Suhkruroog – hiiglane kõrreliste seas

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

MIDA me teeksime ilma suhkruta? Oleks küll liiga palju öeldud, et maailm jääks ilma suhkruta seisma, kuid kui suhkrut enam poleks, peaksid paljud oma toidusedelit kardinaalselt muutma. Tänapäeval tarbitakse suuremas osas maailma paikades suhkrut iga päev, mistõttu suhkru tootmisest on saanud ülemaailmne tööstus.

Suhkruroogu kasvatavad ja koristavad Kuubast Indiani ning Brasiiliast Aafrikani miljonid inimesed. Vahepeal oli suhkru tootmine isegi maailma suurim ja tulutoovaim tööstus. Võib öelda, et suhkruroog on mõjutanud maailma rohkem kui ükski teine taim.

Kas sa sooviksid selle tähelepanuväärse taime kohta rohkem teada saada? Siis tee meiega kaasa ekskursioon suhkruroo kasvatamise piirkonda Austraaliasse Queenslandi. Kuigi see suhkrutootmispiirkond on üsna väike, on see tänu tõhusatele kultiveerimis- ja töötlemismeetoditele saanud üheks maailma tähtsaimaks toorsuhkru eksportijaks.

Külaskäik suhkruroomaale

Õhk on kuum ja niiske. Troopikapäike kõrvetab küpset suhkruroogu. Suur kombain, mis meenutab nisukoristusmasinat, liigub aeglaselt läbi kõrge suhkruroo, tükeldades roogu ning heites rootükid kõrval veetavasse traktorihaagisesse. Peagi hakkab raiutud suhkruroost mahla immitsema ning õhus on tunda imalat lõhna. Niisiis on selle tähelepanuväärse kõrrelise hinnaline mahl alustanud oma teekonda põllult suhkrutoosi.

Alles hiljaaegu raiuti Austraalias suhkruroogu käsitsi ja paljudes maades koristatakse seda niiviisi veel praegugi. Kujuta ette seda pilti. Töölised raiuvad käsitsi roogu. Higist nõretavate suhkruroo raiujate rivi liigub aeglaselt mööda istandikku edasi. Peaaegu sõjaväelise täpsusega tõmbavad nad ühe käega püstise roo puhmiku ühele poole, et leida nende mätas. Viuh ja viuh vihisevad matšeeted, kui töölised maapinna lähedalt jõuliste liigutustega roogu raiuvad. Visanud varretükid kõrvale korralikesse ridadesse, liiguvad nad edasi järgmise puhmiku juurde. Vähehaaval on aga selline käsitsitöö kogu maailmas kadumas, sest järjest enam riike on selle töö mehhaniseerinud.

Austraalia suhkruroo istandikud asuvad peamiselt 2100 kilomeetri pikkusel rannikualal, mis on peaaegu paralleelne  Suure Vallrahuga. (Vaata artiklit „Külaskäik Suurele Vallrahule” „Ärgake!” 1991. aasta 8. juuni ingliskeelsest numbrist.) Tänu aastaringsele soojale ja niiskele kliimale kasvab suhkruroog siin hästi ning 6500 suhkruroo kasvatajat elavad peamiselt väikestes perefarmides, mis on hajutatud mööda rannikut nagu viinamarjakobarad viinapuul.

Pärast pikka sõitu näeme eemal Queenslandi ranniku keskosas suhkrulinna Bundabergi. Kui laskume mööda väikest mäge allapoole, avaneb meie ees võrratu panoraam – nii kaugele kui pilk ulatub, õõtsub suhkruroomeri. Milline värvikirevus! Paljud suhkruroo istandikud on eri küpsusastmes, nii et nad moodustavad eredates rohelistes ja kuldsetes toonides mosaiigi, kuhu kuuluvad ka väikesed šokolaadipruunid lapikesed, mis on jäetud sööti või kust roog on hiljaaegu ära koristatud.

Juuli on Austraalia kõige jahedam kuu ning saagikoristamise ja mahlapressimise aeg on just alanud. See kestab detsembrini, mil roog on saanud küpseks kõigil istandikel. Järgmiseks on meil plaanis külastada suhkruvabrikut, et näha, mida suhkrurooga edasi tehakse. Kuid enne seda soovitatakse meil suhkruroo enda kohta veel üht-teist teada saada. Niisiis otsustame teha esimese peatuse selle piirkonna katsejaamas. Siin aretavad teadlased uusi suhkruroosorte ning teevad uuringuid, parandamaks suhkruroo viljelust ja suurendamaks suhkru toodangut.

Päritolu ja kultiveerimine

Katsejaamas räägib üks lahke agronoom meile meeleldi suhkruroost ja selle kultiveerimisest. Hiiglasliku kõrrelise, suhkruroo sünnimaaks on Kagu-Aasia ja Uus-Guinea vihmametsad ning tema sugulasteks on nii heintaimed, teraviljad kui ka puitunud varrega bambused. Kõik need taimed toodavad fotosünteesi käigus lehtedes suhkrut. Ent suhkruroog erineb teistest sellepoolest, et ta toodab suhkrut tohutu suures koguses ning talletab seda kiuliste varte mahlas.

Suhkruroo kultiveerimine oli laialdaselt tuntud muistses Indias. Kui Aleksander Suure armee Indiasse tungis, märkasid tema kirjutajad 327. aastal e.m.a., et kohalikud elanikud „närisid kummalist kõrrelist, mis tootis suhkrut ilma mesilaste kaasabita”. Siis kui uurimisreisid ja maailma areng 15. sajandil hoogu võtsid, hakkas suhkruroo kultiveerimine levima nagu kulutuli. Praegu on kultiveeritavaid suhkruroosorte tuhandeid ning üle 80 riigi annavad oma panuse iga-aastasesse suhkruroo saaki, mida on umbes miljard tonni.

Enamikus maailma paikades on suhkruroo istutamine väga vaevarikas töö. Küpse suhkruroo varred lõigatakse umbes 40 sentimeetri  pikkusteks tükkideks ning istutatakse vagudesse ligikaudu pooleteisemeetriste vahedega. Need istikud ajavad keskmiselt 8–12 võrset, mis saavad koristusküpseks 12–16 kuu jooksul. Jalutuskäik läbi tiheda küpse suhkruroo võib olla üsnagi hirmutekitav kogemus. Tiheda lehestikuga suhkruroovarred võivad kasvada isegi nelja meetri kõrguseks. Kui roos on kuulda sahinat, ei või kunagi kindel olla, kas on see vaid tuulest või liigub kuskil mõni madu või näriline. Ehk on nüüd aeg minna suhkruroo istandikust välja avaramale maastikule.

Katsejaamades tehakse uuringuid, et leida võimalusi suhkruroo kahjurite ja haiguste vastu võitlemiseks. Paljusid pingutusi on krooninud mõningane edu, ent mitte siiski kõiki. Näiteks, kui 1935. aastal püüti hävitada suhkruroole palju kahju tekitanud mardikat, toodi Põhja-Queenslandi sisse kärnkonn aaga. Kahjuks aga eelistas see konn putukatele muud külluslikult kättesaadavat toitu, paljunes kiiresti ning sai üheks suurimaks kahjuriks kogu Kirde-Austraalias.

Miks põletatakse enne koristamist?

Samal õhtul vaatame hämmastusega, kuidas kohalik farmer küpse suhkruroo istandiku põlema süütab. Vaid mõne sekundiga on väike põld leekides, mis kõrgele õhtutaevasse tõusevad. Suhkruroo põletamine aitab saada lahti lehtedest ja muust, mis takistab saagi koristamist ning selle edasist töötlemist. Viimasel ajal aga sellist vaatemängulist põletamist enne rookoristust eriti ei tehta. Sellist saagikoristust nimetatakse rohesuhkruroo-koristuseks. See meetod parandab suhkrusaaki ning tänu sellele jääb maha multšikiht, mis kaitseb mullaerosiooni eest ja takistab umbrohu kasvamist.

Kuigi paljudes maades, kus tänapäeval suhkruroogu kultiveeritakse, koristatakse roogu käsitsi, on ikka enam ja enam riike võtnud kasutusele hiiglasuured kombainid. Need tohutu suured masinad rajavad endale teed läbi pikkade suhkruroovarte, raiuvad ära ladvad, laasivad lehed ning lõikavad varred lühikesteks tükkideks, mida vabrikus edasi töötlema hakatakse. Samal ajal kui üks suhkruroo raiuja võib suurt vaeva nähes koristada ühel päeval keskmiselt 5 tonni suhkruroogu,  saab ühe kombainiga ilma vaevata koristada kuni 300 tonni päevas. Igalt istandikult võetakse tavaliselt mitu saaki, enne kui suhkru tootmine suhkruroos langeb ning taimed tuleb välja vahetada.

Kui saak on koristatud, tuleb suhkruroog ruttu vabrikusse viia, sest suhkur läheb raiutud roos kiiresti riknema. Suhkruroo kiiret transportimist vabrikutesse hõlbustavad Queenslandi suhkruroo piirkonna kitsarööpmelised raudteed, mida on kokku 4100 kilomeetrit. Nendel teedel sõitvaid miniatuursed vedureid on tore vaadata, kui nad veavad järgi kümneid vagonette, mis on pilgeni suhkruroogu täis.

Vabrikus

Ekskursioon vabrikus on huvitav elamus. Esiteks hakkavad silma vagonettide rivid, mis ootavad tühjendamist. Hiigelsuurte masinate abil peenestatakse ja pressitakse roogu, et sealt mahl välja saada. Osa pressimisjäätmetest kuivatatakse ning neid kasutatakse kogu suhkruvabriku kütteks, osa aga müüakse maha paberi ja ehitusmaterjali valmistamiseks.

Seejärel roomahl puhastatakse. Puhastamisprotsessis eraldatud suhkru tootmisjääki kasutatakse väetisena. Üht teist tootmisjääki, melassi, söödetakse loomadele või kasutatakse toorainena rummi ja piirituse valmistamiseks. See, kui mitmekülgne on suhkruroog ja kui efektiivne on suhkrutootmise protsess, on tõesti muljetavaldav.

Aurustamise teel kontsentreeritakse lahusest siirup, mis seejärel kristalliseeritakse. Suhkrukristallid kasvavad, kuni saavutavad soovitud suuruse. Pärast seda eraldatakse need segust ning jahutatakse. Nii saadakse toorsuhkur ehk pruunsuhkur. Edasisel rafineerimisel saadakse meile tuttavat valget suhkrut ehk rafinaadsuhkrut, mis on paljude perede laual.

Ehk tundub nüüd tee või kohv pärast seda põnevat ja informatiivset ekskursiooni suhkruroomaale veidi magusam. Muidugi kui sa oled diabeetik, oled ehk suhkrust loobunud ja kasutad suhkruasendajat.

Meile on tõesti avaldanud muljet see, kui mitmekülgselt ja leidlikult on Jumal kavandanud ja pannud jõudsasti kasvama selle hämmastava taime – suhkruroo, mis on tõeline hiiglane kõrreliste seas.

[Kast lk 22]

Kas peet või suhkruroog?

Suhkrut toodetakse peamiselt kahest taimest. Suhkruroogu kasvatatakse põhiliselt troopikas ning see annab vähemalt 65 protsenti maailma suhkrutoodangust. Ülejäänud 35 protsenti saadakse suhkrupeedist, mida kasvatatakse külmemas kliimas, nagu Ida- ja Lääne-Euroopas ning Põhja-Ameerikas. Mõlema taime suhkur on keemiliselt identne.

[Pilt lk 23]

Enne koristust süüdatud suhkruroog

[Pilt lk 23]

Mehhaaniline suhkruroo koristamine. Traktor veab haagist järgi

[Piltide allikaviide lk 21]

Kõik pildid lehekülgedel 21–24: Queensland Sugar Corporation