• MAID 47

  • RAHVAARV 744 482 011

  • KUULUTAJAID 1 611 290

  • PIIBLIUURIMISI 834 121

Leebe vastus

Gruusias lähenes keegi mees kirjandusstendile ja karjus: „Ma ei luba teil siin olla! Gruusia on õigeusklik riik.” Stendi juures seisev vend küsis mehelt leebel toonil, kas ta on kunagi meie kirjandust lugenud. „Ei ole,” vastas mees. Vend soovitas tal sõbralikult seda siiski teha. Mõistlik suhtumine  rahustas meest ja ta võttis paar väljaannet. Mitme päeva pärast tuli ta tagasi ja vabandas oma käitumise pärast. Ta rääkis, et luges oma pimedale emale ajakirju ette. Mõlemale meeldisid need ning ta tuli uute järele. Ta käib nüüd regulaarselt stendi juures uusi ajakirju võtmas.

Parem lahendus

Aserbaidžaanis kuulutustööl pöördusid kaks venda ühe maja ees seisva noore mehe poole. „Ma ei taha teie juttu kuulata, see on patt,” ütles noormees. Siis tõmbas ta tagataskust noa ja teatas: „Mulle tehti ülekohut. Praegu ma lähen ja panen õigluse maksma.”

Vennad jahmusid, kuid ütlesid siiski: „Tapmine on patt.”

„Mis ma siis pean tegema?” küsis mees. Vennad lugesid talle kirjakoha Roomlastele 12:17–21 ja seletasid, et kättemaks on Jumala asi, meie aga ei tohiks lasta halval endast võitu saada, vaid peaksime ise halva heaga ära võitma. Nad rääkisid mehele, kui võimas võib olla rahulik sõna, ja ütlesid, et kui ta inimese tapab, siis on tal hiljem suured süümepiinad. Mehele mõjus vendade jutt ja ta lahkus.

Tunni aja pärast otsis mees vennad üles ja ütles: „Tulen praegu selle inimese juurest, kelle ma kavatsesin maha lüüa. Ma ei puutunud teda, aga asi sai lahendatud. Nüüd on mul küll hea meel, et te  päästsite mind suurest pahandusest.” Vennad selgitasid, et tegelikult aitas teda Jehoova.

Kirjandusstend kõnetab mittetegevat õde

Õde Norrast oli mõne aasta eest tõest eemale triivinud. Kui algas töö kirjandusstendidega, pidi ta poes käies sageli ühest stendist mööduma.

Ta ei pöördunud kunagi tunnistajate poole, kuid pani tähele huviäratavaid plakateid ja meeldivat väljapanekut. Stendid ning tunnistajate sõbralik ja tagasihoidlik hoiak äratasid temas soovi pöörduda tagasi Jehoova ja tema rahva juurde.

Õde märkas logo jw.org ning otsustas veebilehte külastada. Ta avastas, kui lihtne oli leida lähima kuningriigisaali aadressi ja koosolekute aegu. Ta laadis mõned väljaanded alla ja läks veidi murelikuna saali. Teda võeti seal hästi vastu ning kogudusevanemad palusid ühel õel hakata temaga Piiblit uurima. Varsti tekkis talle koguduses häid sõpru ja ta asus taas tegutsema. Praegu osaleb ta korrapäraselt koosolekutel ja käib kuulutamas ning on õnnelik, et tal on jälle lähedased suhted Jehoovaga.

Väitlus koolibussis

15-aastane Ronja Norrast diskuteeris koolibussis kolme poisiga evolutsiooni teemal. Poisid tema usku ei tunnustanud ja meie noor õde oli veidi ebakindel. Ta ei mäletanud teemat piisavalt hästi. Kodus palus ta ema appi leidma veenvaid tõendeid Looja olemasolust.

Norra: Ronja kaitseb oma usku

 Järgmisel päeval koolibussis esitas Ronja ettevalmistatud argumendid. Sellegipoolest naersid poisid tema usu välja. „Siin bussis ei usu mitte keegi Jehoovat! Tõstke käed, kes usub evolutsiooni ja kes usub Jehoovat?” ütles üks neist üle kogu bussi. Ronja üllatuseks teatas lähedal istuv noorema klassi poiss kätt tõstes: „Mina usun Jehoovat!” „Mina ka!” kuulutas veel kaks. Nad olid Ronja vestlust klassikaaslastega pealt kuulnud ja tema argumendid olid neid veennud.

Kirjaoskamatu mees leiab raamatu

Ühel pärastlõunal tulid Taani harubüroosse kaks Süüria päritolu araabia keelt kõnelevat meest. Nad ütlesid õdedele valvelauas, et otsivad Jehoova  tunnistajaid. Kui õed kinnitasid, et nad on õiges kohas, olid mehed rõõmsad. Kust nad aadressi said? Nad olid kohalikus raamatukogus näidanud sealsele personalile telefoniga tehtud pilti, mis oli võetud araabiakeelse raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” tiitellehest. Raamatukogus otsiti neile välja harubüroo aadress.

Mehed kõnelesid taani keelt väga halvasti. Niisiis kutsuti valvelauda araabia keelt oskav vend. Selgus, et üks meestest oli Piiblist ülimalt huvitatud. Vend võttis tema kontaktandmed ja lubas, et tuleb lähimal ajal koos teise araabia keelt kõneleva vennaga talle külla.

Külaskäigu ajal tuli välja, et Jehoova tunnistajad polnud kunagi selle mehega kokku sattunud. Ta rääkis, et leidis araabiakeelse raamatu oma postkastist, kuigi seal polnud mingit viidet, nagu elaks sel aadressil araabiakeelne isik. Ta ise lugeda ei osanud, sellepärast palus ta ühel sõbral raamat endale ette lugeda. Kolme päevaga oli see neil läbi. Kuuldust piisas talle – ta uskus, et on leidnud tõe.

Mees oli sõjapõgenikuna kaugel oma perekonnast ja see rusus teda. Piiblist aga leidis ta kergendust. Kui vend teda esimest korda külastas, küsis ta: „Miks te varem pole tulnud? Mul oli teid tõesti väga vaja.” Ta uurib Piiblit ja suhtub õpitavasse suure entusiasmiga.

Tühi süda täitub rõõmuga

Dmitri töötas Ukraina tubakakompaniis juhtival kohal, kuid saades enam teadlikuks tubaka kahjulikkusest,  jättis ta selle hästimakstud töö maha. Seejärel surid kolme kuu jooksul nii tema ema kui ka ämm. Nende lähedaste inimeste kaotus oli talle suur šokk. Ta lootis oma kirikust leida lohutust ning vastuseid küsimustele, kuid pidi pettuma. Üks sõber ütles talle, et õigeusklikul on „rist kaelas ja tühjus südames”. See vastas täpselt Dmitri tunnetele. Ta mõistis, et ei tea mitte midagi ei Jumalast ega Piiblist. Lootusetuna palus ta Jumalalt abi. Talle meenus, et on kuulnud midagi Jehoova tunnistajatest. Internetist leidis ta meie veebilehe ja avastas sealt muljetavaldava hulga informatsiooni Piibli kohta. Seejärel otsis ta üles lähima kuningriigisaali. Kui ta parklasse saabus, tuli üks teenindaja teda tervitama ning küsis, kas saab aidata. „Mul on vaja Piiblit uurida,” ütles Dmitri. Praeguseks on ta teinud seda kuus kuud, ta käib kõigil koosolekutel ja osaleb aruteludes.

Teated uksel

Paul ja Faith, kes elavad Inglismaal, vestlesid Susani-nimelise naisega ja leppisid kokku, et tulevad tagasi. Kui nad siis tulid, polnud Susani kodus. Järgides soovitust Meie Kuningriigiteenistuse 2014. aasta novembrinumbrist, jätsid Paul ja Faith teate, et tulevad uuesti järgmisel päeval. Naastes üllatusid nad, et Susan oli samuti teate jätnud. Naine kirjutas, et läks oma tütre pulmadeks sisseoste tegema. Paul ja Faith jätsid omakorda kirjakese, öeldes, et tulevad tagasi  järgmisel nädalal. Seekord Susan ootas neid ja nad alustasid uurimist raamatuga „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”.

Inglismaa: Paul ja Faith jätavad teate

Susan palus järgmise kohtumise oma tütre pulmade pärast edasi lükata. Kui Paul ja Faith uuesti tulid, polnud kedagi kodus, ja nad jätsid maha sedeli oma telefoninumbriga. Seejärel said nad tekstisõnumi, kus Susan vabandas, et polnud neid vastu võtmas, sest oli vestelnud aias naabriga. Sellest peale uurib Susan korrapäraselt Piiblit ning hiljuti käis ta esimest korda koosolekul.

Paulile ja Faithile meeldib väga jätta teateid, et inimestega ühendust hoida. „Meil on teisigi külastusi nende juurde, kellele oleme ukse taha teateid jätnud. See toimib suurepäraselt!”

 Meie venna usk liigutas põetajat

2014. aasta augustis sattus meie vend Ungaris kopsutrombiga haiglasse. Kahjuks suri ta varsti. Tema naine kirjutas põetaja Tündest, kes oli olnud väga palju abiks:

„2015. aasta suvel käisin koos pojaga üldkokkutulekul „Järgi Jeesuse eeskuju”. Kolmanda päeva lõpus, kui valmistusime parklas kojusõiduks, ilmus meie ette üks naine, laskis oma kotid maha kukkuda, langes mulle kaela ja hakkas nutma. See oli põetaja, kes oli hoolitsenud mu abikaasa eest intensiivravipalatis peaaegu aasta tagasi. Ta rääkis, et iga vahetuse algul olevat põetajatele määratud üks patsient, kelle eest hoolitseda. Tema oli iga kord palvetanud, et teda määrataks minu abikaasa juurde. Ja nii oligi ikka ja jälle juhtunud!

Minu abikaasa usust tulenev meeldiv käitumine ja tema sagedased viited tulevikulootusele andsid Tündele esimese ajendi piibliuurimiseks Jehoova tunnistajatega.

Tünde, kes nüüd uuribki Piiblit, ootab aega, mil ta saab mu abikaasat jälle näha. Ta tahab talle öelda, et tema käitumine ning tugev usk aitasid tal tundma õppida Jehoovat ja tema imelisi tõotusi.”

Kuulutustöö autojuhtidele

Bulgaaria: rekajuhile kuulutamas

Protestide ja blokaadide tõttu olid mõned piiripunktid Kreeka ja Bulgaaria vahel sageli suletud ning autod ootasid kilomeetritepikkuses järjekorras.  Lähedalasuv kogudus Bulgaarias kasutas seda olukorda ära, jagades ootavatele autojuhtidele lugemiseks piiblilist kirjandust. Vennad läksid piirile, kaasas kirjandust 12 keeles. Paljud rekajuhid olid kurnatud ja pahurad, kuid rääkisid hea meelega. Vennad kuulasid poolehoiuga, pakkusid lootust ja julgustust. „Kas te olete Jehoova tunnistajad?” küsis üks autojuht. Saanud jaatava vastuse, jätkas ta: „Ma tean teid, ainult Jehoova tunnistajad käivad niimoodi kuulutamas.” Üks Austria rekajuht tögas heatahtlikult: „Isegi siin pole teist pääsu! Tubli, tubli! Jagage aga edasi lootust ja lohutust.” „Ma pole kunagi tahtnud teie kirjandust lugeda. Aga nüüd loen täitsa hea meelega,” ütles üks teine. Ühel autojuhil läksid silmad märjaks, kui vend ta poole pöördus. Ta ütles, et on ise olnud aastaid tagasi Jehoova tunnistaja. Vennad andsid talle lugemist ja soovitasid kogudusega ühendust võtta.