Aidatakse kurte

Ühe uuringu kohaselt on Sierra Leones 3000 kuni 5000 kurti ja Guineas sadu kurte. Kuna Jehoova „tahe on, et igasugused inimesed pääseksid”, siis kuidas võiksid kurdid „kuulda” head sõnumit? (1. Tim. 2:4.)

Gileadi kooli lõpetanud misjonärid Kevin ja Michelle Washington tulid Sierra Leonesse 1998. aastal. Michelle jutustab: „Meid määrati kogudusse, mille koosolekutel käis neli kurti. Kuna ma oskan Ameerika viipekeelt, tahtsin neid aidata. Harubüroo palus mul koosolekute ja kokkutulekute kõnesid viipekeelde tõlkida ning teavitas sellest ka lähedalasuvaid kogudusi. Samuti korraldas harubüroo kurte abistada soovivatele kuulutajatele viipekeele kursusi. Keskendusime kuulutustööl kurtide otsimisele ning uurisime nendega Piiblit. Kui inimesed nägid meie püüdeid  kurte aidata, polnud nad kiidusõnadega kitsid. Paraku ei meeldinud meie tegevus kõigile. Üks kurtide pastor ütles, et me oleme valeprohvetid, ning käskis kurtidel ja nende pereliikmetel meist eemale hoida. Mõnda neist hoiatati, et juhul kui nad meiega suhtlevad, jäävad nad ilma kiriku materiaalsest abist. Kurtide kogukond jagunes kiiresti kahte leeri: ühed ei olnud meiega kokku puutunud ja toetasid pastorit, teised aga tundsid meid ega toetanud pastorit. Viimaste hulgast võtsid mõned Piibli tõe omaks ja lasid end hiljem ristida.”

Näiteks kurdina sündinud Femi-nimeline mees oskas suhelda ainult mõningate lihtsate viibete abil. Ta suhtus umbusuga kõikidesse, eriti kuuljatesse, ning tundis end õnnetu ja mittearmastatuna. Siis aga hakkas ta uurima Piiblit vendadega viipekeelsest grupist. Peagi käis ta kõigil koguduse koosolekutel ning asus ka ise viipekeelt õppima. Femi edenes hästi ja lasi end ristida. Nüüd õpetab ta rõõmuga Piiblit teistele kurtidele.

Femi (paremalt äärmine) „laulab” kuningriigilaulu

2010. aasta juulis sai Freetowni Ameerika viipekeelsest grupist kogudus. Viipekeelne grupp on ka Bos ja Conakrys.

Vaesed, kes on rikkad usus

Piibel näitab, et enamik esimesel sajandil elanud kristlasi olid vaesed. Jaakobus kirjutas: „Eks ole Jumal valinud need, kes maailma silmis on vaesed, saama rikkaks usus” (Jaak. 2:5). Usk Jehoovasse on pakkunud lohutust ja lootust ka kuulutajatele Sierra Leones ja Guineas.

Usk on ajendanud paljusid vaeseid tunnistajate peresid mitmeid kuid raha koguma, et minna kodust  kaugele piirkonnakonvendile. Mõned kasvatavad aiasaadusi, et sõiduks raha saada. Väikestesse veoautodesse topitakse 20—30 inimest, kes sõidavad palavaga tolmustel ja auklikel teedel 20 tundi või kauemgi. Teised tunnistajad kõnnivad pikki vahemaid. „Kõmpisime esimesed 80 kilomeetrit, kaasas suured banaanikobarad,” räägib üks vend. „Müüsime teel olles banaane. Kergendasime nii oma koormat ja ühtlasi saime piisavalt raha, et ülejäänud tee veoautoga sõita.”

Sõidetakse veoautoga piirkonnakonvendile

Samuti on usk ajendanud paljusid kuulutajaid seisma vastu ahvatlusele kolida jõukamasse riiki. „Oleme veendunud, et Jehoova hoolitseb meie eest,” lausub Emmanuel Patton, kes on lõpetanud vallaliste vendade piiblikooli. „Kuna elame riigis, kus on suur  vajadus kuningriigi kuulutajate järele, mõistame, et meie töö siin on eriti vajalik.” (Matt. 6:33.) Emmanuel teenib kogudusevanemana ning tema ja ta naine Eunice on Jehoova teenistuses väga tegusad. Teised perepead on otsustanud paigale jääda, kuna tahavad kaitsta oma pere ühtsust ja vaimsust. „Keeldusin tööst, mille tõttu oleksin pidanud pikka aega perest eemal olema,” sõnab Timothy Nyuma, kes teenis eripioneeri ja ajutise ringkonnaülevaatajana. „Otsustasime abikaasa Florence’iga ise oma lapsi õpetada, mitte saata neid sugulaste juurde, kes võinuks neile parema hariduse anda.”

 Teiste õdede ja vendade usk ilmneb selles, et nad on kristlikus tegevuses aktiivsed hoolimata mitmesugustest raskustest. Kevin Washington, keda mainiti eespool, märgib: „Paljud käivad regulaarselt kuulutamas ja täidavad koguduses ustavalt oma ülesandeid, kuigi kogevad raskusi, mille tõttu oleks lihtsam koduseinte vahele konutama jääda. Näiteks kannatavad mõned krooniliste haiguste all ja neil pole võimalik saada arstiabi ega ravimeid, mis mujal maailmas on kergesti kättesaadavad. Teised näevad palju vaeva, et õppida lugema ja kirjutama. Kui mulle ei meeldi, kuidas keegi vend oma ülesannet täidab, küsin endalt: „Kui mul oleks täiskohaga töö, tõsised tervisehädad, kehv silmanägemine ja mul poleks prille ning kui mul oleks kasin teokraatlik raamatukogu ning puuduks elekter, siis kas oleksin tulnud selle ülesandega toime sama hästi kui see vend?””

Neil ja arvukatel muudel viisidel ülistavad vennad ja õed Sierra Leones ning Guineas Jehoovat. Nii nagu esimese sajandi kristlased, näitavad nemadki end kõiges Jumala teenijatena, taludes kannatlikult viletsust ja puudust. Nad on vaesed, kuid teevad paljusid rikkaks. Kuigi nad ei oma midagi, kuulub neile kõik. (2. Kor. 6:4, 10.)

Kindel pilk tulevikku

Enam kui 90 aastat tagasi andsid Alfred Joseph ja Leonard Blackman teada, et Sierra Leone põllud „on valged lõikuseks” (Joh. 4:35). Umbes 35 aastat hiljem kirjutas Manuel Diogo Guineast: „Siinkandis on palju huvilisi.” Mõlema riigi Jehoova teenijad on endiselt veendunud, et veel paljud võtavad head sõnumit kuulda.

 2012. aastal viibis Guineas Kristuse surma mälestusõhtul 3479 inimest ehk neli ja pool korda rohkem kui kuulutajaid. Sierra Leones, kus on 2030 kuulutajat, viibis mälestusõhtul 7854 inimest. Sel mälestusõhtul oli kohal ka 93-aastane eripioneer Winifred Remmie. Ta saabus koos oma mehe Lichfieldiga Sierra Leonesse 1963. aastal. Pärast 60 aastat täisajalises teenistuses oli ta ikka eripioneer. Winifred sõnas: „Kes oleks küll osanud unistada, et Sierra Leones on ühel päeval nii palju vaimselt tugevaid vendi ja õdesid. Olgugi et  mul on juba kõvasti aastaid turjal, tahan osaleda kuulutustöös, mis siin nii head vilja kannab.” *

Jehoova tunnistajad Sierra Leones ja Guineas on Winifredi mõtetega kahel käel nõus. Nad soovivad Jehoovat ülistada ja justnagu veeoja ääres kasvavad suursugused puud kanda tema töös palju vilja (Laul 1:3). Jehoovale toetudes räägivad nad ka edaspidi inimestele lootusest saada tõeline vabadus — „Jumala laste auline vabadus” (Rooml. 8:21).

Harubüroo komitee, vasakult paremale: Collin Attick, Alfred Gunn, Tamba Josiah ja Delroy Williamson

^ lõik 16 Winifred Remmie suri, kui seda lugu avaldamiseks ette valmistati.