Vennad ja õed ei heitunud, vaid jätkasid kooskäimist. Kogudusevanemad tegutsesid, et kuulutajaid kaitsta. Vend André Carbonneau, advokaat Kanadast, kes esindas neil aastail meie vendi, meenutab: „Üks vend oli koosolekupaiga lähedal valves, mobiiltelefon käepärast. Nähes rahvajõuku lähenemas, hoiatas ta otsekohe kogudusevanemaid.”

Süütajad põletasid maha Šamoani pere kodu (vasakul) ja kirjanduselao (paremal)

Pärast igat vahejuhtumit külastas kogudust kaks Peeteli esindajat, et vendi-õdesid julgustada. „Tavaliselt leidsid harubüroo vennad eest saalitäie rõõmsaid ja naeratavaid koosolekulisi,” lausub André.

Jehoova teenijad said tunda vaenamist nii kohtusaalis kui ka väljaspool

Need, keda otseselt ei rünnatud, näiteks piibliõpilased, olid samuti vankumatud. André meenutab vestlust naisega, kellest oli kohe saamas ristimata kuulutaja. Naine ütles talle: „Kui vaatasin neid  rünnakuid televiisorist, nägin selgelt, kes on kristlane ja kes mitte. Mina tahan olla kristlane.”

Julgelt kaitsmas kaasteenijaid

Neil rasketel aastatel näitasid kuulutajad oma tugevat usku ja julgust sellega, et jätkasid innukalt kuulutustööd. Tugev usk oli ka neil, kes vendi-õdesid kohtus kaitsesid.

Jehoova tunnistajatest maaliti meedias moonutatud pilt. Väideti, et nad lõhuvad perekondi, keelduvad  arstiabist ja on riigi vaenlased. Neid kaitsnud advokaadid panid kaalule oma maine ja karjääri.

Julged USA vennad juriidilisest osakonnast kaitsesid usukaaslasi kohtus

Kanada harubüroo advokaat John Burns, kes neil aastail Gruusia vendi aitas, meenutab: „Kohalikud vennad ja õed, kes töötasid advokaatidena, pakkusid varmalt oma abi. Nad ei kartnud minna kohtusse ja öelda, et on Jehoova tunnistajad, ehkki oleksid võinud seetõttu oma tööst ilma jääda.” Need julged vennad-õed andsid oma panuse, et „head  sõnumit kaitsta ja selle kuulutamist seadustada”. (Filipl. 1:7.)

Grusiinid annavad hääle vägivalla vastu

Vägivald Jehoova tunnistajate vastu jätkus. Seetõttu lasid nad 8. jaanuaril 2001 ringlema petitsiooni, milles paluti rahulikele kodanikele kaitset rahvajõukude eest ja ründajate vastutusele võtmist.

Vend Burns selgitab petitsiooni mõtet: „Meie eesmärk oli näidata, et enamik grusiine ei kiida heaks vägivalda Jehoova tunnistajate vastu, ja et nende rünnakute taga on käputäis usufanaatikuid.”

Vaid kahe nädala jooksul kirjutas petitsioonile alla 133 375 inimest üle kogu Gruusia. Enamik neist olid õigeusklikud. Palvekiri esitati president  Ševardnadzele, kuid vägivald ei lõppenud. Äärmuslased jätkasid sihikindlalt Jehoova tunnistajate tagakiusamist.

Tuhanded grusiinid kirjutasid alla petitsioonile, mis kutsus hukka mõistma Jehoova tunnistajate vastast vägivalda

Jehoova aga õnnistas oma rahvast. Samal ajal kui usufanaatikud Jumala rahvast vaenasid, kutsus Jehoova paljud siirad inimesed valereligioonist välja.

Paljud vabastavad end valereligiooni ahelatest

Peaaegu kogu oma elu oli Babilina Haratišvili Gruusia õigeusukiriku andunud liige. Olles 30. aastates, reisis ta linnast linna ja külast külla ning õpetas inimestele pühakute elulugusid.

Babilina oli alati tahtnud Jumalat paremini tundma õppida. Juba päris kõrges vanuses otsustas ta kuulata loenguid Gruusia õigeususeminaris. Kord näitas vaimulik loengus raamatut „Tundmine, mis viib igavesse ellu” ja käskis selle endale Jehoova tunnistajate käest hankida. Ta ütles: „Sellest raamatust saate väga palju Piibli kohta teada.”

Babilina oli jahmunud. Ta oli alati Jehoova tunnistajaid vältinud, aga nüüd soovitab vaimulik nende raamatuid! Ta arutles, et kui peab Jumalat tundma õppima Jehoova tunnistajate käest, siis miks ta üldse siin on? Otsekohe võttis ta Phothi linnas ühendust Jehoova tunnistajatega ja hakkas Piiblit uurima.

Kui Babilina sai Piiblist rohkem teada, tegi ta oma elus suuri muudatusi. Kord oli ta öelnud: „Kui nägin oma silmaga Piiblist, et ikoone ei tohi  kummardada, lõpetasin igasuguse ebajumalateenimise. Olin veendunud, et nii on õige.” Olles sel ajal juba 70-ndates, otsustas ta saada Jehoova tunnistajaks.

Babilina rääkis piiblitõest oma lapselapsele Izabelale

Kahjuks jäi Babilina 2001. aastal haigeks ja suri enne, kui sai end ristida lasta. Kuid tema lapselaps Izabela läks ristimisele ja teenib praegu ustavalt Jehoovat.

Ta tahtis saada nunnaks

Eliso Dzidzišvili oli 28-aastane, kui otsustas saada nunnaks. Kuna ta kodulinna Tkibuli kandis kloostrit polnud, kolis ta 2001. aastal Thbilisisse. Oodates kloostrisse vastuvõtmist, tegi ta eraõpetajatööd. Üks tema õpilastest oli meie õe Nunu tütar.

Eliso jutustab: „Rääkisime sageli Piiblist. Kaitsesin tuliselt õigeusu õpetusi, Nunu aga näitas mulle  järjest piiblikohti. Ühel päeval pakkus ta mulle brošüüri „Mida Jumal meilt nõuab?”. Tekstilõike ja kirjakohti lugedes mõistsin, et ikoonide kummardamine on Jumala käsu otsene rikkumine.”

Kui Eliso siis kirikusse läks, esitas ta preestrile mõned küsimused. Preestri vastustest oli selgelt näha, et kiriku õpetused ei põhine Piiblil. (Mark. 7:7, 8.) Eliso oli veendunud, et on leidnud tõe, hakkas kohe Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ja lasi end peagi ristida.

Eliso Dzidzišvili (vasakul), kes tahtis hakata nunnaks, ja Nunu Kopaliani (paremal)

Vastupanu trotsides ehitatakse kuningriigisaale

2001. aastaks oli tekkinud tungiv vajadus uute kogunemispaikade järele. Ühe hinnangu kohaselt vajati 70 kuningriigisaali. Hoolimata vastupanust tehti algust kuningriigisaalide ehitusprogrammiga. (Esra 3:3.)

 Kõigepealt hakkas ehitusrühm korda tegema hoonet, mida olid kasutanud mitmed Thbilisi kogudused. Sellele järgnes kohe kaks projekti, üks Thbilisis ja teine Lääne-Gruusias Tšiathuras.

Thbilisis ehitati vana kuningriigisaali asemele uus

Vend Tamazi Khutsišvili, kes töötas Tšiathura ehitusel, meenutab: „Iga päev tegutses platsil 15 inimest. Peagi teadsid linnas kõik, et ehitame uut kuningriigisaali. Aeg-ajalt levisid kuuldused, et vastased tahavad saali hävitada.”

Kas niisuguse vastupanu tingimustes võis ehitus õnnestuda? Tamazi räägib: „Jätkasime tööd ja saime saali valmis kolme kuuga. Ähvardustest hoolimata ei ilmunud kohale ükski vastane.” *

Kauaoodatud kergendus

Äärmusliku õigeusurühmituse liikmed ja nende juht Vasili Mkalavišvili vahi all

2003. aasta oktoobris alustati ehitustöödega Samtredia linnas. Taas kord ähvardasid usufanaatikud  vendi. Kui seinad oli laotud ja segu polnud veel kuivanud, tulid vastased ja lõhkusid müüri maha.

2003. aasta novembris toimus riigis muudatus, mis tõi meie vendadele-õdedele kergendust. Valitsus vahetus ja see avas ukse usulisele sallivusele. Vahistati mitu äärmusliku õigeusurühmituse liiget, kes olid Jehoova tunnistajaid rünnanud.

Jumala rahvas külvatakse õnnistustega üle

Peagi pärast tagakiusamise lõppu sai Gruusia Jehoova tunnistajatele osaks palju õnnistusi. 2004. aasta piirkonnakonvendil anti gruusia keeles  välja „Piibli kreekakeelne osa. Uue maailma tõlge”.

Järgmine suursündmus oli 2006. aasta piirkonnakonvendil „Vabastus on lähedal!”. Kui teatati, et juhtiva kogu liige Geoffrey Jackson peab kõne, oli õhus ootusärevust. Suur oli üllatus, kui vend Jackson teatas, et gruusia keeles on välja antud „Piibel. Uue maailma tõlge” tervikuna.

Antakse välja gruusiakeelne „Piibel. Uue maailma tõlge” (2006)

Paljude silmist voolasid pisarad. Üks õde lausus: „Mul pole lihtsalt sõnu! Milline rõõm – me saime uue Piibli! ... See on tõesti ajalooline sündmus.”  Sellel kokkutulekul oli kohal üle 17 000 inimese, mis oli üks verstaposte Gruusia Jehoova tunnistajate ajaloos.

^ lõik 29 Aastatel 2001–2003 ehitati kogu riigis kokku seitse saali.