Hakatakse järgima Jehoova moraalinorme seoses abieluga

Kui William Nushy ametisse asus, pani ta tähele, et mõned kuulutajad ei pea kinni Jehoova moraalinormidest seoses abieluga. Osa paare ei olnud oma kooselu ametlikult registreerinud. Oli ka neid, kes järgisid kohalikku kommet lükata abiellumine edasi seniks, kuni naine jääb lapseootele, olemaks kindel, et abielu pole lastetu.

Niisiis saatis harubüroo 1953. aasta mais kogudustele kirja, kus selgitati, mida Piibel seoses abieluga õpetab (1. Moos. 2:24; Rooml. 13:1; Heebr. 13:4). Paaridele anti teatud aeg oma kooselu registreerida, vastasel korral pidi neid kogudusest eemaldatama (1. Kor. 5:11, 13).

Enamik kuulutajaid rõõmustas selge juhatuse üle. Ent mõned ei pidanud abielu sõlmimist vajalikuks ja hakkasid mässama. Näiteks lõpetas enam kui pool kahe koguduse kuulutajatest Jehoova organisatsiooniga lävimise. Need, kes jäid Jumalale ustavaks, olid aga teenistuses veelgi innukamad, mis oli selge märk Jehoova õnnistusest.

 Tänu vendade jõupingutustele lubati viimaks Freetowni kuningriigisaalis abielusid sõlmida. Vennad sõlmisid seal esimese abielu 3. septembril 1954. Mõne aja pärast andis valitsus teatud vendadele õiguse tunnistajaid paari panna veel seitsmes piirkonnas. Nii oli rohkematel huvilistel võimalik oma abielu  registreerida ning saada kõlblikuks kuulutama head sõnumit.

Vastabiellunud kuningriigisaali ees

Paljud mitmikabielus olnud huvilised püüdsid samuti viia oma elu Jumala normidega kooskõlla. Samuel Cooper, kes nüüd elab Bonthe’is, jutustab: „Hakkasin 1957. aastal käima koosolekutel koos oma kahe naisega. Peagi astusin teokraatlikku kooli. Kord sain kõneülesande, mis puudutas abieluteemat. Teinud kõne jaoks uurimistööd, mõistsin, et mul tuleb oma teine naine ära saata. Kui rääkisin sellest oma sugulastele, olid kõik selle vastu. Mu teine naine oli mulle lapse sünnitanud, kuid minu esimene naine oli viljatu. Olin aga kindlalt nõuks võtnud Piibli põhimõtete järgi elada. Kui mu teine naine oma pere juurde naasis, jäi minu suureks üllatuseks mu esimene naine lapseootele. Nüüd on mul viis last naisega, kes kunagi oli viljatu.”

Honoré Kamano, kes elas teisel pool piiri Guineas, tundis samuti Piibli vastu huvi. Kui ta oma kolmest naisest kaks ära saatis, hindas tema esimene naine ta otsust ja hakkas tõe vastu suuremat huvi tundma. Üks ära saadetud naistest oli küll pettunud, ent imetles siiski mehe otsusekindlust Piibli järgi elada. Seepärast soovis ta hakata Piiblit uurima ning lõpuks pühendas oma elu Jehoovale.

Jehoova tunnistajaid tuntakse kui inimesi, kes peavad abielu au sees

Tänapäeval tuntakse Jehoova tunnistajaid kõikjal Sierra Leones ja Guineas kui inimesi, kes peavad abielu au sees. Nende truudus abikaasale kaunistab Jumala õpetust ja toob kiitust talle kui abielu alusepanijale (Matt. 19:4—6; Tiit. 2:10).

 Freetowni teisitimõtlejad

1956. aastal saabus Freetowni veel kaks Gileadi kooli lõpetanud misjonäri, Charles ja Reva Chappell. Teel misjonikodusse jahmatas neid see, kui nad nägid üht suurt plakatit, mis kutsus inimesi Wilberforce Memorial Halli piibliloengut kuulama. Charles jutustab: „Välja kuulutatud kõnepidaja oli keegi Jones, „Jehoova tunnistajate ekleesia esindaja”.” *

Jones, kes väitis end olevat võitu, juhatas ühte Freetowni kogudusest mitu aastat varem lahku löönud rühmitist. Selle liikmed väitsid, et nemad on Jehoova „tõelised” tunnistajad, ning nimetasid misjonäre ja teisi organisatsiooni esindajate poolehoidjaid petisteks ning Gileadi kauboideks.

Olukord läks teravaks siis, kui Jones ja mõned tema liitlased kogudusest eemaldati. „See teade šokeeris vendi, kes olid olnud teisitimõtlejate suhtes sallivad,” räägib Charles. „Mõned väljendasid oma pahameelt kõvahäälselt. Nemad ja veel mõningad suhtlesid mässajatega edasi ning püüdsid koosolekuid ja kuulutustöö tegemist segada. Rahulolematud ja torisejad istusid koosolekutel ühes reas, mida kutsuti teisitimõtlejate reaks. Viimaks loobus enamik neist Jehoova teenimisest. Kuid mõned siiski mõistsid oma viga, parandasid end ja neist said innukad kuulutajad.”

Tänu sellele, et suurem osa kristlastest jäi Jumalale ustavaks, sai püha vaim kogudustes vabalt tegutseda. Kui vööndiülevaataja Harry Arnott Freetowni järgmisel aastal külastas, andis ta teada: „Esimest korda üle mitme aasta on Sierra Leones näha korralikku kasvu. See annab alust olla optimistlikud ka tuleviku suhtes.”

 Kisside õpetamine

Peagi pärast vend Arnotti külastust sai Charles Chappell kirja ühelt vennalt naaberriigist Libeeriast. See vend tahtis, et tema hõimukaaslased Sierra Leones kuuleksid tõde. Ta oli kissi hõimust. Kissid elasid metsaga kaetud mägedes ja orgudes — kohas, kus saavad kokku Sierra Leone, Libeeria ja Guinea riigipiirid. Näis, et paljud kissid tahtsid Piiblist paremini aru saada.

Kuna valdav osa kissisid ei osanud lugeda ega kirjutada, hakati Koindus korraldama kirjaoskuskursusi, et neile Piibli põhitõdesid õpetada. Kursustest soovis osa võtta sadu inimesi. „Peagi oli grupis 5, siis 10, seejärel 15 ja siis 20 uut kuulutajat,” meenutab Charles. „Kuna inimesed said kuulutajateks nii kiiresti, muretsesin, kas neil on ikka õiged ajendid. Kuid selleks polnud mingit põhjust! Suurem osa neist kuulutajatest polnud ainult ustavad, vaid ka väga innukad!”

Uued agarad kuulutajad levitasid head sõnumit Koindu ümbruses ja mõne aja pärast ka naaberriigis Guineas. Kõmpides tundide viisi mööda lainelist maastikku, andsid nad tunnistust kõigile, keda kohtasid. „Vahel ei kuulnud me nädalate, isegi kuude kaupa ühegi sõiduki häält,” märgib tollane ringkonnaülevaataja Eleazar Onwudiwe.

Kissi vennad ja õed külvasid ning kastsid kuningriigi seemet ning Jumal pani selle kasvama (1. Kor. 3:7). Kui üks pime noormees kuulis tõde, õppis ta pähe 32-leheküljelise brošüüri „Hea sõnum Kuningriigist”. Hiljem, kui ta käis kuulutamas ja juhatas piibliuurimisi, suutis ta kõrvaltvaatajate imestuseks mistahes lõike peast tsiteerida. Üks kurt naine, kes tunnistajaks sai, tegi oma elus nii suuri muudatusi, et ta vennanaises tekkis asja  vastu huvi ning ta hakkas koosolekutel käima, kõndides kohalejõudmiseks iga kord 10 kilomeetrit.

Kisside seas oli väga kiire kasv. Peagi moodustati üks uus kogudus ja siis veel üks. Umbes 30 kuulutajat alustas pioneerteenistust. Koindu linnapea huvitus tõest ja annetas kuningriigisaali ehitamiseks krundi. Pärast seda, kui Kailahunis viibis ringkonnakokkutulekul üle 500 inimese, moodustati ka seal kogudus. Peagi olid pooled Sierra Leone tunnistajatest kissid, kuigi see hõim moodustas vähem kui kaks protsenti kogu rahvastikust.

Muidugi polnud see kõigile meelt mööda, eriti kissi usujuhtidele. Täis kadedust, otsustasid nad tunnistajate tööle lõpu teha, et miski nende positsiooni ei ähvardaks. Küsimus oli vaid selles, kuidas ja millal nad seda teevad.

^ lõik 12 „Ekleesia” tähendab kogudust.