MIDA ütlevad sulle mõisted „hing” ja „vaim”? Paljude kujutluses tähendavad need midagi nähtamatut ja surematut, mis eksisteerib inimese sees. Nad arvavad, et see nähtamatu osa inimesest lahkub surma korral kehast ning elab iseseisvalt edasi. Kuna selline uskumus on laialt levinud, on paljud üllatunud, saades teada, et Piibel õpetab midagi sootuks muud. Mida tähendavad mõisted „hing” ja „vaim” Piibli järgi?

„HING” PIIBLIS

Alustame hingest. Nagu teada, kirjutati Piibel põhiliselt heebrea ja kreeka keeles. Hingest rääkides kasutasid piiblikirjutajad heebrea sõna nefeš ja kreeka sõna psykhe. Need kaks sõna esinevad pühakirja algtekstis rohkem kui 800  korda ning eestikeelsetes piiblitõlgetes on kasutatud mitut vastet, nagu „hing”, „hingeline”, „elu”, „olend”, „inimene”. Kui uurida, kuidas sõnu nefeš ja psykhe Piiblis kasutatakse, ilmneb, et need tähendavad põhiliselt 1) inimesi, 2) loomi või 3) inimese või looma elu. Vaatleme nende kolme tähenduse kohta mõningaid piiblitekste.

Inimesed. „Noa päevil ... vähesed – see on kaheksa inimest [„hinge”, P 1997] – vee käest päästeti.” (1. Peetruse 3:20.) On selge, et siin mainitud hinged on inimesed – Noa, tema naine, nende kolm poega ja kolm miniat. Kirjakohas 2. Moosese 16:16 räägitakse Jehoova juhistest seoses manna kogumisega. Iisraellastele öeldi: „Võtke üks omer inimese kohta oma telgis olevate inimeste [„hingede”, P 1997] arvu järgi.” Niisiis sõltus kogutava manna hulk peres olevate inimeste ehk hingede arvust. Näiteid selle kohta, et „hing” või „hingelised” tähendavad inimesi, võib leida ka 1. Moosese 2:7 ja Joosua 11:11 põhitekstist ja allmärkusest.

Loomad. Piibli loomisaruandest võime lugeda: „Seejärel Jumal ütles: „Veed kihagu elavatest olenditest [„hingedest”, allmärkus] ning tiivulised lennaku maa kohal taevalaotuses.” ... Seejärel Jumal ütles: „Maa toogu esile eri liiki elavaid olendeid: eri liiki koduloomi, maadligi liikuvaid loomi ja metsloomi.” Nii ka sündis.” (1. Moosese 1:20, 24.) Siin nimetatakse kalu ja loomi elavateks olenditeks ehk hingedeks.

Inimese elu. Mõnikord tähendab hing inimese elu. Jehoova ütles Moosesele: „Kõik mehed, kes tahtsid sind tappa [„kes nõudsid su hinge”, P 1997], on surnud.” (2. Moosese 4:19.) Mida Moosese vaenlased nõudsid? Muidugi tema elu. Kui Raahel sünnitas Benjamini, siis ta „oli hinge heitmas [„ta hing oli välja minemas”, P 1997]”. (1. Moosese 35:16–19.) Sellega Piibel näitab, et Raahel oli suremas. Mõtle ka Jeesuse sõnadele: „Inimesepoeg ei ole tulnud mitte selleks, et teda teenitaks, vaid teenima ja andma oma elu  [„hinge”, P 1968] lunastushinnaks paljude eest.” (Matteuse 20:28.) Jeesus andis inimkonna eest oma hinge ehk elu. Eeltoodud piiblikohtades on selgelt näha, et hing on inimese elu. Samas tähenduses kasutatakse hinge mõistet ka kirjakohtades Jesaja 53:12 ja Matteuse 10:39.

Piiblit jätkuvalt uurides võid veenduda, et seal ei seostata hingega kunagi sõnu „surematu” või „igavene”. Öeldakse hoopis, et hing on surelik. (Hesekiel 18:4, 20.)

„VAIMU” TÄHENDUS

Nüüd vaadelgem, kuidas kasutatakse Piiblis sõna „vaim”. Mõned inimesed arvavad, et vaim on sama mis hing. Tegelikult see pole nii. Piibel näitab, et vaim ja hing on kaks eri asja. Mis vahe neil siis on?

Sõnaga „vaim” ja „eluvaim” tõlgitud heebrea sõna on ruahh ning vastav kreeka sõna on pneuma. Pühakiri ise näitab ära nende sõnade tähenduse. Näiteks Laul 104:29 ütleb Jehoova kohta: „Kui võtad neilt eluvaimu [„vaimu”, P 1938–40; hbr ruahh], nad surevad, lähevad tagasi põrmu.” Ning Jaakobuse 2:26 ütleb, et „keha ilma eluvaimuta [„vaimuta”, P 1997; kr pneuma] on surnud”. Sõna „vaim” tähendab nendes kirjakohtades keha elustavat väge. Ilma vaimuta on keha surnud. Seepärast polegi Piibli sõna ruahh tõlgitud mitte üksnes vastega „vaim”, vaid ka „eluvaim”, s.t elujõud. Näiteks rääkides saabuvast veeuputusest, ütles Jumal Noale: „Ma saadan maa peale uputusveed, et hävitada taeva alt kõik, kelles on eluvaim [ruahh].” (1. Moosese 6:17; 7:15, 22.) Vaim on nähtamatu jõud (elusäde), mis on tegev kõigis elusolendites.

Hing ja vaim pole üks ja seesama. Võiks öelda, et keha vajab elamiseks vaimu, nii nagu raadio vajab töötamiseks elektrit. Mõelgem näiteks kaasaskantavale raadiole. Kui sa paned raadiole patareid sisse ja keerad raadio lahti, paneb patareides sisalduv elektrienergia raadio tööle. Ilma patareideta on raadio piltlikult öeldes surnud. Samamoodi  „elutu” on ka raadio, mis on seinakontaktist välja tõmmatud. Meie keha elustavaks energiaks on vaim. Sarnaselt elektrienergiaga pole vaimul endal tundeid ega mõtteid; see on mitteisikuline jõud. Ilma eluvaimuta inimesed „surevad, lähevad tagasi põrmu”, nagu ütles laulukirjutaja.

Inimese surmast rääkides ütleb Koguja 12:7: „Siis pöördub [inimese] põrm tagasi mulda, kus ta oli varem, ning vaim läheb tagasi Jumala juurde, kes selle andis.” Kui vaim ehk eluvaim kehast väljub, siis keha sureb ja naaseb mullapõrmu, kust ta on võetud. Samuti naaseb ka vaim sinna, kust ta on pärit, nimelt Jumala juurde. (Iiob 34:14, 15; Laul 36:9.) See ei tähenda seda, et inimese vaim sõna otseses mõttes taevasse rändab. See tähendab hoopis seda, et surnud inimese väljavaated veel kunagi elavaks saada sõltuvad täielikult Jumal Jehoovast. Tema elu on Jumala kätes. Üksnes Jumal võib tema vaimu tagasi anda, et ta saaks jälle elada.

On lohutav teada, et just seda kavatseb Jumal teha kõigi heaks, „kes on haudades”. (Johannese 5:28, 29.) Kui saabub surnute ülesäratamise aeg, valmistab Jehoova surmaunes olijaile uue keha ning elustab selle, pannes eluvaimu ehk -jõu selle sisse. Kui rõõmus aeg see küll on!

Kui sa sooviksid rohkem teadmisi selle kohta, kuidas on Piiblis kasutatud mõisteid „hing” ja „vaim”, leiad väärtuslikku informatsiooni brošüürist „Mis meist saab, kui me sureme?” ning raamatust „Arutlusi Pühakirja põhjal”, lk 79–83 ja 394–398 (väljaandjad Jehoova tunnistajad).