LUUKA 17:1–10 JOHANNESE 11:1–16

  • HÄDA SELLELE, KES TEISI EKSITEELE VIIB

  • ANDESTA JA ILMUTA USKU

Mõnda aega on Jeesus olnud Pereas, mis asub ida pool Jordanit. (Johannese 10:40.) Nüüd rändab ta lõunasse Jeruusalemma poole.

Jeesus pole üksi. Teda saadavad ta jüngrid. Temaga käib kaasas ka palju rahvast, kelle hulgas on maksukogujaid ja patuseid. (Luuka 14:25; 15:1.) Samuti on seal varisere ja kirjatundjaid, kellele Jeesuse sõnad ja teod on pinnuks silmas. Kuna nad on äsja kuulnud Jeesuse mõistujutte kadunud lambast, kadunud pojast ning rikkast mehest ja Laatsarusest, on neil palju, mille üle mõelda. (Luuka 15:2; 16:14.)

Meeles ilmselt see, kuidas tema vastased teda halvustasid ja tema üle irvitasid, pöördub ta nüüd oma jüngrite poole. Jeesus kordab mõnda mõtet, millest ta varem rääkis Galileas.

Näiteks ütleb ta: „Neid, kes teisi eksiteele viivad, tuleb paratamatult. Ent häda sellisele inimesele, kes seda teeb! ... Jälgige iseendid. Kui su vend patustab su vastu, noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks. Isegi kui ta patustab su vastu seitse korda päevas ja tuleb seitse korda sinu juurde ning ütleb: „Ma kahetsen”, siis anna talle andeks.” (Luuka 17:1–4.) Jeesuse viimane lause tuletab Peetrusele ehk meelde seda, kui ta uuris, kas piisab sellest, kui andestada eksinule seitse korda. (Matteuse 18:21.)

Kas jüngrid suudavad Jeesuse sõnade järgi toimida? Kui nad ütlevad Jeesusele: „Kasvata meie usku”, kinnitab ta neile: „Kui teie usk oleks sinepiseemne suurune ja te ütleksite sellele mustale mooruspuule: „Tule juurtega välja ja istuta end merre!”, siis see kuulaks teie sõna.” (Luuka 17:5, 6.) Niisiis võib isegi vähene usk korda saata suuri tegusid.

Edasi õpetab Jeesus seda, kui tähtis on olla alandlik ja suhtuda endasse tasakaalukalt. Ta ütleb apostlitele: „Kes teie seast, kellel on ori maad kündmas või karja hoidmas, ütleb talle, kui see põllult tagasi jõuab: „Tule kohe laua äärde ja asu sööma”? Kas te pigem ei ütle: „Valmista mulle midagi õhtusöögiks ning pane põll ette ja teeni mind, kuni ma olen söönud ja joonud, pärast võid sina süüa ja juua”? Kas peremees on orjale tänulik selle eest, et see tegi, mis oli tema kohus? Nii ka teie, kui olete teinud kõik, mida teil kästi teha, öelge: „Me oleme tühipaljad orjad. Me oleme teinud, mida me pidimegi tegema.”” (Luuka 17:7–10.)

Iga jumalateenija peaks mõistma, et kõige tähtsamaks tuleb pidada Jumala tahte täitmist. Samuti tuleb hoida meeles seda, kui suur au on teenida Jumalat tema pere liikmena.

Tõenäoliselt peagi pärast seda jõuab Jeesuse juurde sõnumitooja, kelle on saatnud Maarja ja Marta. Nad on Laatsaruse õed ning elavad Juudamaal Betaanias. Mees ütleb: „Isand, see, kes on sulle armas, on haige.” (Johannese 11:1–3.)

Kui Jeesus saab teada, et tema sõber Laatsarus on väga haige, pole ta lohutamatult kurb. Selle asemel ütleb ta: „See haigus ei lõppe surmaga, vaid toob Jumalale au, et Jumala poega seeläbi austataks.” Ta jääb sinna, kus ta on olnud, veel kaheks päevaks ning seejärel ütleb oma jüngritele: „Lähme jälle Juudamaale!” Need vaidlevad vastu: „Rabi, alles see oli, kui juudid tahtsid sind kividega surnuks visata, ja sa mõtled uuesti sinna minna!” (Johannese 11:4, 7, 8.)

Jeesus vastab: „Eks ole päevavalgust kaksteist tundi? Kui keegi kõnnib päevavalguses, siis ta ei komista millegi otsa, sest ta näeb selle maailma valgust. Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest tal puudub valgus.” (Johannese 11:9, 10.)  Arvatavasti peab ta silmas seda, et Jumala antud aeg tema teenistuseks pole veel läbi. Seni aga tuleb Jeesusel järelejäänud lühikest aega võimalikult hästi kasutada.

Ta lisab: „Laatsarus, meie sõber, on uinunud magama, aga ma lähen teda äratama.” Jüngrid mõtlevad ilmselt, et Laatsarus lihtsalt puhkab ja toibub varsti haigusest. Seepärast ütlevad nad: „Isand, kui ta magab, siis ta saab terveks.” Jeesus ütleb neile otse: „Laatsarus on surnud. ... Lähme tema juurde!” (Johannese 11:11–15.)

Toomas teab, et Jeesus võidakse Juudamaal tappa, kuid ta soovib teda toetada ja seetõttu innustab ta teisi jüngreid: „Lähme meiegi, et koos temaga surra!” (Johannese 11:16.)