• MAID 29

  • RAHVAARV 40 642 855

  • KUULUTAJAID 98 353

  • PIIBLIUURIMISI 66 022

Julge noor kuulutaja

12-aastane Emily elab Austraalias. Ühel päeval tegi tema õpetaja tunnis juttu sellest, kui tähtis on valida häid sõpru. See andis Emilyle tõuke näidata õpetajale „Jutupliiatsi” sarjast videot „Kes on tõeline sõber?”. Kui õpetaja hiljem videot tervele klassile näitas, vaatasid õpilased seda suure tähelepanuga. Pärastpoole arutlesid nad video üle tund aega. Õpetaja näitas  seda ka mitmele teisele klassile. Samuti tutvustas Emily õpetajale ja klassikaaslastele veebisaiti jw.org. „Jehoova andis mulle julgust rääkida veebisaidist sadadele õpilastele,” ütleb Emily. „Ta tõesti õnnistas mind.”

Mess ühes väikelinnas

Viis kuulutajat reisisid üheksa tundi mööda konarlikke mägiteid, et osaleda Ida-Timoris Suais ühel messil. Meie kirjanduse väljapanekuga tutvuma tulnud külastajad panid imeks, kui nägid piibliteemalist kirjandust 12 kohalikus keeles. Nimelt on enamikus neist keeltest vähe lugemismaterjali või pole seda üldse. Kui üks naine nägi ühe brošüüri pealkirja, hüüatas ta: „See on minu keel!” Esimest korda elus sai ta lugeda midagi oma emakeeles – bunaki keeles. Üksnes nelja päevaga levitasid kuulutajad 4571 trükist. Peale selle avaldasid paljud soovi, et neid külastataks. Valdav osa huvilisi polnud kunagi Jehoova tunnistajatega kohtunud. Lapsed istusid tundide kaupa meie kirjanduslaua juures ja vaatasid tetumi keele Dili murdes videoid sarjast „Saa Jehoovaga sõbraks”. Mitu last õppis sellest sarjast mõne laulu sõnad pähe ja laulis neid rõõmsalt kaasa.

Ida-Timor: lastele meeldib vaadata videoid sarjast „Saa Jehoovaga sõbraks”

 „Neist oleks üliõpilastele palju abi”

Misjonärid Brian ja Roxanne palusid Belaus luba seista sealse ülikooli territooriumil kirjandusstendiga. Nad said kokku ülikooli rektoriga ja näitasid talle veebisaidilt jw.org videot avaliku kuulutustöö kohta. Samuti jätsid nad talle tutvumiseks kirjandust, mida plaanisid stendile välja panna. Rektor ütles Brianile ja  Roxanne’ile, et neil tuleb kohtuda ka õppeprorektoriga. Pärast tema juures käimist kästi neil ühe ülikooli dekaani jutule minna.

„Meil oli dekaaniga hea vestlus,” ütles Brian, „kuid ta saatis meid tagasi rektoraati. Seal öeldi meile, et peaksime kirjutama kirja, milles palume luba tulla ülikooli territooriumile kirjandusstendiga. Näis, et meid lihtsalt jooksutatakse edasi-tagasi. Muutusime juba veidi murelikuks, aga kirjutasime kirja ikkagi valmis.”

Belau: Roxanne’il ja Brianil oli üliõpilastega palju häid vestlusi, kui nad kirjandusstendiga ülikooli lähedal kuulutasid

Et asjasse selgust saada, läksid Brian ja Roxanne teist korda dekaani jutule ning olid valmis selleks, et neile  ei anta luba. „Olime väga üllatunud, kui dekaan ütles, et ta luges läbi meie jäetud raamatud ja et need meeldisid talle väga. Ta sõnas, et neist oleks üliõpilastele palju abi,” jutustas Brian. Nõnda saidki Brian ja Roxanne soovitud loa.

Brian jätkas: „Seejärel andis õppeprorektor meile teada, et ühiselamutes elavaid üliõpilasi on võimalik igal pühapäeval sõidutada nende valikul mõnda kirikusse. „Kui nad tahavad tulla teie kirikusse, toome nad kohale,” sõnas ta. Olime Roxanne’iga rabatud. Selle asemel et jätta meie taotlus rahuldamata, pakkus ülikool võimalust tuua üliõpilased kuningriigisaali.”

Kohe esimesel päeval, kui Brian ja Roxanne kirjandusstendiga ülikooli territooriumile läksid, levitasid nad 65 raamatut, 8 ajakirja ja 11 brošüüri. Neil oli üliõpilastega palju häid vestlusi. Dekaan ja õppeprorektor soovisid mõlemad, et nad tagasi tuleksid.

Poeskäijad vaatavad meie videoid

Saalomoni Saartel käis peetellane nimega Lipson ühel hommikul kuulutamas ja hakkas siis tagasi harubüroosse minema. Tänavat mööda kõndides kuulis see vend järsku, kuidas ühest poest oli kosta kuningriigilaulu. Uudishimust astus ta sisse. Suur oli tema üllatus, kui ta nägi seal nii lapsi kui ka täiskasvanuid vaatamas televiisorit, kus mängis üks video sarjast „Saa Jehoovaga sõbraks”. See oli laul 55 pealkirjaga „Lõputu elu käes”. Kui laul lõppes, ütles poeomanik: „Ma tahan teile veel üht videot näidata.” Seepeale pani ta mängima animafilmi „Varastamine on paha”. Kui video sai läbi, manitses ta kõiki, et nad tema poest midagi ei varastaks.

 Sellal kui video mängis, tuli poodi inimesi muudkui juurde. Poeomanik lausus neile: „Ma tahan, et te kõik kuuleksite minu lemmiklaulu.” Ta pani uuesti mängima laulu number 55. Pärast seda otsustas ta näidata Saalomoni pidžini keeles videoid „Miks uurida Piiblit?” ja „Kuidas piiblikursus toimub?”.

Saalomoni Saared: poeomanikule meeldib oma poes meie veebisaidilt videoid näidata

Vähestel Saalomoni Saarte elanikel on võimalik kasutada internetti, sest see on kallis ja piiratud kättesaadavusega. Kuigi see poeomanik pole Jehoova tunnistaja, aitab ta külvata tõeseemneid, näidates oma poes meie videoid.

Ta leidis raamatust Jumala nime

Uus-Kaledoonia pealinnas Nouméas käib üks noor abielupaar igal esmaspäeval kirjandusstendiga kuulutamas. Ühel päeval tuli üks naine arglikult stendi juurde  ja võttis sealt sõnagi lausumata raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”. Poole tunni pärast ta naasis, raamat käes. Naine ütles kuulutajatele: „Kas te olete seda näinud?” Ta avas raamatu ja näitas sealt nime Jehoova. „See on Jumala nimi!” sõnas ta. „Ma olen mitu nädalat teinud raamatukogus uurimistööd, et mõista tõde Jumala kohta. Siis aga võtsin ma teie raamatu, istusin autosse, avasin selle ja nägin esimese asjana Jumala nime Jehoova. Mõtlesin, et pean tagasi tulema ja teid tänama.” Kuulutajatel oli naisega tore vestlus ja nad näitasid talle raamatu lisast osa „Jumala nime tähendus ja kasutamine”. Naine selgitas, et soovib raamatukogus oma uurimistööd jätkata, kuid et nüüd ta teab, kus kirjandusstend igal esmaspäeval on.