Surm on elu vastand. Surm on nagu sügav uni (Johannese 11:11—14). Surnud ei kuule, ei näe, ei räägi ega mõtle (Koguja 9:5, 10). Valereligioon õpetab, et surnud lähevad vaimumaailma, kus nad elavad koos oma esivanematega. Piibel seda ei õpeta.

Surnud ei saa meid aidata ega meile kahju teha. Tihti on inimestel omad rituaalid ja ohvrid, mis nende uskumuse kohaselt on surnutele meelepärased. See aga ei meeldi Jumalale, kuna selle tegemine rajaneb ühel Saatana valedest. Samuti ei saa see surnutele meelepärane olla, sest nad on elutud. Me ei peaks kartma ega kummardama surnuid. Me peaksime kummardama üksnes Jumalat (Matteuse 4:10).

Surnud ärkavad taas ellu. Jehoova äratab surnud üles eluks paradiisliku maa peal. See toimub tulevikus (Johannese 5:28, 29; Apostlite teod 24:15). Jumal võib surnuid üles äratada niisama kindlalt, nagu meie võime äratada inimest unest (Markuse 5:22, 23, 41, 42).

Mõte sellest, et inimene ei sure, on Kurat-Saatana levitatav vale. Saatan ja deemonid panevad inimesi mõtlema, et surnud inimese hing elab edasi ning põhjustab teistele haigusi ja muid hädasid. Saatan petab inimesi ning mõnikord teeb ta seda unenägude ja nägemuste kaudu. Jehoova mõistab hukka need, kes püüavad surnutega rääkida (5. Moosese 18:10—12).