LUUKA 16:1–13

  • MÕISTUJUTT EBAAUSAST MAJAPIDAJAST

  • „TEHKE ENDALE SÕPRU” OMA VARAGA

Mõistujutt kadunud pojast, mille Jeesus äsja jutustas, oleks pidanud teda kuulanud maksukogujatele, kirjatundjatele ja variseridele õpetama, et Jumal on valmis kahetsevatele patustele andestama. (Luuka 15:1–7, 11.) Nüüd pöördub Jeesus oma jüngrite poole. Ta jutustab ühe teise mõistujutu. Seekord räägib ta rikkast mehest, kelle kõrvu on jõudnud halvad kuuldused tema majapidajast.

Majapidajat süüdistatakse isanda vara raiskamises. Seepärast ütleb isand, et ta lastakse lahti. „Mida ma peaks küll tegema?” mõtleb majapidaja. „Mu isand võtab minult majapidajaameti ära. Maad kaevata ma ei jaksa ja kerjata on mul häbi.” Ta peab aru, kuidas edaspidi toime tulla, ja sõnab: „Ma tean, mida ma teen, et teised mind enda juurde võtaksid, kui mind majapidajaametist lahti lastakse.” Ta kutsub viivitamata kohale oma isanda võlglased ning küsib esimeselt: „Kui palju sa mu isandale võlgned?” (Luuka 16:3–5.)

Too vastab: „100 batti oliiviõli.” See on 2200 liitrit. See võlgnik võis olla suure oliivisalu omanik või kaupmees, kes müüs õli. Majapidaja ütleb talle: „Võta oma võlakiri, istu maha ja kirjuta kohe 50 [1100 liitrit].” (Luuka 16:6.)

Majapidaja küsib teiselt võlgnikult: „Kui palju sina võlgu oled?” Too vastab: „100 koori nisu.” See on 17 tonni. Majapidaja ütleb võlgnikule: „Võta oma võlakiri ja kirjuta 80.” Nõnda vähendab ta mehe võlga 20 protsendi võrra. (Luuka 16:7.)

Kuna majapidaja vastutab ikka veel isanda rahaasjade eest, on tal õigus vähendada isanda võlgnike võlga. Niiviisi sobitab majapidaja sõprust nendega, kes võiksid teda aidata pärast seda, kui ta töö kaotab.

Peagi kuuleb isand, mis on toimunud. Majapidaja on talle küll kahju tekitanud, kuid tema käitumine avaldab talle muljet. Isand kiidab majapidajat „aruka tegutsemise eest”, ehkki see on varem käitunud ebaausalt. Jeesus lisab: „Selle maailma inimesed on teistega asju ajades arukamad kui valguse lapsed.” (Luuka 16:8.)

Jeesus ei kiida heaks majapidaja tegusid, samuti ei innusta ta oma kuulajaid kahtlast äri ajama. Mis on siis tema sõnade mõte? Ta paneb oma jüngritele südamele: „Tehke endale sõpru selle maailma varaga, et siis, kui see vara otsa saab, võtaksid need sõbrad teid igavestesse elupaikadesse.” (Luuka 16:9.) Me võime õppida seda, et on vaja olla ettenägelik ja tegutseda arukalt. Jumalateenijad, „valguse lapsed”, peaksid kasutama oma ainelist vara targalt, pidades silmas eesootavat igavest elu.

 Ainult Jumal Jehoova ja tema poeg saavad kedagi võtta taevasesse kuningavalitsusse või selle juhitavasse maapealsesse paradiisi. Me peaksime püüdma olla nende head sõbrad, kasutades oma vara kuningriigitöö toetamiseks. Nii on meie igavene tulevik kindlustatud, kui kuld, hõbe ja muu aineline vara kaotavad oma väärtuse või hävivad.

Peale selle ütleb Jeesus, et need, kes on ustavad oma vara kasutamises, on ustavad ka palju tähtsamate asjade eest hoolitsemises. Ta nendib: „Kui te pole olnud ustavad selle maailma vara kasutamises, kes usaldab siis teie hoolde tõelisi rikkusi [näiteks kuningriigiga seotud asju]?” (Luuka 16:11.)

Jeesus õpetab oma jüngritele, et neilt oodatakse palju, kui nad soovivad, et neid võetaks „igavestesse elupaikadesse”. Keegi ei saa olla tõeline jumalateenija ja samal ajal selle maailma vara ori. Jeesus sõnab lõpetuseks: „Ükski sulane ei saa olla kahe isanda ori, sest ta kas vihkab üht ja armastab teist või hoiab ühe poole ja põlgab teist. Te ei saa olla ühtaegu Jumala ja rikkuse orjad.” (Luuka 16:9, 13.)