Enesetapud – varjatud epideemia

JOHN JA MARY, * kes elavad Ameerika Ühendriikide maapiirkonnas oma väikeses majas, hakkavad lähenema kuuekümnele. Emfüseemi ja südame isheemiatõve käes kannatav John on aeglaselt kustumas. Maryl on võimatu kujutada ette elu ilma Johnita ning tal on talumatult valus näha, kuidas raskelt õhku ahmiv mees aina viletsamaks jääb. Juba aastaid depressiooni all kannatava Mary endagi tervis on vilets. Viimasel ajal on teinud Johni ärevaks Mary jutt enesetapust. Depressioon ja kõik need ravimid, mis ta sisse võtab, põhjustavad talle üha tõsisemaid meeleoluhäireid. Naine räägib, et mõte jääda üksi on talle väljakannatamatu.

Majas on ohtralt ravimeid – südamepille, antidepressante, rahusteid. Ühel varajasel hommikutunnil suundub Mary kööki ning asub tablette neelama. Tema tegevuse katkestab talle peale sattunud John, kes ta käest tabletid ära võtab. Mees kutsub välja kiirabi, samal ajal kui naine koomasse langeb. John palvetab, et abi hiljaks ei jääks.

Millest räägib statistika

Viimastel aastatel on palju kirjutatud noorte enesetappude kasvutendentsist – ja seda täiesti õigustatult, sest kas saab olla suuremat tragöödiat kui täies elujõus ja lootustäratava noore inimese mõttetu surm. Ent laialdast kajastamist pole leidnud fakt, et enamikus maades kasvavad enesetappude arvud sihipäraselt koos eaga. Nagu sellel leheküljel toodud kastist näha, on see tõesti nii, olgu riigis enesetappude näitajad kõrged või madalad. Kui neid statistilisi andmeid vaadata, võib tajuda  ka selle varjatud epideemia globaalset ulatust.

USA Tervisekaitse Keskus teatas aastal 1996, et alates 1980. aastast on 65-aastaste ja vanemate ameeriklaste suitsiidinäitajad suurenenud drastiliselt 36 protsenti. Osa sellest kasvust – aga mitte kogu kasvu – võib kanda eakate ameeriklaste lisandumise arvele. Samuti kasvas aastal 1996 üle 65-aastaste inimeste enesetappude hulk esimest korda 40 aasta jooksul 9 protsenti. Kõigist vigastustest tulenevate surmajuhtude põhjustest eakate inimeste seas jäid ettepoole vaid kukkumised ja liiklusõnnetused. Tegelikult võivad need murettekitavad arvud olla isegi liiga napid. „On kahtlust, et enesetappude statistika, mille aluseks on surmatunnistustel näidatud põhjused, on tegelikkusest tublisti tagasihoidlikum,” täheldab „A Handbook for the Study of Suicide”. Samas raamatus lisatakse, et on arvamusi, mille kohaselt tegelikud arvud ületavad toodud statistika kahekordselt.

Tagajärg? Nagu ka paljusid teisi riike, on Ameerika Ühendriike tabanud elatanud kodanike enesetappude varjatud globaalepideemia. Selle ala asjatundja dr. Herbert Hendin märgib: „Hoolimata faktist, et Ameerika Ühendriikides kasvab enesetappude arv koos eaga sihipäraselt ja silmatorkavalt, on avalikkus eakate enesetappudele vähe tähelepanu pööranud.” Miks see nii on? Tema oletuse kohaselt on probleemi põhjuseks osaliselt see, et kuna enesetappude näitajad eakate seas on olnud alati kõrged, „pole see tekitanud sellist ennenägematut ärevust nagu noorte enesetappude dramaatiline kasv”.

Hirmuäratav tõhusus

Kuigi sellised statistilised andmed šokeerivad, on need kõigest kuivad arvud. Neis ei kajastu kalli kaasa kaotusest põhjustatud üksildustunne, iseseisvuse kadumisest tulenev frustratsioon, visast haigusest tingitud meeleheide, kroonilisest depressioonist sündinud tühjustunne, surmahaigusest tulenev lootusetus. Kurb tõde on see, et kui noorte inimeste enesetapukatse võib lähtuda ägedast reaktsioonist ajutistele raskustele, seisavad eakad inimesed tavaliselt silmitsi probleemidega, mis tunduvad olevat püsivad ja lahendamatud. Sellest tulenevalt otsustavad nad sooritada enesetapu palju otsusekindlamalt kui noored ning nad teevad selle teoks hirmuäratava tõhususega.

„Lisaks sellele, et eakate seas esineb enesetappe märkimisväärselt rohkem, kajastuvad ka enesetapuaktis endas silmapaistvad erinevused vanade ja noorte vahel,” märgib dr. Hendin oma raamatus „Suicide in America”. „Eakate inimeste osas muutub üsna tähelepanuväärselt eeskätt just enesetapukatsete ja tegelike enesetappude suhe. Rahvastiku osas tervikuna arvatakse enesetapukatsete ja tegelike enesetappude suhe olevat kümme ühe kohta; noorte osas (15–24-aastased) arvatakse see olevat sada ühe kohta; üle 55-aastaste osas arvatakse see olevat üks ühe kohta.”

Milline mõtlemapanev statistika! Kui ängistav on jääda vanaks, kaotada füüsiline jõud ning kannatada valu ja haiguste käes! Pole sugugi üllatav, et nii paljud sooritavad enesetapu. Ometi on olemas mõjuv põhjus elu hinnata – seda isegi äärmiselt rasketes oludes. Vaadakem, kuidas käis sissejuhatuses mainitud Mary käsi.

[Allmärkus]

[Teabegraafika lk 3]

Suitsiidi kordajad 100 000 inimese kohta, lähtudes east ja soost

Mehed/naised Vanuses 15–24 a.

23,4/3,7 Ameerika Ühendriigid

8,0/2,5 Argentina

10,1/4,4 Jaapan

4,0/0,8 Kreeka

7,6/2,0 Mehhiko

19,2/3,8 Ungari

53,7/9,8 Venemaa

Mehed/naised Vanuses 75

50,7/5,6 Ameerika Ühendriigid

55,4/8,3 Argentina

51,8/37,0 Jaapan

17,4/1,6 Kreeka

18,8/1,0 Mehhiko

168,9/60,0 Ungari

93,9/34,8 Venemaa