1., 2. a) Miks oli Hanna reisiks valmistudes õnnetu? b) Mida võib Hanna loost õppida?

HANNA püüdis end reisiks valmistumisega tegevuses hoida, et muremõtted pähe ei tükiks. See oleks pidanud olema talle õnnelik aeg. Igal aastal oli tema mees Elkana võtnud pere kaasa Siilosse, kus asus kogudusetelk, et seal Jumalat kummardada. Jehoova soovis, et pühad tooksid tema rahvale rõõmu. (Loe 5. Moosese 16:15.) Ja Hanna oligi varem, kahtlemata juba lapsest saadik, neist pühadest rõõmu tundnud. Ent viimastel aastatel oli kõik teisiti.

2 Hanna mees Elkana küll armastas teda, kuid Elkanal oli ka teine naine Peninna. Ja näis, et Peninna lausa nautis Hanna elu mõruks tegemist. Peninna oli leidnud viisi, kuidas Hannat isegi nende iga-aastaste pühade ajal kannatama panna. Mida ta siis tegi? Ja mis veelgi olulisem, kuidas aitas usk Jehoovasse Hannal säärases, vaata et väljakannatamatus olukorras vastu pidada? Kui ka sinul on raskusi, mis röövivad elurõõmu, võib Hanna lugu sulle eriliselt südamelähedane olla.

„Miks on su süda kurb?”

3., 4. Millised kaks suurt probleemi olid Hanna elus ja miks oli nende mõlemaga raske toime tulla?

3 Piibel näitab, millised kaks suurt probleemi Hanna elus olid. Kui esimese probleemi suhtes polnud Hannal võimalik kuigipalju ette võtta, siis teise suhtes oli ta täiesti jõuetu. Esiteks pidi ta olema polügaamses abielus ning Elkana teine naine vihkas teda. Teiseks, Hanna oli viljatu. Viljatus kurvastab igat naist, kes soovib lapsi saada, kuid Hanna eluajal ja tollases ühiskonnas suhtuti lastetusse eriti traagiliselt. Iga pere tahtis, et neil oleks järeltulija, kes pere nime edasi kannaks. Viljatust peeti suureks häbiks.

4 Võib-olla oleks Hanna suutnud oma koormat vapralt kanda, kui poleks olnud Peninnat. Polügaamia ei olnud kellelegi ideaalne, tuues endaga kaasa rivaalitsemist, tülisid ja südamevalu.  See polnud kaugeltki niisugune liit nagu ainuabielu, mille Jumal oli inimeste heaks algselt Eedeni aias ette näinud (1. Moos. 2:24). Piibel maalib mitmikabielust sünge pildi ning südantlõhestav kirjeldus Elkana pereelust on sellel maalil üks paljutähendavaid pintslitõmbeid.

5. Miks tahtis Peninna Hannale kannatusi valmistada ja kuidas see tal õnnestus?

5 Elkana armastas Hannat rohkem kui Peninnat. Juudi pärimuse järgi oli Hanna Elkana esimene naine, Peninnaga olevat ta abiellunud mõni aasta hiljem. Olgu sellega, kuidas oli, Peninna, kes oli Hanna peale tuliselt armukade, leiutas kõiksugu mooduseid, et oma rivaalile kannatusi valmistada. Peninna suur eelis Hanna ees oli see, et tema sai lapsi. Ta tõi ilmale ühe lapse teise järel ning tema eneseuhkus paisus iga sünnitusega. Selle asemel et tunda Hannale kaasa ja teda lohutada, kasutas Peninna ära tema hella kohta. Piibel ütleb, et Peninna solvas Hannat väga, „et ta tunneks ennast alandatuna” (1. Saam. 1:6). Peninna teod olid sihilikud. Ta tahtis Hannale haiget teha ja see tal ka õnnestus.

Hannale valmistas lastetus suurt hingepiina, Peninna tegi aga kõik mis võimalik, et ta oleks veelgi enam ahastuses

6., 7. a) Mis võis takistada Hannat Elkanale kõike ära rääkimast, kui mees püüdis teda lohutada? b) Kas Hanna viljatus oli märk Jehoova hukkamõistust? Selgita. (Vaata allmärkust.)

6 Kõige soodsam võimalus Hanna kiusamiseks näis Peninnal avanevat iga-aastase Siilosse mineku ajal. Siis andis Elkana igale Peninna lapsele, „kõigile ta poegadele ja tütardele”, lihatükke Jehoovale toodud ohvriloomast. Ent Hannale andis ta erilise tüki, sest ta armastas teda. Kadedusest hakkas Peninna Hannat alandama ja hõõrus talle jälle nina alla, et too lapsi ei saa. Vaene Hanna ei suutnud pisaraid tagasi hoida ning kaotas koguni söögiisu. Elkanale ei jäänud märkamata, et tema kallis naine on ahastuses ega söö, ning ta püüdis teda lohutada. „Hanna, miks sa nutad ja miks sa ei söö? Miks on su süda kurb? Kas ma pole sulle parem kui kümme poega?” küsis ta (1. Saam. 1:4—8).

7 Elkana auks peab ütlema, et ta mõistis, millest Hanna ahastus johtub. Ja Hanna kindlasti hindas seda, et mees talle oma armastust kinnitas. * Kuid Elkana ei maininud Peninna õelust ning  Piibel ei näita, et Hannagi sellest oma mehega juttu oleks teinud. Ehk mõistis Hanna, et Peninnast rääkimine ei teeks asja paremaks. Ta polnud kindel, kas Elkana võtaks midagi ette. Kas Peninna põlgus kasvaks veel rohkem? Ja kas selle kiusliku naise lapsed ja teenijad jäljendaksid oma ema ja emanda teguviisi? Võib-olla tunneks Hanna end siis oma kodus veelgi hüljatumana.

Kui Hannat kodus lahkusetult koheldi, pöördus ta lohutuse leidmiseks Jehoova poole

8. Kuidas võib meid ebaõiglust ja alatust kogedes lohutada teadmine, et Jehoova on õiglane Jumal?

8 Me ei tea, kui palju Elkana Peninna alatu käitumisega kursis oli, kuid Jehoova nägi kõike, mis toimus. Tema Sõna annab loost tervikliku pildi ning see on tõsiseks hoiatuseks igaühele, kes mõtleb, et kadedusele ja vihale järeleandmine on tühiasi. Ent heatahtlikud ja rahumeelsed inimesed nagu Hanna võivad leida lohutust teadmisest, et õiglane Jumal seab omal ajal ja viisil kõik korda. (Loe 5. Moosese 32:4.) Ilmselt mõistis seda ka Hanna, sest just Jehoova oli see, kelle poole ta hädas pöördus.

„Ta nägu ei olnud enam kurb”

9. Mida võib õppida Hanna valmisolekust Siilosse minna, kuigi ta teadis, mida tal Pennina poolt oodata on?

9 Oli varahommik ning Elkana kodu oli täis siginat ja saginat. Kõik, ka lapsed, sättisid end minekuvalmis. Tee Siilosse oli üle 30 kilomeetri pikk ning kulges üle Efraimi mägise maa-ala. * Jalgsi võttis niisugune retk aega päev või paar. Hanna teadis, mida Peninna poolt peagi oodata on. Siiski ei jäänud ta koju. Sellega andis ta suurepärase eeskuju kõigile jumalateenijatele kuni meie päevadeni välja. Teiste vale käitumine ei tohiks kunagi takistada meid Jumalat teenimast. Kui me laseksime sellel sündida, jääksime ilma õnnistustest, mis aitaksid meil vastu pidada.

10., 11. a) Miks tõttas Hanna kogudusetelgi juurde niipea kui võimalik? b) Kuidas valas Hanna oma südame palves Jehoovale välja?

10 Pärast seda, kui Elkana suur pere oli terve pika päeva mööda looklevaid mägiteid astunud, hakkas Siilo viimaks paistma. Ja seal, mäe otsas ta seisiski, peaaegu igast ilmakaarest piiramas veel kõrgemad mäed. Linnale lähenedes mõtles Hanna tõenäoliselt palju selle peale, mida palves Jehoovale öelda. Jõudnud kohale, asus pere sööma. Hanna lahkus teiste juurest niipea kui võimalik ning seadis sammud Jehoova kogudusetelgi poole. Uksesamba lähedal istus ülempreester Eeli. Hanna mõtted olid  nüüd aga üksnes Jumala juures. Siin, kogudusetelgi juures, oli ta kindel, et Jumal kuuleb teda. Kui ka mitte keegi teine tema kurbust ei mõista, saab taevane isa sellest ometi aru. Hanna ei suutnud oma meelekibedust enam kauem endas hoida ning ta puhkes nutma.

11 Hanna vappus nuuksudes, kui ta südames oma taevase isaga rääkis. Tema huuled liikusid, kui ta püüdis mõttes oma valu sõnadesse panna. Ja ta palvetas pikalt, lastes nagu paisu tagant valla kõik oma tunded. Siiski ei rääkinud Hanna palves üksnes lapse saamisest, kuigi see oli talle suureks südamesooviks. Ta ei olnud huvitatud vaid sellest, et Jumal teda õnnistaks, vaid soovis väga ka omalt poolt midagi Jehoovale anda. Niisiis tõotas ta Jehoovale, et kui saab endale poja, annab ta tema kogu eluks Jumala teenistusse (1. Saam. 1:9—11).

12. Mida meil tuleks seoses palvetamisega meeles hoida, nagu see ilmneb Hanna eeskujust?

12 Hanna jättis palvetamises eeskuju kõigile jumalateenijaile. Jehoova soovib, et tema teenijad räägiksid talle oma tunnetest avameelselt ja kõhklusteta, puistaksid talle oma südant, just nii nagu laps usaldab vanemat, kes teda armastab. (Loe Laul 62:9; 1. Tessalooniklastele 5:17.) Jumal inspireeris apostel Peetrust kirjutama üles järgmised lohutavad sõnad Jehoova poole palvetamise kohta: „Heitke kõik oma mured tema peale, sest ta hoolib teist” (1. Peetr. 5:7).

13., 14. a) Millise rutaka järelduse tegi Eeli Hanna kohta ja miks? b) Kuidas ilmneb Hanna vastusest Eelile tema tugev usk?

13 Mis puutub inimestesse, siis nemad pole muidugi nii mõistvad ja empaatilised kui Jehoova. Samal ajal kui Hanna nuttes palvetas, ehmatas teda kellegi hääl. See oli ülempreester Eeli, kes oli naist jälginud. Mees ütles: „Kui kaua sa tahad olla joobnud? Lase enesest viin haihtuda!” Eeli oli pannud tähele, kuidas naise huuled nuttes liikusid ja et ta oli endast väljas. Selle asemel et küsida, mis on juhtunud, järeldas ta rutakalt, et Hanna on purjus (1. Saam. 1:12—14).

14 Hannal oli niigi raske ja nüüd pidi ta veel kuulma säärast alusetut süüdistust, ning seda mehe suust, kel oli nii auväärne positsioon. Ent jällegi on näha Hanna tugevat usku. Ta ei lasknud kellegi mõtlematusel takistada end Jehoovat teenimast. Hanna vastas Eelile lugupidavalt ja selgitas oma olukorda. Mõistes oma eksimust, vastas Eeli naisele ehk pehmemal toonil: „Mine rahuga, küll Iisraeli Jumal täidab su palve, mis sa temalt palusid!” (1. Saam. 1:15—17).

15., 16. a) Mis oli selle tulemus, et Hanna avas oma südame Jehoovale ja tuli teda kogudusetelgi juurde kummardama? b) Kuidas me saame jäljendada Hannat, kui võitleme negatiivsete tunnetega?

 15 Mis oli selle tulemus, et Hanna avas oma südame Jehoovale ja tuli teda kogudusetelgi juurde kummardama? Jutustus ütleb: „Siis läks naine oma teed ja sõi, ja ta nägu ei olnud enam kurb” (1. Saam. 1:18). Hanna sai kergendust. Ta heitis oma hingekoorma kellegi õlgadele, kes on temast palju-palju suurem ja tugevam. Ta heitis selle oma taevase isa õlule. (Loe Laul 55:23.) Kas mõni koorem on Jumalale liiga raske? Ei. Ei olnud tollal, ei ole praegu ega ole ka tulevikus.

16 Kui meiegi oleme murekoorma all, hing ahastusest haige, oleks tark jäljendada Hanna eeskuju ja rääkida avameelselt Jumalaga, kes kuuleb palvet (Laul 65:3). Kui palvetame usus, võime ka meie kogeda, et kurbus hajub ning meid täidab „Jumala rahu, mis ületab kõik mõtted” (Filipl. 4:6, 7).

„Ükski pole kalju nagu meie Jumal”

17., 18. a) Millega näitas Elkana, et ta on päri Hanna antud tõotusega? b) Mis osutab sellele, et Peninnal ei olnud Hanna üle enam mõjuvõimu?

17 Järgmisel hommikul tuli Hanna koos Elkanaga kogudusetelgi juurde tagasi. Ta oli tõenäoliselt rääkinud mehele oma palvest ja tõotusest, sest Moosese seaduse järgi oli mehel õigus tühistada tõotus, mille naine oli ilma tema nõusolekuta andnud (4. Moos. 30:11—16). See ustav jumalateenija aga ei tühistanud oma naise tõotust. Selle asemel tulid nad enne koduteele asumist koos kogudusetelgi juurde Jehoovat kummardama.

18 Millal täpsemalt Peninna mõistis, et ei suuda enam Hannat endast välja viia? Piibel seda ei ütle, kuid fraas „ta nägu ei olnud enam kurb” viitab sellele, et tollest päevast peale oli Hanna rõõmsamas meeleolus. Igatahes nägi kiuslik Peninna üsna pea, et tema teod ei anna soovitud tulemust. Hiljem Piiblis Peninna nime ei mainita.

19. Milline õnnistus sai Hannale osaks ja kuidas ta näitas, et mõistab, kes on selle õnnistuse taga?

19 Kuud möödusid ning Hanna, peale selle, et oli saanud tagasi meelerahu, tundis nüüd ka lausa ülevoolavat rõõmu. Ta oli jäänud lapseootele. Oma rõõmus ei unustanud ta aga hetkekski, kes oli selle õnnistuse taga. Kui Hanna tõi ilmale poja, pani ta temale nimeks Saamuel, mis tähendab heebrea keeles „Jumala nimi” ning viitab ilmselt sellele, kuidas ta oli Jumala nime appi hüüdnud. Sel aastal ei läinud ta perega Siilosse kaasa. Ta oli Saamueliga kodus kolm aastat, kuni võõrutas poisi. Siis kogus ta  end, et olla valmis oma kallist pojast lahkuma.

20. Kuidas täitsid Hanna ja Elkana Jehoovale antud tõotuse?

20 Lahkuminek polnud kindlasti kerge. Muidugi teadis Hanna, et Saamueli eest kantakse Siilos hästi hoolt. Tema eest võis hoolitseda mõni kogudusetelgi juures teeniv naine. Ometi oli poiss veel nii väike ja igal emal oleks ju raske oma lapsest lahkuda. Sellegipoolest läksid Hanna ja Elkana koos Saamueliga Siilosse tänuliku südamega, mitte vastumeelselt. Nad tõid Jumala kojas ohvreid ning viisid Saamueli Eeli ette, kellele nad tuletasid meelde mõne aasta eest antud tõotust.

Hanna oli oma pojale Saamuelile hea ema

21. Kuidas ilmneb Hanna palvest tema sügav usk? (Vaata ka kasti „ Kaks märkimisväärset palvet”.)

21 Seejärel lausus Hanna palve, mille Jumal arvas heaks lasta oma inspireeritud Sõnasse kirja panna. Kui loed Hanna sõnu tekstist 1. Saamueli 2:1—10, märkad kindlasti tema usu sügavust, mida kätkeb endas iga rida. Hanna ülistas Jehoovat, kes nii imeliselt kasutab oma erakordset jõudu: ta võib alandada ülbeid ja õnnistada rõhutuid, võtta inimestelt elu ja päästa neid surmast. Ta ülistas oma Isa ainulaadset pühadust, õiglust ja ustavust. Hanna võis põhjendatult öelda: „Ükski pole kalju nagu meie Jumal!” Jehoova on täiesti usaldusväärne, ta ei muuda oma meelt ning on varjupaigaks kõigile rõhutuile, kes temalt abi otsivad.

22., 23. a) Miks me võime olla kindlad, et Saamuel kasvas üles teadmisega, et vanemad armastavad teda? b) Kuidas Jehoova Hannat edaspidi õnnistas?

22 Väikesel Saamuelil oli kindlasti suur õnn olla sellise tugeva usuga naise poeg. Kuigi Saamuel võis ema järele igatseda, ei tundnud ta end unustatuna. Aasta aasta järel tuli Hanna Siilosse  ning tõi pojale kogudusetelgi juures teenimiseks uue varrukateta kuue. Kahtlemata oli iga pisemgi nõelapiste tehtud suure armastusega oma poja vastu. (Loe 1. Saamueli 2:19.) Võime ette kujutada, kuidas Hanna pani pojale kuue selga, seda silus ning vaatas siis heldimusega last ja ütles talle midagi ilusat. Niisugune ema oli Saamuelile õnnistuseks ning kui poiss suureks sai, oli temagi õnnistuseks nii oma vanematele kui ka tervele Iisraeli rahvale.

23 Ka Hannat ei unustatud. Jehoova õnnistas teda sellega, et nad said Elkanaga veel viis last (1. Saam. 2:21). Aga suurimaks õnnistuseks Hannale oli ehk siiski tema lähedane side Isa Jehoovaga, mis aasta aasta järel aina tugevnes. Olgu nii ka sinuga, kui püüad jäljendada Hanna usku.

^ lõik 7 Kuigi Piibli jutustus ütleb, et „Jehoova oli sulgenud tema lapsekoja”, pole ühtki tõendit, et Jumalal oleks olnud midagi selle alandliku ja ustava naise vastu (1. Saam. 1:5). Vahel omistab Piibel Jumalale midagi, millel ta lihtsalt laseb teatud aja kesta.

^ lõik 9 See distants põhineb eeldusel, et Elkana kodukoht Raama oli sama paik, mis Jeesuse ajal oli tuntud kui Arimaatia.