Tööruumid 31. korrusel

2008. aastal oli Indoneesias kuulutajate tipparv 21 699. Harubüroo oli kitsaks jäänud, ja kuna see oli ehitatud keeluajal, asus see kõrvalises kohas. Niisiis oli hädasti vaja avaramaid ruume Jakartale lähemal.

 Kaks aastat hiljem soetasid vennad kinnisvara, mis erines eelmisest harubüroost nagu öö ja päev. Selleks oli Jakarta südalinna lähistel paikneva ülimoodsa 42-korruselise bürootorni 31. korrus. Pärast seda ostsid vennad kõrval asuvast tornelamust 12 korrust, et majutada sinna 80 või enam peetellast. Lisaks ostsid nad ühe viiekorruselise maja mitme Peeteli osakonna tarvis.

Peeteli eluruumid 12 korrusel

Eri maadest pärit täisajaliste ehitajate tiim tegi koos kohalike ehitusfirmadega töö- ja eluruumides ümberehitustöid. „Jehoova aitas meil ikka ja jälle lahendada näiliselt lahendamatuid probleeme,” ütleb ehitustööde ülevaataja Darren Berg. „Näiteks tahtsime kasutada nüüdisaegset reoveepuhastit, kuid ametnikele oli selline tehnoloogia tundmatu ja nad ei andnud selleks luba. Siis aga läks üks kohalik tunnistaja, kes on ise insener, ühe kõrge ametnikuga asja arutama. Ametnik rahuldas kohe meie taotluse, öeldes, et ta usaldab täielikult selle venna soovitust.”

„Me pole enam peidus. Nüüd märgatakse Jehoova tunnistajaid. Inimesed näevad, et oleme siin kanda kinnitanud.”

Uued harubüroohooned pühendati Jehoovale 14. veebruaril 2015. Juhtiva kogu liige Anthony Morris pidas pühendamiskõne. „Asume nüüd prestiižses piirkonnas Indoneesia tähtsamate äriettevõtete kõrval,” lausub harubürookomitee liige Vincent Witanto Ipikkusuma. „Me pole enam peidus. Nüüd märgatakse Jehoova tunnistajaid. Inimesed näevad, et oleme siin kanda kinnitanud.”

Harubürookomitee (vasakult paremale): Budi Sentosa Lim, Vincent Witanto Ipikkusuma, Lothar Mihank, Hideyuki Motoi

 „Siin on lausa lust kuulutada!”

Viimastel aastatel on üha enam kuulutajaid maailma eri paigust Indoneesiasse tulnud. „Suurema vajadusega piirkonda kolinud kuulutajad saadavad sellistes riikides nagu Indoneesia korda palju head,” selgitab Lothar Mihank. „Need küpsed kristlased on laialdaste kogemustega ning nende innukus nakatab koguduseliikmeid. Nad aitavad kohalikel tunnistajatel veel enam hinnata meie rahvusvahelist vennaskonda.” Mis ajendas neid kolima? Kuidas neil on läinud? Vaatame, mida mõned neist ütlevad.

Välismaalt tulnud abilised

1. Janine ja Dan Moore

2. Mandy ja Stuart Williams

3. Casey ja Jason Gibbs

4. Mari (ees paremal) ja Takahiro Akiyama (taga paremal)

Jason ja Casey Gibbs USA-st jutustavad: „Uurisime aastaraamatust rahvaarvu ja kuulutajate suhet ning märkasime, et Indoneesias on see suhtarv üks kehvemaid. Seejärel kuulsime sõpradelt, kes teenivad suurema vajadusega piirkonnas, et meie tööl Indoneesias on suur potentsiaal. Helistasime Indoneesia harubüroosse ja meil soovitati kolida Balile. Tegevus ingliskeelsel põllul oli hoogu sisse saamas ning seetõttu saime kohe anda oma väikese panuse. Meil oli mõttes tulla aastaks,  kuid kolm aastat hiljem oleme ikka siin. Enamik ei tea Jehoova tunnistajatest mitte midagi. Meile meeldib väga siin kuulutada.”

Stuart ja Mandy Williams on Austraaliast pärit keskealine abielupaar. Nad räägivad: „Me ihkasime kohtuda inimestega, kes janunevad tõe järele. Seepärast otsustasimegi kolida Indoneesiasse. Ida-Jaaval Malangis oleme vestelnud sadade inglise keelt kõnelevate üliõpilastega, kes kuulavad meeleldi head sõnumit. Nad on meie veebisaidist vaimustuses. Siin on tõeliselt tore kuulutada!”

Takohiro ja Mari Akiyama, kes on pioneerid Jaava saarel Yogyakartas, jutustavad: „Siin tunneme end turvalisemalt kui Jaapanis, kust me pärit oleme. Inimesed on lahked ja viisakad. Paljud neist, eriti noored, tunnevad teiste religioonide vastu huvi. Ühel päeval kirjanduslaua juures olles levitasime kõigest viie tunniga 2600 ajakirja.”

Dan ja Janine Moore on hilistes 50-ndates abielupaar. Nad lausuvad: „Kuulutustööl kogunevad inimesed meie ümber. Me naeratame neile ja nemad naeratavad vastu. Esmalt on nad uudishimulikud, siis tärkab neis huvi ning peagi on nad elevil. Kui näitame neile midagi Piiblist, küsivad nad, kas võivad selle üles kirjutada. Nad panevad Piibli tarkust imeks. Oleme olnud siin ühe aasta ja meil on kahju, et me ei tulnud varem. Otsisime paika, kus paljud pole veel Jehoovast kuulnud, ja leidsime selle siit.”

Misja ja Kristina Beerens määrati 2009. aastal Indoneesiasse misjonärideks ja praegu teevad nad seal reisivat tööd. Nad annavad teada: „Isegi Ida-Jaava provintsis Madura saarel, kus asub Indoneesia üks kõige konservatiivsem muslimite kogukond, on vastukaja  meie kuulutustööle lihtsalt fantastiline. Inimesed jäävad autoga seisma ja küsivad ajakirju. Mitmed ütlevad: „Ma olen küll muslim, aga mulle meeldib neid ajakirju lugeda. Kas ma võin saada mõne ajakirja ka oma sõprade jaoks?” Siin on lausa lust kuulutada!”

Põllud on valmis lõikuseks

1931. aastal, kui Frank Rice Jakartasse tuli, elas Indoneesias umbes 60 miljonit inimest. Praegu elab Indoneesias peaaegu 260 miljonit inimest ja see on rahvaarvult neljas riik maailmas.

Ka Jehoova tunnistajate ridades on toimunud märkimisväärne kasv. 1946. aastal oli teisest maailmasõjast  räsitud riigis kõigest kümme ustavat kuulutajat. Nüüd on Indoneesias rohkem kui 26 000 kuulutajat, mis on selge märk Jehoova õnnistusest. Kuna 2015. aastal viibis mälestusõhtul 55 864 inimest, on selles riigis endiselt väga suur kasvupotentsiaal.

Jeesus ütles: „Lõikustööd on palju, aga töötegijaid vähe. Seepärast paluge lõikuse isandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele.” (Matt. 9:37, 38.) Jehoova teenijad Indoneesias tegutsevad kooskõlas nende sõnadega. Nad on võtnud nõuks teha kõik selleks, et neil meresaartel ülistataks Jehoova suurt nime. (Jes. 24:15.)