Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kui armastus on pime

Kui armastus on pime

Kui armastus on pime

„ÄRGAKE!” HISPAANIA-KORRESPONDENDILT

KUJUTA ETTE, mis tunne oleks otsida endale kaasat, kui oled üsna lühinägelik ja sobivad paarilised söandavad välja tulla alles pimeduse saabudes. Nii on lugu isase kevad-paabusilmaga. Kuid sel kaunil putukal on omadused, mis aitavad selle raske ülesandega toime tulla.

Suvekuud veedab see tulevane kosilane rasvase röövikuna, kes ahmib sisse kõike kättesaadavat söögipoolist. Niisiis, kui järgmisel kevadel väljub nukust hiilgav liblikas, on tema kehas piisavad toiduvarud, mida jätkub kogu tema üürikeseks eluks.

Kuna kevad-paabusilmal toidumuresid pole, saab ta keskenduda kaasa otsimisele. Kui tal aga poleks vajalikke seadiseid, oleks kuuvalguses emasliblikat otsida sama raske kui heinakuhjast nõela.

Need seadised on tema väikese pea küljes olevad tundlad, mis näevad välja nagu õrnad sõnajalalehekesed. Tema tillukesed tundlad võivad üsnagi tõenäoliselt olla maailma kõige keerukamad lõhnaretseptorid. Peale selle reageerivad nad feromoonile ehk emasliblika eritatavale „parfüümile” isegi siis, kui seda on õhus väga vähesel määral.

Kuigi emasliblikaid võib olla vähe, on nad nagu majakad, kes saadavad välja tugevaid lõhnasignaale. Isasliblikate tundlad võivad avastada emasliblika isegi umbes kümne kilomeetri kauguselt. Kui kõik takistused on ületatud, saavad peigmees ja pruut lõpuks kokku. Armastus võib olla pime putukariigis, vähemalt nendel putukatel.

Jumala loodu seast võib leida lõputult selliseid imelisi detaile ja harukordset kavandatust. Laulik kirjutas: „Kui palju on sinu tegusid, Jehoova! Sa oled nad kõik teinud targasti!” (Laul 104:24).

[Pildi allikaviide lk 10]

© A. R. Pittaway