1. Milline teekond Joonal ees seisis ja mida ta sihtkohale mõeldes tundis?

JOONAL seisis ees rohkem kui 800 kilomeetri pikkune maismaateekond, milleks võis kuluda terve kuu või kauemgi. Niisiis oli tal maa ja ilm aega mõtiskeluks. Esmalt tuli tal valida, kas minna lühemat ja ohtlikumat või pikemat ja ohutumat teed, ning seejärel rännata läbi orgude ja üle mäekurude, millel ei paistnud olevat otsa ega äärt. Ta pidi minema ümber määratu Süüria kõrbe, ületama suuri jõgesid, sealhulgas Eufrati, ning otsima ulualust võõraste seas nii Süüria, Mesopotaamia kui ka Assüüria linnades ja külades. Teel olles mõtles Joona hirmuga oma sihtkohale, Niinive linnale, mis tuli iga sammuga ikka lähemale ja lähemale.

2. Mis oli Joonale õpetanud seda, et ta ei saa oma ülesande eest põgeneda?

2 Üks oli aga Joonale selgemast selgem: ta ei saa pöörduda tagasi ega põgeneda oma ülesande eest. Seda oli ta kord juba proovinud. Eelmisest peatükist nägime, kuidas Jehoova Joonat kannatlikult õpetas: nii tormi kaudu kui ka seeläbi, et päästis ta imeväel suure kala abil, kes oksendas ta kolme päeva pärast vigastamatult kaldale. See juhtum täitis Joona aukartusega ja ta oli valmis Jumalale kuuletuma (Joona 1. ja 2. ptk).

3. Millist omadust oli Jehoova Joonaga tegeledes ilmutanud, kuid mis küsimus siiski kerkib?

3 Kui Jehoova oli andnud Joonale teist korda korralduse Niinivesse minna,  oli prohvet asunud vastu hakkamata pikale teele ida poole. (Loe Joona 3:1—3.) Ent kas Joona oli distsiplineerimisest õppust võtnud? Oli ju Jehoova olnud Joona vastu halastav: ta päästis ta uppumissurmast, jättis ta vastuhakust hoolimata karistamata ning andis talle teise võimaluse oma ülesannet täitma minna. Kas Joona oli pärast kõike seda õppinud ka ise teiste vastu halastav olema? Ebatäiuslikel inimestel on tihtilugu raske õppida teistele halastama. Vaatame, mida me võime Joona heitlustest õppida.

Kohtusõnum ja üllatav vastukaja

4., 5. Miks viitas Jehoova Niinivele kui suurele linnale ja mida see meile tema kohta õpetab?

4 Joona ei suhtunud Niinivesse nii nagu Jehoova. Piibel ütleb: „Niinive oli suur linn isegi Jumala ees” (Joona 3:3). Jehoova nimetas Joona raamatus Niinivet kolm korda suureks linnaks (Joona 1:2; 3:2; 4:11). Miks oli see linn Jehoova silmis suur ehk tähtis?

 5 Niinive oli muistne linn, üks esimesi, mille Nimrod pärast veeuputust rajas. See oli hiiglaslik metropol, mille ühest otsast teise kõndimine võttis aega kolm päeva (1. Moos. 10:11; Joona 3:3). Niinive oli oma suursuguste templite, võimsate müüride ja muude rajatistega kahtlemata muljetavaldav. Ent mitte see ei olnud Jehoova silmis oluline. Talle olid tähtsad sealsed inimesed. Niinive rahvaarv oli tolle aja kohta väga suur. Kuigi selle linna elanikel oli palju pahesid, hoolis Jehoova neist ikkagi. Jehoova väärtustab inimelu ning ta näeb, et iga inimene võib kahetseda ja hakata tegema seda, mis on õige.

Joona leidis eest hiiglasuure Niinive linna, kus elas rohkelt pahelisi inimesi

6. a) Miks võis Niinive Joonas hirmu tekitada? (Vaata ka allmärkust.) b) Mida me võime õppida Joona kuulutustegevusest?

6 Kui Joona lõpuks Niinivesse jõudis, võis sealne tohutu suur elanikkond, enam kui 120 000 inimest, temas veelgi enam hirmu tekitada. * Ta kõndis päeva ning jõudis aina lähemale selle elust kihava linna keskusele. Võib-olla otsis ta mingit sobivat kohta, kust alustada oma sõnumi kuulutamist. Kuidas oma sõnumit neile inimestele teatavaks teha? Kas Joona oli õppinud assüüria keelt? Või oli Jehoova andnud talle ime läbi võime uut keelt kõnelda? Me ei tea seda. Joona võis kuulutada Niinive linna elanikele heebrea keeles ning keegi tõlkida tema sõnumi assüüria keelde. Igatahes oli Joona sõnum lihtne ega tõotanud tuua talle mingisugust populaarsust. „Veel nelikümmend päeva ja Niinive hävitatakse!” kuulutas Joona (Joona 3:4). Ta rääkis julgelt ning kordas oma sõnumit üha uuesti. Seda tehes ilmnesid tema silmapaistev julgus ja usk, omadused, mida kristlased vajavad tänapäeval enam kui kunagi varem.

Joona sõnum oli lihtne ja ei tõotanud tuua talle mingisugust populaarsust

7., 8. a) Kuidas niinivelased Joona sõnumile reageerisid? b) Mida tegi Niinive kuningas, kui kuulis Joona kohtusõnumit?

7 Joona sõnum haaras paljude niinivelaste tähelepanu. Prohvet oli kahtlemata valmis kohtama nii vaenulikkust kui ka vägivalda. Ent juhtus midagi uskumatut. Teda võeti kuulda. Joona sõnum levis nagu kulutuli. Ei läinud kaua, kui Joona  hävingusõnumist räägiti terves linnas. (Loe Joona 3:5.) Nii rikkad kui ka vaesed, tähtsad ja tähtsusetud, noored ja vanad kahetsesid kõik ühtemoodi. Nad kuulutasid välja paastu. Peagi kuulis rahva kahetsusest ka kuningas.

Niinives kuulutamine nõudis Joonalt julgust ja usku

8 Temagi tundis kahetsust, kui kuulis Joona kohtusõnumit. Teda valdas aukartus Jumala ees. Ta tõusis oma troonilt, võttis seljast kuninglikud riided, tõmbas endale ümber samasuguse kotiriide nagu tema alamadki ning „istus tuha peale”. Koos ülikutega andis ta välja määruse muuta see spontaanne paast ametlikuks paastuks. Ta käskis kõigil kanda kotiriiet, millega tuli riietada isegi koduloomad. * Kuningas tunnistas alandlikult, et tema rahvas on süüdi kurjuses ja vägivallas. Ta lootis, et tõeline Jumal halastab neile, kui näeb nende kahetsust, ning ütles: „Vahest Jumal . . . pöördub oma tulisest vihast ja me ei hukku!” (Joona 3:6—9).

9. Milles on kriitikud seoses niinivelastega kahelnud, kuid miks me võime olla kindlad, et nad eksivad?

9 Mõned kriitikud on kahelnud selles, et Niinive elanikud nii kiiresti oma meelt muutsid. Piibliõpetlased on aga märkinud, et niisugune reaktsioon polnud muistsel ajal sugugi võõras sellistele kultuuridele, kus inimesed olid ebausklikud ja heitliku meelega. Nende kriitikute seisukohtade ekslikkust kinnitab tõik, et ka Jeesus Kristus viitas hiljem Niinive elanike kahetsusele. (Loe Matteuse 12:41.) Jeesus teadis, millest ta rääkis, sest ta oli kogu seda asjade käiku taevast pealt näinud (Joh. 8:57, 58). Tegelikult ei peaks me eales kahtlema selles, et keegi võib kahetseda oma teguviise, ükskõik kui paheline ta meie silmis ka poleks. Üksnes Jehoova näeb, milline inimene tegelikult on.

Jumala halastus ja inimese kangekaelsus

10., 11. a) Kuidas reageeris Jehoova Niinive elanike patukahetsusele? b) Miks me võime olla kindlad Jehoova kohtuotsuse õigsuses?

10 Kuidas reageeris Jehoova Niinive elanike patukahetsusele? Joona kirjutas hiljem: „Kui Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, siis Jumal kahetses kurja,  mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda mitte” (Joona 3:10).

11 Kas need sõnad tähendavad, et Jehoova pidas oma kohtuotsust valeks? Ei. Piibel ütleb, et Jehoova õiglus on täiuslik. (Loe 5. Moosese 32:4.) Jehoova õigustatud viha Niinive elanike vastu lihtsalt rauges. Ta nägi, et need inimesed on end muutnud ning ei vääri seetõttu karistust, ja Jehoova halastas nende peale.

12., 13. a) Kuidas näitas Jehoova, et ta on mõistlik, paindlik ja halastav? b) Miks ei saa Joona ennustust valeks pidada?

12 Jehoova pole sugugi jäik, külm ega karm Jumal, nii nagu paljud vaimulikud on teda tihtipeale inimeste silme ette mananud. Vastuoksa, Jumal on mõistlik, paindlik ja halastav. Kui ta on otsustanud kurje inimesi karistada, saadab ta kõigepealt oma maised esindajad hoiatussõnumeid kuulutama, sest ta ihkab, et nad kahetseksid ja muudaksid end nagu Niinive elanikud (Hes. 33:11). Jehoova ütles oma prohvetile Jeremijale: „Kord ma räägin rahva või kuningriigi kohta, et teda kitkutakse, kistakse ja hävitatakse: aga kui see rahvas, kelle kohta ma rääkisin, pöördub oma kurjusest, siis ma kahetsen kurja, mida ma kavatsesin temale teha!” (Jer. 18:7, 8).

Jumal soovib väga, et õelad kahetseksid ja muudaksid end, nagu Niinive elanikud seda tegid

13 Kas Joona ennustus oli vale? Ei. See hoiatas inimesi ning seega täitis oma eesmärgi. Jehoova mõistis niinivelased hukka nende kurjade tegude tõttu, mida nad pärast Joona sõnumi kuulmist kahetsesid. Kui nad poleks seda teinud, oleks Jumal oma hoiatuse teoks teinud. Nii hiljem tegelikult juhtuski (Sef. 2:13—15).

14. Kuidas reageeris Joona, kui Jehoova otsustas niinivelastele halastada?

14 Kuidas reageeris Joona, kui häving ei leidnudki aset sel ajal, kui tema seda ootas? Joona raamat jutustab: „See oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema” (Joona 4:1). Joona ütles palves Jehoovale sõnad, mis kõlasid justkui etteheide Kõigeväelisele. Joona arvates oleks ta võinud jääda koju, kuna teadis algusest peale, et Jehoova ei hävita nagunii Niinive elanikke, ning tõi selle koguni põhjuseks, miks ta alguses Tarsisesse tahtis põgeneda. Seejärel palus ta surma, öeldes, et surra on parem kui elada. (Loe Joona 4:2, 3.)

15. a) Miks võis Joona olla vaevatud ja ärritunud? b) Kuidas kohtles Jehoova oma teenijat, kes oli segaduses?

15 Mis Joonat vaevas? Me ei tea kõike, mis tema peas toimus, kuid me teame seda, et Joona oli kuulutanud Niinivele  hävingut kõigi selle elanike kuuldes. Rahvas uskus teda. Ent häving jäi tulemata. Kas Joona kartis nüüd naeruvääristamist, seda, et teda hakatakse pidama valeprohvetiks? Kas oli siis asi selles või milleski muus, igatahes ei rõõmustanud Joona rahva kahetsuse ega Jehoova halastuse üle. Selle asemel mattis kibestumus, enesehaletsus ja haavatud uhkus Joonat aina sügavamale enda alla. Kuid paistab, et halastav Jumal nägi selles pahuras prohvetis ikkagi midagi head. Jehoova ei karistanud Joonat lugupidamatuse eest, vaid küsis temalt leebelt mõtlemapaneva küsimuse: „Kas sul on õigus vihastuda?” (Joona 4:4). Kas Joona vastas Jehoovale midagi? Piibel vaikib selle koha pealt.

16. Millistel juhtudel võib inimestel olla raske Jumala teguviisidega nõustuda ja mida me võime Joonalt õppida?

16 Joona teguviisi on lihtne hukka mõista, kuid meil tasuks meeles pidada, et selles pole midagi harukordset, kui ebatäiuslik inimene on Jumalaga eri meelt. On inimesi, kes leiavad, et Jehoova oleks pidanud mõne õnnetuse ära hoidma või mõne kurja inimese üle kiiresti kohut mõistma või siis isegi kogu praeguse maailma ammu hävitama. Joona näide tuletab meile meelde, et kui me mingis küsimuses Jehoovaga ei nõustu, tuleb oma vaatenurka korrigeerida alati meil, mitte aga Jehooval.

Kuidas Jehoova Joonale õppetunni andis

17., 18. a) Mida tegi Joona pärast Niinivest lahkumist? b) Kuidas pudelkõrvitsataimega seotud imed Joonat mõjutasid?

17 Löödud prohvet lahkus Niinivest, kuid ei läinud sugugi mitte koju, vaid suundus hoopis ida poole mägedesse, kust avanes vaade Niinive linnale. Ta tegi endale väikese varjualuse ning jäi ootama, et näha, mis linnast edasi saab. Võib-olla lootis ta ikka veel, et näeb linna hävitamist. Kuidas õpetas Jehoova sellele kangekaelsele mehele halastust?

18 Jehoova lasi kõigest ühe ööga kasvada pudelkõrvitsataimel. Kui Joona hommikul üles ärkas, nägi ta lopsakat taime, mille laiad lehed andsid palju paremini varju kui vilets lehtmajake, mille ta ise oli valmistanud. Joona tuju tõusis. „Ja Joona rõõmutses kiikajonipuu [„pudelkõrvitsataime”, UM] pärast üpris väga”, võib-olla pidades selle taime imelist kasvu märgiks Jumala õnnistusest ja heakskiidust. Kuid Jehoova tahtis teha Joona jaoks midagi enamat kui varjata teda päikesekuumuse  eest ja leevendada tema sõgedat viha. Ta tahtis puudutada Joona südant. Niisiis tegi Jumal veel imesid. Ta lasi ühel ussil pudelkõrvitsataime kahjustada ning taim närbus. Seejärel saatis Jehoova „kõrvetava idatuule”, nii et Joona oli kuumuse pärast minestamas. Joona ägestus taas kord ning palus Jumalat, et ta võiks surra (Joona 4:6—8).

19., 20. Kuidas kasutas Jehoova Joonaga arutledes pudelkõrvitsataime näidet?

19 Jumal küsis jällegi Joonalt, kas tal on õigust vihastada — seekord pudelkõrvitsataime kuivamise pärast. Selle asemel et kahetsust tunda, õigustas Joona end ja ütles: „Küllap mul on õigus vihastuda surmani!” Nüüd oli olukord küps teha Joonale selgeks, mis on tema suhtumises valesti (Joona 4:9).

Pudelkõrvitsataime näite varal andis Jumal Joonale halastuse õppetunni

20 Jumal ütles Joonale, et see tundis kurbust pelgalt ühe tühise taime pärast, mille tema oli lasknud kasvada ühe ööga ning mille pärast Joona polnud mingit vaeva näinud. Seejärel küsis Jumal, kas ta „ei peaks armu andma Niinivele, sellele suurele linnale, kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat  inimest, kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja palju lojuseid” (Joona 4:10, 11). *

21. a) Milles seisnes Joonale antud näitliku õppetunni iva? b) Mil moel võib Joona jutustus aidata meil oma suhtumise üle ausalt järele mõelda?

21 Kas sa mõistad selle näitliku õppetunni iva? Joona polnud teinud midagi, et pudelkõrvitsataime eest hoolitseda. Ent Jehoova, kes oli Niinive elanikele elu andnud, oli nende eest hoolitsenud nii nagu ka kõigi teiste oma loodute eest maa peal. Kuidas sai Joona pidada ühtainust taime tähtsamaks kui 120 000 inimest ja nende kariloomi? Kas polnud põhjus selles, et Joona oli muutunud isekaks? Pealegi kurvastas ta taime kuivamise pärast lihtsalt seetõttu, et taimest oli talle kasu olnud. Ja kas polnud Joona viha Niinive vastu samuti tingitud isekusest — soovist säilitada oma väärikus ja näidata, et tal on õigus? Joona jutustus võib aidata meil oma suhtumise üle ausalt järele mõelda. Kes meist on kaitstud selliste isekate kalduvuste eest? Meil on tõesti põhjust olla Jehoovale tänulikud selle eest, et ta õpetab meid nii kannatlikult olema isetumad, kaastundlikumad ja halastavamad, just sellised nagu ta ise on.

22. a) Kuidas Jehoova antud tark õppetund halastuse kohta Joonat mõjutas? b) Mida meil kõigil tuleb õppida?

22 Kas Joona õppis sellest kogemusest? Joona nime kandva raamatu lõpus on Jehoova küsimus, millele pole vastust kirja pandud. Mõnedel kriitikutel on kahju, et Joona ei vastanud sellele küsimusele. Kuid tegelikult on vastus olemas — selleks on Joona raamat. Tõendid näitavad, et Joona ise kirjutaski oma nime kandva raamatu. Võime endale ette kujutada, kuidas see prohvet koju tagasi jõudes selle loo üles tähendas. Kujutle, kuidas Joona, olles vanem, targem ja alandlikum, vangutas kurvastusega pead, kui kirjutas omaenda vigadest, vastuhakust Jumalale ja sellest, kuidas ta keeldus kangekaelselt halastust osutamast. Jehoova antud tark õppetund kulus Joonale ilmselgelt ära. Tänu sellele õppis ta halastama. Kas seda teeme ka meie? (Loe Matteuse 5:7.)

^ lõik 6 On arvestatud, et kümnest suguharust koosneva Iisraeli kuningriigi pealinnas Samaarias oli Joona päevil tõenäoliselt 20 000 kuni 30 000 elanikku, vähem kui neljandik Niinive elanikkonnast. Oma kõrgajal võis Niinive olla maailma suurim linn.

^ lõik 8 See detail võib tunduda veidrana, kuid see pole ainus kord, mil midagi niisugust tehti. Kreeka ajaloolane Herodotos märkis, et kui muistsed pärslased leinasid oma kuulsat väepealikku, kaasasid nad oma kariloomadki leinakommetesse.

^ lõik 20 Väljend „ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel” annab mõista, et Jumala silmis olid niinivelased otsekui lapsed, kes ei tunne tema norme.