Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

”Wasa” hukk ja hiilgus

”Wasa” hukk ja hiilgus

„Wasa” hukk ja hiilgus

„ÄRGAKE!” ROOTSI-KORRESPONDENDILT

OLI 1628. aasta 10. august ning Rootsi pealinnas Stockholmis oli imeilus suvepäev. Inimesed tunglesid sadamakaidel, et saata esmareisile võimsat sõjalaeva „Wasat”, mis pärast kolme ehitusaastat pidi ühinema Rootsi sõjalaevastikuga.

„Wasa” polnud harilik sõjalaev. Kuningas Gustav II Adolf Vasa tahtis, et sellest tuleks vägevaim laev maailmas. Kui ta kuulis, et taanlased olid ehitanud kahe suurtükitekiga laeva, olevat ta käskinud ehitada ka sellele laevale teine suurtükitekk. Ta soovis, et tema perekonnanime kandev laev ei jääks alla ühelegi teisele.

Laeva esmareisist pidi saama kuningliku väe ja hiilguse suurejooneline vaatemäng. Laev oli relvastatud 64 suurtükiga ja ehitud rohkem kui 700 skulptuuri ja ornamendiga. Selle maksumus oli rohkem kui 5 protsenti Rootsi riiklikust koguproduktist. See vägev sõjamasin ühes ujuva kunstinäitusega oli ilmselt oma aja suurejoonelisim laev. Mõni ime siis, et inimesed juubeldasid uhkelt, kui see Stockholmi kaidest mööda sõitis.

Katastroof ja alandus

„Wasa” jõudis purjetada vaevalt kilomeetri, kui tugev tuulepuhang selle küljele kallutas. Suurtükiavadest paiskus sisse vesi ja laev läkski põhja. See sõit jäi ilmselt laevandusajaloo lühimaks esmareisiks.

Pealtvaatajad olid jahmunud. Rootsi laevastiku hiilgus uppus ning seda mitte lahingus ega ägedas tormis avamerel, vaid pelgast tuulehoost oma kodusadamas. Umbes 50 inimese surm pardal põhjustas veelgi suuremat masendust. Rahvuslik uhkusobjekt „Wasa” sai hoopis pettumuse ja häbipleki sünonüümiks.

Kutsuti kokku kohus, et leida selle häbistava katastroofi eest vastutav isik. Süüdistust aga kellelegi ei esitatud, ilmselt seepärast, et tunnistuste järgi olid asjaga seotud nii kuningas kui Rootsi laevastiku teine kõrgeim juht, viitseadmiral Klas Fleming.

Kuninga nõuete tõttu tuli ehitajatel katsetada kavanditega, mis olid neile tundmatud, seepärast sai „Wasa” äärmiselt ebaproportsionaalne. Mõnda aega enne ümberminekut oli admiral Fleming korraldanud püstivuskatse. Kolmkümmend meest jooksis kõrvuti laeva ühest äärest teise. Pärast kolme jooksukorda mõistis admiral, et kui nad jätkavad, läheb laev kohe ümber. Ta lõpetas küll katse, kuid ei peatanud esmareisi. Süüdistused võeti seega tagasi, kuna nendega olid seotud nii tähtsad isikud kui kuningas ja admiral.

Aastatel 1664–1665 tõi üks Rootsi armee endine ohvitser lihtsa tuukrikella abil veest välja suurema osa „Wasa” suurtükkidest. Seejärel jäi „Wasa” aegamööda unustusse, vajudes üha sügavamale mutta 30 meetri sügavuses.

Mudast välja

1956. aasta augustis õngitses amatöörarheoloog Anders Franzén põhjaloodiga põhjast välja tüki tammepuud. Aastaid oli ta uurinud vanu dokumente ja otsinud merepõhjast „Wasat”. Nüüd leidis ta selle. Hoolsa päästeoperatsiooniga tõsteti „Wasa” mudast välja ja kanti ettevaatlikult vee all ühes tükis ootedokile.

1961. aasta 24. aprillil olid Stockholmi kaid jälle täis juubeldavaid inimesi. Pärast 333 aastat merepõhjas ilmus „Wasa” taas välja – seekord turistide imetlusobjekti ja merearheoloogide aardena. Rohkem kui 25 000 muistist tõid ilmsiks huvipakkuvaid üksikasju sellest 17. sajandi sõjalaevast ning andsid haruldase võimaluse tutvuda tolleaegse laevaehituse ja skulptuuriga.

Kuidas „Wasa” ja selle muistised nii hästi säilisid? Osaliselt sellepärast, et laev oli põhja minnes uus ja mudal on teatud kaitseefekt, ning madala soolasisaldusega vetes ei voha puitu kahjustavad laevaoherdid.

„Wasal” oli umbes 120-tonnine ballast. Asjatundjate arvates oleks püstivuse saavutamiseks pidanud ballast olema kaks korda raskem, kuid rohkemaks polnud ruumi. Lisaks oleks selline lisaraskus võinud vajutada alumised suurtükiavad veele lähemale. Laeva väljanägemine oli hiilgav, kuid halva püstivuse tõttu oli ta hukule määratud.

Nüüd asub see maailma vanim täielikult säilinud ja tuvastatud laev turvaliselt omanimelises muuseumis. 850 000 inimest aastas käib seal vaatamas seda 17. sajandi kuningliku suurustluse ilmingut, mis pole muutunud 1628. aasta katastroofist alates. See on meenutus selliste võimukandjate meeletusest, kes isekuse ja hoolimatuse tõttu ignoreerisid mõistlikke laevaehitustavasid.

[Pilt lk 24]

Kuningas Gustav II Adolf Vasa

[Allikaviide]

Foto: Nationalmuseum, Stockholm

[Pildid lk 24, 25]

Pärast rohkem kui 300 aastat merepõhjas lebamist on „Wasa” saanud maailma silmaimeks

[Allikaviide]

Genom tillmötesgående från Vasamuseet, Stockholm

[Pildi allikaviide lk 25]

Målning av det kapsejsande Vasa, av konstnär Nils Stödberg