Süüriamaal, kaugel oma kodust, elas väike Iisraeli tüdruk. Süüria sõjavägi oli viinud ta pere juurest ära ja temast sai väepealik Naamani naise teenija. See tüdruk armastas Jehoovat, kuigi inimesed, kelle keskel ta elas, seda ei teinud.

Naamanil oli kohutav nahahaigus ja ta oli kogu aeg valudes. Tüdruk tahtis teda väga aidata. Ta ütles Naamani naisele: „Ma tean kedagi, kes võiks su meest aidata. Iisraelis elab Jehoova prohvet Eliisa. Tema võib su mehe terveks teha.”

Naamani naine rääkis oma mehele, mida tüdruk oli öelnud. Naaman oli kõigeks valmis ja nii läkski ta Eliisa juurde Iisraeli. Ta ootas, et Eliisa võtab ta austusavaldustega vastu. Eliisa aga saatis teda tervitama hoopis oma teenri. Teener ütles edasi sõnad „Mine ja pese end seitse korda Jordani jões, siis saad terveks”.

 Naaman oli väga pettunud. „Ma mõtlesin, et prohvet kutsub oma Jumalat appi ja liigutab käsi mu kohal, et mind tervendada. Tema aga käsib mul minna mingisugusesse Iisraeli jõkke end pesema. Kas meil pole Süürias jõgesid? Miks ma ei võiks end seal pesta?” pahandas ta. Naaman oli vihane ja läks Eliisa maja juurest minema.

Naamani teenrid aga aitasid tal asja üle järele mõelda. „Kas sa pole valmis tegema ükskõik mida, et terveks saada?” küsisid nad. „See, mida prohvet teha käsib, pole ju raske. Miks mitte proovida?” Naaman võttis oma teenreid kuulda. Ta läks Jordani jõe äärde ja kastis end seitse korda vette. Pärast seitsmendat korda tuli ta veest välja ja oligi täiesti terve! Naaman oli südamest tänulik. Ta läks tagasi Eliisat tänama ja ütles: „Nüüd ma tean, et Jehoova on tõeline Jumal.” Iisraeli tüdruk oli väga rõõmus, kui Naaman tervena koju tagasi jõudis.

„Laste ja imikute suu kaudu oled sa toonud kiituse.” (Matteuse 21:16)