Põua ajal ütles Jehoova Eelijale: „Mine Sareptasse. Seal pakub üks lesk sulle süüa.” Linna väravas nägigi Eelija üht vaest lesknaist hagu korjamas. Eelija palus temalt kruusikest vett. Kui naine seda tooma läks, hüüdis Eelija talle järele: „Palun too ka mulle tükike leiba.” „Mul pole sulle leiba anda,” kostis naine. „Mul on vaid natuke jahu ja õli, et teha veidi süüa endale ja pojale.” „Jehoova on lubanud, et kui sa küpsetad mulle leiba, ei saa sul jahu ja õli põua ajal otsa,” ütles Eelija.

Naine läks koju ja küpsetaski Jehoova prohvetile leiba. Nagu Jehoova lubas, oli lesknaisel ja ta pojal põua ajal alati süüa. Nende jahunõu ja õlikann ei saanud kunagi tühjaks.

Siis aga juhtus midagi kohutavat. Naise pojake jäi haigeks ja suri. Naine palus Eelijalt abi. Eelija võttis poisi sülle ja viis maja ülemisele korrusele. Ta pani poisi voodisse ja palvetas: „Jehoova, palun ärata poiss uuesti ellu.” Kas sa tead, miks see  sündmus oli nii eriline? Sest niipalju kui me teame, polnud kedagi kunagi varem ellu äratatud. Pealegi polnud see naine ja ta poeg isegi mitte iisraellased.

Poeg ärkaski ellu ja hakkas uuesti hingama. „Vaata! Su poeg on elus,” hõikas Eelija lesknaisele. Naine oli ülimalt rõõmus. „Sina oled tõesti jumalamees!” ütles ta Eelijale. „Ma tean, sest sa räägid alati vaid seda, mida Jehoova käsib sul rääkida.”

„Jälgige ronkasid: nad ei külva seemet ega lõika ning neil pole salve ega aita, kuid Jumal toidab neid. Eks teie ole palju väärtuslikumad kui linnud?” (Luuka 12:24.)