Iisebeli tütar Atalja oli täpselt sama kuri kui ta ema. Atalja abiellus Juuda kuningaga. Kui ta abikaasa suri, sai kuningaks Atalja poeg. Kui aga poeg suri, hakkas Atalja ise Juudat valitsema. Ta püüdis hävitada tervet kuninglikku suguvõsa ning lasi tappa kõik, kes oleks võinud tema asemel valitsejaks saada, koguni oma lapselapsed. Kõik kartsid Ataljat.

Ülempreester Joojada ja tema naine Jooseba teadsid, mida halba Atalja teeb. Nad riskisid oma eluga, et varjata Atalja pojapoega Joast, ja kasvatasid ta templis üles.

Kui Joas oli 7-aastane, kogus Joojada rahva peamehed ja leviidid kokku ning ütles neile: „Valvake templiuksi ja ärge laske kedagi sisse.” Siis Joojada võidis Joase Juuda kuningaks ja pani talle krooni pähe. Juuda rahvas hüüdis: „Elagu kuningas!”

Kuninganna Atalja kuulis rahva hõiskeid ja ruttas templisse. Uut kuningat nähes kisendas ta: „Vandenõu! Vandenõu!” Rahvajuhid võtsid kurja kuninganna kinni, viisid ta minema ja hukkasid. Mis sai aga rahvast, kellele ta halba mõju oli avaldanud?

Joojada aitas juutidel teha Jehoovaga lepingu, kus nad lubasid Jehoovale, et kummardavad ainult teda. Joojada käskis neil lammutada Baali templi ja purustada ebajumalad. Ta määras templisse tööle preestrid ja leviidid, et rahvas saaks seal jälle Jumalat kummardamas käia. Templi väravatesse pani ta valvurid, et sisse ei saaks tulla mitte keegi, kes  on ebapuhas. Siis viisid Joojada ja peamehed Joase kuningapaleesse ning tõstsid ta troonile. Juuda rahvas rõõmustas väga. Viimaks ometi said nad vabalt Jehoovat teenida! Nad ei pidanud enam taluma ei õela Atalja valitsust ega Baali kummardamist. Kas panid tähele, kuidas Joojada julgus paljusid inimesi aitas?

„Ärge kartke neid, kes võivad tappa küll keha, ent ei saa tappa hinge, vaid kartke teda, kes nii hinge kui ka keha võib hävitada Gehennas.” (Matteuse 10:28)