Miks on su välimus just selline, nagu ta on? Mis määrab su silmade, juuste ja naha värvi? Millest tuleneb su pikkus, kehaehitus või sarnasus ühe või teise vanemaga? Mis määrab selle, et su sõrmeotste ühel poolel on pehmed padjandid, teisel poolel aga tugevad kaitset pakkuvad küüned?

Charles Darwini päevil ümbritses neid küsimusi saladuseloor. See, kuidas tunnused kanduvad üle ühelt põlvkonnalt teisele, paelus Darwinit, kuid tal polnud geneetikaseadustest suurt aimu ja veelgi vähem oli tal aimu pärilikkust juhtivatest rakusisestest mehhanismidest. Ent nüüd on bioloogid juba aastakümneid uurinud inimese geneetikat ja imetlusväärses molekulis nimetusega DNA (desoksüribonukleiinhape) sisalduvaid üksikasjalikke juhendeid. Mõistagi kerkib oluline küsimus: kust tulid need juhendid?

Mida väidavad paljud teadlased? Paljud bioloogid ja teised teadlased arvavad, et DNA ja selle kodeeritud juhendid tekkisid juhitamatute juhusündmuste läbi miljonite aastate kestel. Nende väitel pole ei selle molekuli struktuuris ega infos, mida ta kannab ja edasi annab, ning ka talitlusviisis mingeid tõendeid kavandatuse kohta.17

Mida ütleb Piibel? Piibel toob välja mõtte, et inimese eri kehaosade moodustumine – ka nende moodustumise ajastus – on kirjas piltlikus raamatus, mis on pärit Jumalalt. Pangem tähele, kuidas inspireeriti sellest kirjutama kuningas Taavetit, kes ütleb Jumala kohta: „Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas!” (Laul 139:16).

Millest räägivad tõendid? Kui evolutsioon on õige, siis peaks võimalusel, et DNA tekkis tänu tervele reale juhuslikele sündmustele, olema vähemalt teoreetiline põhjendus. Kui Piibel on õige, siis peaks DNA andma ümberlükkamatuid tõendeid, et selle on loonud metoodiline intelligentne mõistus.

DNA teema on hästi lihtsustatult käsitletuna üpriski arusaadav ja kindlasti lummav. Tehkem siis veel üks käik raku sisemusse. Seekord aga külastame  inimese rakku. Kujutlegem, et lähme muuseumi, mille eesmärk on õpetada, kuidas selline rakk talitleb. Kogu muuseum on mudel tüüpilisest inimrakust umbes 13 000 000 korda suurendatuna. Selle mõõtmed on nagu hiiglaslikul spordiareenil, kus on istekohti ligikaudu 70 000 pealtvaatajale.

Muuseumi sisenenult silmitseme täis aukartust seda kummalistest vormidest ja struktuuridest tulvil imetabast paika. Raku keskel on tuum – umbes 20 korruse kõrgune kera. Suundumegi sinna.

„Tehnoloogia tippsaavutus”. Kuidas on DNA kokku pakkunud. DNA rakutuuma sisse pakkimine on imetlusväärne tehnoloogia tippsaavutus – see oleks otsekui pakkida 40 kilomeetrit ülipeent niiti tennisepalli

Lähme tuuma väliskesta ehk membraani uksest sisse ja vaatame ringi. Selles ruumis on tähtsal kohal 46 kromosoomi. Sarnased on seatud paaridesse, mis erinevad pikkuselt. Lähim paar on umbes 12 korrust kõrge. (1) Iga kromosoom on keskpaigast kokku pigistatud, näides seega lülilise vorstina, kuid on jämeda puutüve paksune. Mudelkromosoomides on mitmesuguseid risti-rästi kulgevaid köisi. Lähemale jõudes võib näha, et igal horisontaalköiel on vertikaaljoonte jaotused. Nende vahel on lühemad horisontaaljooned. (2) Kas need on raamatuvirnad? Ei, need on tihedalt sammastesse pakkunud lingude välisservad. Sikutame üht ja see läheb lahti. Üllatusega märkame, et ling koosneb väiksematest keerdudest (3), mis on samuti kenasti korrastatud. Nendes keerdudes on põhiline kogu selles asjas – miski, mis meenutab ülipikka paela. Mis see on?

MOLEKULI HÄMMASTAV STRUKTUUR

Nimetagem seda kromosoomimudeli osa lihtsalt paelaks. See on veidi üle 2,5 sentimeetri jämedune ning keritud tihedalt ümber poolide (4), nii et moodustuvad keerud keerdudes. Need keerud kinnituvad tellingule, mis neid paigal hoiab. Selgitavalt sildilt võib lugeda, et pael on pakkunud kokku üliefektiivselt. Kui see pael ükskõik millisest mudelkromosoomist välja ja sirgeks tõmmata, kataks selle pikkus pool maakera ümbermõõtu! *

Üks teadusväljaanne nimetab sellist efektiivset kokkupakkumise süsteemi „tehnoloogia tippsaavutuseks”.18 Kas tunduks usutav, kui väita, et sellise suursaavutuse taga polegi tehnoloogi? Kui suures muuseumipoes oleks müügil miljoneid esemeid, mis kõik on korralikult oma kohale asetatud, nii et need oleksid vajaduse korral kergesti leitavad, kas saaks siis arvata, et mitte keegi pole väljapanekut korrastanud? Loomulikult mitte! Ometi oleks selline korrastatus eelnevaga võrreldes üpris tagasihoidlik saavutus.

 Silt muuseumiväljapaneku juures kutsub üles võtma mingi osa trossist pihku ja vaatlema lähemalt (5). Seda läbi sõrmede lastes võib näha, et tegemist pole tavalise trossiga. Koosneb see kahest üksteise ümber keerdunud kiust. Kiude ühendavad võrdsete vahemaade tagant tillukesed pulgad. Tross meenutab redelit, mis on keerdtrepi kombel käändunud (6). Siis tuleb äratundmine: hoiame käes mudelit DNA molekulist – elu ühest suurest mõistatusest!

Üks DNA molekul, oma poolide ja tellingu abil korralikult pakituna, moodustab kromosoomi. Redelipulgad on tuntud kui aluspaarid (7). Mida need teevad? Milleks seda kõike vaja on? Silt väljapaneku juures annab lihtsustatud selgituse.

PÕHILINE INFOSALVESTUSSÜSTEEM

Sildilt võib lugeda, et need redeli kaht poolt ühendavad pulgad ongi DNA mõistmise võti. Kujutlegem redelit lahknemas. Kummagi poole küljest ulatuvad välja pulgaosad. Neid on vaid nelja tüüpi. Teadlased nimetavad neid tähtedega A, T, G ja C. Hämmastusega avastasid nad, et nende tähtede järjestus annab justkui koodina informatsiooni edasi.

Teada on, et 19. sajandil leiutati telegraafi teel sidepidamiseks morsetähestik.  Sel tähestikul on vaid kaks „tähte”: punkt ja kriips. Ometi saab selle abil anda edasi lõpmatul hulgal sõnu ja lauseid. DNA-l on neljatäheline kood. Tähtede A, T, G ja C järjestusest olenevad „sõnad”, mida kutsutakse koodoniteks. Koodonid on seatud „lugudeks” nimetusega geenid. Igas geenis on keskmiselt 27 000 tähte. Need geenid ja nendevahelised pikad lõigud on põimunud omamoodi peatükkideks – üksikuteks kromosoomideks. Läheb tarvis 23 kromosoomi, et saaks valmis „raamat” – organismi kogu geneetiline informatsioon ehk genoom. *

Genoom on nagu ülimahukas raamat. Kui palju informatsiooni see sisaldab? Üldiselt võttes koosneb inimese genoom umbes kolmest miljardist aluspaarist ehk pulgast DNA-redelil.19 Kujutlegem entsüklopeediakogumikku, kus igas köites on tuhatkond lehekülge. Genoom täidaks 428 sellist köidet. Kui lisada veel teine igas rakus sisalduv genoom, saaks kokku 856 köidet. Kui seda genoomi omal käel ümber trükkida, kuluks selleks täispikkade tööpäevade korral – puhkust võtmata – umbes 80 aastat!

Muidugi osutuks kogu see trükkimisvaev inimorganismile kasutuks. Kuidas saakski mahutada sadu kopsakaid köiteid kõigisse 100 triljonisse mikroskoopilisse rakku? Sellist infohulka nõnda tihedalt kokku suruda pole üldsegi meie võimuses.

Üks molekulaarbioloogia ja arvutiteaduse professor on märkinud: „Gramm DNA-d, mida kuivatatud kujul oleks mahult umbes kuupsentimeeter, võib sisaldada ligikaudu sama palju infot kui triljon CD-d.”20 Mida see tähendab? Tuletagem meelde, et DNA-s sisalduvad geenid, ainulaadse inimkeha ehitusinstruktsioonid. Igas rakus on täiskogum instruktsioone. DNA info on niivõrd tihe, et teelusikatäis seda võib sisaldada 350 korda nii palju ehitusinfot kui nüüdsel ajal elavatel inimestel kokku! DNA, mida vajavad praegu maakeral elavad seitse miljardit inimest, moodustaks teelusika pinnale kõigest õhukese kile.21

KAS RAAMAT, MILLEL PUUDUB AUTOR?

Grammis DNA-s on sama palju informatsiooni kui triljonis CD-s

Hoolimata edusammudest miniatuursete vormide loomisel pole ükski inimese valmistatud infotalletusseade jõudnud sellise mahutavuseni. Siiski pakub laserplaat päris sobivat võrdlust. Mõelgem laserplaadi muljetavaldavalt sümmeetrilisele kujule, säravale pinnale ja efektiivsele disainile. Me näeme selgeid tõendeid, et selle valmistajad on intelligentsed inimesed. Ent mida öelda siis, kui sellele on salvestatud info – mitte juhuslik jutuvada, vaid selged detailsed juhendid keeruka aparatuuri ehitamiseks, tööshoidmiseks ja remontimiseks? Plaadi  kaalule või suurusele ei avalda selline info kuigi suurt mõju. Ometi on see plaadi tähtsaim erijoon. Kas mitte ei veena just need talletatud juhendid meid selles, et asjaga peab olema seotud intelligentne mõistus? Kas ei eelda salvestis salvestajat?

Pole sugugi liiast võrrelda DNA-d laserplaadi või raamatuga. Ühes genoomi käsitlevas raamatus öeldakse: „Mõte genoomist kui raamatust pole rangelt võttes isegi mitte metafoor. See peab paika sõnasõnaliselt. Raamat on kogum digitaalset infot ... ja seda on ka genoom.” Autor lisab: „Genoom on ülimalt nutikas raamat, sest õigete tingimuste korral on see suuteline nii iseendast fotokoopiaid tegema kui ka iseend lugema.”22 See toonitab veel üht olulist DNA-ga seotud aspekti.

MASINAD TÖÖS

Ümbritsevat vaikust tajudes võib tekkida küsimus, kas raku tuumas valitseb tõesti liikumatus nagu muuseumis. Siis aga märkame veel üht väljapanekut. Klaasvitriini kohal, milles on mudel-DNA lõik, on silt kirjaga „Vajuta demonstratsiooninuppu”. Vajutamegi nuppu ja jutustaja selgitab: „DNA-l on vähemalt kaks ülitähtsat ülesannet. Esimest nimetatakse replikatsiooniks, mis tähendab, et DNA peab kopeeruma nõnda, et igas uues rakus oleks samast geneetilisest informatsioonist täielik koopia. Vaadakem nüüd seda simulatsiooni.”

Väljapaneku ühes küljes paiknevast uksest siseneb keerukas masin. Tegelikult on see kogum tihedalt seostunud roboteid. Masin suundub DNA juurde, kinnitub sellele ja asub piki DNA-d liikuma otsekui rong mööda raudteerööpaid. Liikumine on kiirevõitu, nii et täpselt pole näha, mida masin teeb, kuid selgelt on näha see, et masina taha on  ühe DNA-trossi asemele jäänud kaks terviklikku DNA-trossi.

Jutustaja selgitab: „Tegemist on suuresti lihtsustatud versiooniga sellest, mis toimub DNA kopeerimise ajal. Rühm molekulaarmasinaid nimetusega ensüümid liigub piki DNA-d, harutades selle kõigepealt kaheks ja kasutades seejärel kumbagi ahelat šabloonina, et valmistada uus täiendav ahel. Me ei saa näidata kõiki asjaga seotud osasid: näiteks tillukest seadet, mis liigub kopeerimismasina eel ja teeb DNA ühte poolde lõikeid, nii et see saab vabalt keerduda, ilma et end liiga pinguli kokku keriks. Ka ei saa me näidata seda, kuidas DNA-le tehakse korduvalt korrektuuri. Vead otsitakse üles ja parandatakse hämmastamapaneva hoolikusega.” (Vaata skeemi  lk 16 ja 17.)

Jutustaja jätkab: „Siiski saame anda teile selge ettekujutuse kiirusest. Kas panite tähele, et see robot liigub päris korralikus tempos? Tegelik ensüümimasinavärk liigub piki DNA „raudteed” tempos sadakond pulka ehk aluspaari sekundis.23 Kui see liikumistee suurendada tegeliku raudtee suuruseks, liiguks „vedur” üle 80-kilomeetrise tunnikiirusega. Bakterites suudavad need tillukesed kopeerimismasinad liikuda veel kümme korda kiiremini! Inimese rakus töötab DNA „raudteel” eri paigus sadu selliseid kopeerimismasinaid. Kogu genoomi kopeerivad nad kõigest kaheksa tunniga.”24 (Vaata kasti „ Molekul, mida saab lugeda ja kopeerida„, lk 20.)

DNA „LUGEMINE”

DNA kopeerimisrobotid veerevad minema. Ilmub teistsugune masin. Ka see liigub piki DNA lõiku, kuid aeglasemalt. Näha võib, kuidas DNA tross masina ühest otsast siseneb ja teisest muutumatuna väljub. Kuid masina teisest avausest väljub uus üksik kiud otsekui järjest pikenev saba. Mis on toimumas?

Taas jagab jutustaja selgitust: „DNA teist ülesannet nimetatakse transkriptsiooniks ehk geneetilise informatsiooni „ümberkirjutamiseks”. DNA ei lahku turvalisest rakutuumast kunagi. Kuidas siis saab selle geene – kogu inimese kehas sisalduvate valkude retsepte – lugeda ja kasutada? See ensüümimasin leiab DNA-l koha, kust väljastpoolt rakutuuma saabunud keemilised signaalid on lülitanud sisse geeni. Seejärel teeb see masin molekuli abil nimetusega RNA (ribonukleiinhape) geenist koopia. RNA sarnaneb paljuski DNA üksikahelaga, kuid on siiski erinev. Tema ülesandeks on koguda geenidesse kodeeritud infot.  RNA saab selle informatsiooni ensüümimasinas olles, misjärel ta lahkub rakutuumast ja suundub ühe ribosoomi juurde, kus selle info abil valk kokku pannakse.”

Demonstratsiooni jälgimine täidab meid imetlusega. Muuseum ning selle masinate kavandajate ja ehitajate nutikus jätab sügava mulje. Kuidas oleks lugu veel siis, kui kogu see paik koos oma väljapanekutega liikuma pandaks, et demonstreerida kõiki neid mitmeid tuhandeid üheaegselt täidetavaid tööülesandeid inimese rakus? Milline aukartustäratav vaatepilt see küll oleks!

Ja siiski võime mõista, et kõik need tillukeste keerukate masinate teostatavad protsessid ongi tegelikult meie igaühe sajas triljonis rakus parasjagu kulgemas. Toimumas on DNA lugemine, et anda juhendeid, kuidas panna kokku arvestuste järgi sadu tuhandeid erisuguseid valke, millest koosneb inimese keha – selle ensüümid, koed, elundid ja nii edasi. Just nüüd meie DNA-d kopeeritakse ja korrigeeritakse, nii et valmiks  värske juhenditekogu igas uues rakus lugemiseks.

MIKS ON NEED FAKTID OLULISED?

Küsigem endalt taas: „Kust on kõik need juhendid tulnud?” Piibel näitab, et see „raamat” ja sellesse kirjapandu on üleinimlikult Autorilt. Kas selline arvamus on tõesti ajast ja arust või mitteteaduslik?

Mõelgem sellele, kas inimesed üldse suudaksidki äsja kirjeldatud muuseumi rajada. Seda üritades põrkaksid nad kokku suurte raskustega. Paljutki inimese genoomist ja selle talitlusest mõistetakse seni üsna ähmaselt. Teadlased püüavad ikka veel välja selgitada kõigi geenide paiknemist ja talitlust. Lisaks moodustavad geenid DNA-ahelast väikse osa. Mida võib öelda nende pikkade lõikude kohta, mis ei sisalda geene? Varem kutsusid teadlased neid osasid rämps-DNA-ks, kuid viimasel ajal on nende suhtumine hakanud muutuma. Võib-olla  kontrollivad need osad seda, kuidas ja mil määral geene kasutatakse. Ja kui teadlased suudaksidki teha täieliku mudeli DNA-st ning masinatest, mis seda kopeerivad ja korrigeerivad, siis kas nad suudaksid seda nii nagu tegelikkuses ka tööle panna?

Kuulus teadlane Richard Feynman jättis veidi aega enne surma tahvlile ülestähenduse: „Seda, mida ma ei suuda luua, ma ei mõista.”25 Tema siiras alandlikkus ärgitab mõtlema, ning mis puutub DNA-sse, siis ilmselt peab ta lausung paika. Teadlased ei suuda luua DNA-d koos kõigi ta kopeerimis- ja transkriptsioonimasinatega, samuti ei suuda nad kõigest sellest täielikult aru saada. Ometi kinnitavad mõningad end teadvat, et kõik see tekkis suunamata sündmuste läbi juhuslikult. Kas siin vaadeldud tõendusmaterjal ikka kinnitab sellist seisukohta?

On õpetlasi, kes on tulnud otsusele, et tõendid osutavad vastupidisele. Näiteks Francis Crick, teadlane, kes osales DNA kaksikheeliksstruktuuri avastamises, jõudis arusaamale, et selle molekuli korrastatus on liiga kõrgetasemeline, et olla tekkinud juhitamatute sündmuste läbi. Ta avaldas arvamust, et ehk läkitasid mõistuslikud maavälised olendid DNA Maa peale, et siin elule alus panna.26

Üsna hiljuti tegi oma seisukohtades kannapöörde tuntud filosoof Antony Flew, kes oli propageerinud ateismi 50 aastat. 81-aastaselt tuli ta välja arvamusega, et elu loomisega pidi olema seotud mingi mõistuslikkus. Millest selline muutus? Põhjuseks on DNA uuring. Kui Flew’lt küsiti, kas ehk ei osutu tema uus mõttesuund teadlaste hulgas ebapopulaarseks, vastas ta: „Pole midagi parata. Olen kogu elu juhindunud põhimõttest ... tugineda tõenditele, mida need ka ei näitaks.”27

Mis sa arvad? Millele osutavad tõendid? Kujutlegem, et leidsime tehase südamest arvutitoa. Arvutis jookseb keerukas põhiprogramm, mis juhib kõiki tehase tööprotsesse. Veelgi enam, see programm saadab pidevalt välja kõigi masinate ehitus- ja hooldusjuhendeid ning teeb iseendast koopiaid ja korrigeerib neid. Millisele järeldusele viib selline tõendusmaterjal? Kas sellele, et arvuti ja selle programm on end ise valmistanud, või sellele, et nende loojaks on metoodiline, intelligentne mõistus? Jah, tõendid räägivad iseenda eest.

^ lõik 12 Käsiraamatus „Molecular Biology of the Cell” kasutatakse teist mõõtkava. Seal öeldakse, et kui üritada neid pikki ahelaid [paelu] rakutuuma pakkida, oleks see nagu püüda pakkida 40-kilomeetrist ülipeent niiti tennisepalli, tehes seda nõnda kenasti korrastatult, et iga niidiosa kergesti kätte saab.

^ lõik 18 Igas rakus on kaks terviklikku genoomi, kokku 46 kromosoomi.