Viimastel aastatel on teadlased ja insenerid lasknud end taimedel ja loomadel sõna otseses mõttes õpetada (Iiob 12:7, 8). Nad uurivad ja jäljendavad mitmesuguste elusorganismide ehituslikke iseärasusi — see teadusala on tuntud kui biomimeetika —, et luua uusi tooteid ja parandada olemasolevate mehhanismide tööd. Järgnevaid näiteid vaadeldes küsi endalt: ”Kes tegelikult väärib nende struktuuride eest tunnustust?”

 Mida võib vaala loibadest õppida

Mida saavad lennukikonstruktorid küürvaalalt õppida? Paistab, et paljutki. Täiskasvanud küürvaal kaalub umbes 30 tonni — sama palju kui koormaga veoauto — ning tal on võrdlemisi jäik kere koos suurte mõlajate loibadega. See 12-meetrine loom on vees tähelepanuväärselt väle.

Erilist huvi pakkus teadlastele see, kuidas selline jäiga kerega loom suudab nii uskumatult tihedaid ringe teha. Neile selgus, et saladus peitub vaala loibade ehituses. Loiva esiserv pole mitte sile nagu lennukitiib, vaid sakiline, moodustudes reast eenduvatest mõhnadest nimetusega köbrukesed.

Kui vaal väledalt vees liigub, suurendavad need köbrukesed tõstejõudu ja vähendavad veetakistust. Mil moel? Ajakirja ”Natural History” selgitusel tekib tänu neile köbrukestele ühtlane keeriseline veevool üle loiva ka siis, kui vaal tõuseb ülespoole väga järsu nurga all.10

Kes on looduse patendiomanik?

Millist praktilist rakendust see avastus tõotab? Samasuguse struktuuriga lennukitiivad ilmselt ei vajaks enam nii palju pöördklappe või muid mehaanikaseadmeid õhuvoolu suunamiseks. Sellised tiivad oleksid turvalisemad ja hõlpsamini hooldatavad. Biomehaanikaspetsialist John Long usub, et peagi saabub päev, mil ”igal reisilennukil võib näha mõhnasid nagu küürvaala loibadel”.11

Kajaka tiiva jäljendamine

Lennukitiivad teadagi juba jäljendavad linnutiibade kuju. Kuid hiljuti suutsid insenerid sedalaadi jäljendamise vallas uuele tasandile tõusta. ”Florida ülikooli teadlased on konstrueerinud mehitamata lennumasina katseeksemplari, mis suudab nagu kajakas hõljuda ning järsult üles- ja allapoole söösta,” kirjutab ”New Scientist”.12

Kajakad sooritavad oma imetlusväärseid õhumanöövreid, painutades tiibu küünar- ja õlaliigestest. Sellist painduvat tiivastruktuuri jäljendav ”60-sentimeetrine näidislennumasin reguleerib väikese mootori  abil tervet rida metallkange, mis liigutavad tiibu”, annab ajakiri teada. Tänu sellistele nutikalt projekteeritud tiibadele suudab väikelennuk kõrgehitiste vahel hõljuda ja pikeerida. Sõjaväelased on väga huvitatud sellise ülihästi manööverdatava õhusõiduki väljatöötamisest, et kasutada seda suurlinnades keemia- ja biorelvade otsimisel.

Kajaka jala jäljendamine

Kajakas ei külmu ära isegi siis, kui ta seisab jää peal. Kuidas hoiab see lind kehasoojust? Osa saladusest peitub paljude külmades regioonides elavate loomade põnevalt kavandatud erijoones nimetusega vastuvoolu-soojusvaheti.

Soojus kandub üle, jääb kehasse. Külm jääb jalgadesse

Mida kujutab endast vastuvoolu-soojusvaheti? Et seda mõista, kujutlegem kahte omavahel tihedalt kokku surutud toru, millest ühes voolab soe, teises külm vesi. Kui mõlemas torus liiguks vesi ühes ja samas suunas, kanduks umbes pool soojusest külmale veele üle. Kui aga soe ja külm vesi voolavad vastassuunas, kandub peaaegu kogu soojus külmale veele üle.

Kui kajakas seisab jääl, soojendavad tema jalgades paiknevad soojusvahetid külmadest jalgadest kehasse tagasi voolavat verd. Soojusvahetid talletavad linnu kehasoojust ning takistavad soojuse kadumist jalgade kaudu. Mehaanika- ja aeronautikainsener Arthur Fraas iseloomustas seda insenerilahendust kui ”üht maailma efektiivseimat regeneratiivset soojusvahetit”.13 Seda nutikat lahendust on inimestest insenerid kopeerinud.

Kes peaks pälvima tunnustust?

Kohverkala üllatavalt väikese takistusega keha ehitus on inspiratsiooniks sõidukikonstrueerimisel

USA riiklik aeronautika- ja kosmonautikaorganisatsioon tegeleb hulkjalgse roboti  väljatöötamisega, mis liigub edasi nagu skorpion, ning Soome insenerid on juba konstrueerinud kuuejalgse traktori, mis suudab otsekui hiigelputukas ronida üle takistuste. Teadlased on töötanud välja ka kanga, milles olevad klapikesed jäljendavad männikäbide avanemist ja sulgumist. Selline kangas kohandub kandja kehatemperatuuriga. Üks autotootja on töötamas välja sõidukit, mis jäljendab kohverkalaliste üllatavalt väikese takistusega keha ehitust. Samuti uurivad teadlased ürgteolise merikõrva koja amortisatsiooniomadusi eesmärgiga valmistada kergemaid ja tugevamaid kehaturviseid.

Inimese jäljendatu jääb delfiini hüdrolokatsioonivõimele kaugelt alla

Loodusest on ammutatud sedavõrd palju häid ideid, et teadlased on koostanud andmebaasi, kuhu kuulub juba tuhandeid bioloogilisi struktuure. Seda andmebaasi uurides võivad teadlased leida ”oma konstrueerimisprobleemidele looduslikke lahendusi”, kirjutab ”The Economist”. Neid andmebaasis sisalduvaid looduslikke struktuure kutsutakse ”bioloogilisteks patentideks”. Tavapäraselt on patendiomanikuks üksikisik või ettevõte, kes on oma uudse idee või seadme ametlikult registreerinud. ”The Economist” ütleb bioloogiliste patentide andmebaasi käsitledes: ”Kutsudes oivalisi biomimeetilisi lahendusi ”bioloogilisteks patentideks”, teadlased vaid toonitavad mõtet, et tegelikult on patendiomanikuks loodus.”14

Teadlased uurivad merikõrva koja amortisatsiooniomadusi

Mil moel on loodus kõigile neile hiilgavatele ideedele tulnud? Paljud teadlased omistaksid need looduses ilmnevad täiesti geniaalsed struktuurid miljonite aastate jooksul toiminud evolutsioonilisele katse-eksituse meetodile. Kuid on teadlasi, kes on jõudnud hoopis teistsugusele järeldusele. Mikrobioloog Michael Behe kirjutas 7. veebruaril aastal 2005 ajalehes ”The New York Times”: ”Selgelt ilmnev kavandatus [looduses] kinnitab veenvalt lihtsat argumenti: kui olend näeb välja, kõnnib ja prääksub nagu part, siis on meil täielik alus järeldada, et ta ongi part, juhul kui  puuduvad vaieldamatud tõendid vastupidise kohta.” Tema järeldus? ”Kavandatuse fakti ei saa ignoreerida juba ainuüksi sellepärast, et see on nii ilmne.”15

Geko suudab molekulaarjõude kasutades klammerduda ka kõige siledamatele pindadele

Insener, kes konstrueerib turvalisema, suurema jõudlusega lennukitiiva, väärib kindlasti oma töö eest tunnustust. Samuti väärib oma töö eest kiitust leiutaja, kes töötab välja kandjasõbralikuma rõivamaterjali või efektiivsema sõiduki. Tootjat, kes kopeerib kellegi teise kavandatut teda tunnustamata, võidakse tegelikult pidada kurjategijaks.

Mõelgem järgnevatele tõsiasjadele. Väga targad teadlased suudavad keerukaid tehnoloogiaprobleeme lahendades vaid algelisel moel jäljendada looduses esinevaid struktuure. Ometi tahetakse geniaalne algidee omistada mittemõistuslikule evolutsioonile. Kas see tundub sulle loogiline? Kui juba koopia eeldab mõistusega kavandajat, siis mida öelda veel originaali kohta? Kes siis väärib tegelikult rohkem tunnustust, kas meisterlik insener või tema väljamõeldut jäljendav õpipoiss?

Loogiline järeldus

Vaadelnud tõendeid looduses esineva kavandatuse kohta, väljendavad paljud inimesed piiblikirjutaja Pauluse seisukohta: ”[Jumala] nähtamatud omadused, nii tema igavene jõud kui ka jumalikkus, on maailma loomisest alates selgelt nähtavad, kuna neid võib tähele panna selle kaudu, mis on valmistatud” (Roomlastele 1:19, 20).