9. juulil 1964. aastal registreeris Indoneesia justiitsministeerium Piibliuurijate Ühingu, Jehoova tunnistajate juriidilise isiku. Ent täieliku usuvabaduse saamiseks tuli Jehoova tunnistajatel end registreerida ka usuasjade ministeeriumis. Ministeerium küsis omakorda nõu kristlike asjade talituselt, kus töötasid ranged protestandid, kes seisid Jehoova tunnistajatele tuliselt vastu.

Kord kohtas üks meie vend staažikat ametnikku, kes töötas usuasjade ministeeriumi heaks. Jutu käigus selgus, et nad on pärit ühest ja samast külast, ning neil tekkis elav vestlus oma keelemurdes. Kui vend rääkis ametnikule probleemidest kristlike asjade talitusega, korraldas see asjad nii, et kolm venda said kohtuda ministri endaga, kes oli sõbraliku olekuga muslim. 11. mail 1968 andis minister välja määruse, millega  tunnustati Jehoova tunnistajaid kui religiooni ning nende õigust teha Indoneesias kuulutustööd.

Samuti oli ametnik omal algatusel valmis aitama välismaalt tulnud tunnistajatel hankida misjonäriviisad, nii et seda ei pidanud tegema kristlike asjade talituse kaudu. Tänu sellele erapooletule ametnikule lubati järgmise paari aasta jooksul Indoneesiasse elama tulla 64 misjonäril.

1968. aastal kuulutas kõikjal Indoneesias head sõnumit umbes 300 misjonäri ja eripioneeri ning üle 1200 kuulutaja. Misjonärid andsid kohalikele vendadele ja õdedele väärtuslikku väljaõpet, aidates neil usus tugevamaks saada. Seda väljaõpet anti õigel ajal, kuna kogunemas olid tagakiusamise mustad pilved.

Jõulukink vaimulikele

1974. aastal hakkas kristlike asjade talitus jälle aktiivselt tegutsema, et Jehoova tunnistajaid keelustada. Selle direktor kirjutas usuasjade ministeeriumi kõikidesse harukontoritesse ja valetas, et Jehoova tunnistajad pole registreeritud usulahk. Ta kihutas kohalikke ametnikke võtma Jehoova tunnistajate vastu meetmeid, kui viimased peaksid raskusi põhjustama. Ridade vahelt võis aga välja lugeda, et ta kutsus neid üles Jehoova teenijaid mistahes ettekäändel taga kiusama. Enamik ametnikke ignoreeris neid juhendeid, kuid mõned kasutasid võimalust ning keelustasid koosolekute pidamise ja majast majja kuulutustöö.

24. detsembril 1976 teatas üks ajaleht, et Jehoova tunnistajad on keelu all

Umbes sel ajal kavatses Kirikute Maailmanõukogu pidada Jakartas rahvusvahelist konverentsi. See ärritas aga kohalikke muslimeid. Kuna usulised pinged olid  üles kruvitud, jättis Kirikute Maailmanõukogu konverentsi ära. Kristluse pealesurumisest sai tuline teema ning paljud poliitikud olid ärevil. Vaimulikud süüdistasid muidugi Jehoova tunnistajaid, kritiseerides neid kuulutustöö pärast. Seetõttu hakkas suur osa ametnikke Jehoova tunnistajatesse negatiivselt suhtuma.

1975. aasta detsembris, kui usulised pinged ikka kasvasid, tungisid Indoneesia väed Ida-Timorisse, endisesse Portugali kolooniasse. Seitse kuud hiljem Ida-Timor annekteeriti, mistõttu tervet Indoneesiat haaras patriotismilaine. Vennad ei sekkunud poliitikasse ning keeldusid minemast sõjaväkke ja tervitamast lippu. (Matt. 4:10; Joh. 18:36.) See ajas kõrgetel sõjaväelastel kopsu üle maksa. Soovides Jehoova tunnistajate tegevusele lõppu teha, käisid vaimulikud valitsusele peale, et tunnistajate vastu midagi ette võetaks. Viimaks, 1976. aasta detsembrikuu keskel, teatas valitsus, et Jehoova tunnistajad on pandud keelu alla. See oli vaimulikele otsekui jõulukink.