. Takistused, mis seisavad Euroopa ühendajate ees, on peamiselt samad, millega seisavad silmitsi kõik inimvalitsused.

Kas on üldse võimalik moodustada valitsust, mis suudab kõrvaldada etnilise vaenu, tööpuuduse, vaesuse ja sõjapidamise? Kas on realistlik mõelda maailmale, kus valitseb tõeline ühtsus? Järgmine artikkel annab neile küsimustele vastuse, mis võib sind üllatada.

[Allmärkus]

[Kast lk 6]

Euro tuleb!

Ehkki Euroopa Liidu riikides praegu käibelolevad mündid ja rahatähed enne 2002. aastat ei kao, toimuvad juba nüüd sularahata tehingud eurodes. See rahaline üleminek on olnud pankade jaoks tohutu ettevõtmine. Liikmesmaade vääringute kurss euro suhtes on nüüdseks fikseeritud. Ka väärtpaberibörsid esitavad hindu eurodes. Paljud ärid ja kauplused näitavad oma toodete hindu nii eurodes kui ka kohalikus rahas.

Selline kaubandus nõuab täielikku ümberkohanemist, eriti paljudele vanadele inimestele, kes ei saa enam kasutada omaseks muutunud Saksa marku, franke või liire. Muuta on vaja isegi kassaaparaate ja sularahaautomaate. Ülemineku kergendamiseks korraldatakse ametlikke infokampaaniaid, et inimestele euro saabumise ja kasutuselevõtu kohta teavet jagada.

Hoolimata seni kõrvaldamata takistustest euro siiski tuleb. Eurode vermimine ja trükkimine on tegelikult juba alanud. See on tõeliselt suur töö. Isegi nii väikeses riigis, kui seda on Madalmaad, kus elab umbes 15 miljonit inimest, käib raha vermimine ja trükkimine kolm aastat järjepanu, et toota 2002. aasta 1. jaanuariks 2,8 miljardit münti ja 380 miljonit rahatähte. Kui kõik need uued rahatähed üksteise otsa laduda, ulatuks see torn umbes 20 kilomeetri kõrgusele!

[Kast lk 7]

Kas „eurotapatalgud”?

Euroopa Liidu (EL) täidesaatev organ Euroopa Komisjon elas 1999. aasta algul üle ränga tagasilanguse. Komisjoni süüdistati pettuses, korruptsioonis ja onupojapoliitikas. Moodustati komitee, mis hakkas neid süüdistusi uurima. Pärast kuuenädalast uurimist leidis komitee, et Euroopa Komisjon on tõesti süüdi pettuses ja on teinud halbu korraldusi. Siiski ei avastanud uurimiskomitee mingeid tõendeid selle kohta, et komisjoni liikmed oleksid ELi raha enda tarbeks kasutanud.

Pärast selle raporti avaldamist astus terve Euroopa Komisjon 1999. aasta märtsis tagasi, mis on pretsedenditu juhtum. ELis tekkis seetõttu sügav kriis. Ajakiri „Time” nimetas seda „eurotapatalguteks”. Aeg näitab, missugust mõju avaldab see kriis Euroopa ühinemisele.

[Pilt lk 5]

Piiride ületamine Euroopas on juba muutunud märksa lihtsamaks

[Pilt lk 7]

Saksamaal Frankfurdis asutati 1998. aastal Euroopa Keskpank