Iisraellasel Elkanal oli kaks naist: Hanna ja Peninna. Hannat armastas ta rohkem. Peninnal oli palju lapsi, aga Hannal polnud ühtegi, seepärast pilkas Peninna teda kogu aeg. Igal aastal võttis Elkana oma pere kaasa, kui ta läks Siilosse telkpühamusse Jumalat kummardama. Ükskord, kui nad Siilos olid, märkas Elkana, et tema kallis Hanna on väga kurb. „Palun ära nuta, kullake,” ütles ta. „Sul olen ju mina. Ma armastan sind.”

Hiljem läks Hanna omaette palvetama. Ta pisarad voolasid, kui ta Jehoovalt abi palus. „Jehoova, kui sa annad mulle poja, siis ma annan ta sinule,” tõotas ta. „Ta teenib sind kogu oma elu.”

Ülempreester Eeli nägi Hannat nuuksumas ja arvas, et ta on purjus. Hanna ütles: „Isand, ma ei ole purjus. Mul on suur mure ja ma räägin sellest Jehoovale.” Eeli sai oma veast aru. „Andku Jumal sulle, mida sa palud,” kostis ta. Hanna süda rahunes ja ta läks ära. Ei möödunud aastatki, kui talle sündis poeg, kellele ta pani nimeks Saamuel. Mõtle, kui õnnelik võis Hanna olla!

Hanna ei unustanud Jehoovale  antud tõotust. Kui Hanna enam Saamueli rinnaga ei toitnud, viis ta tema templisse Jehoovat teenima. Hanna ütles Eelile: „Selle poisi pärast ma palvetasingi. Ta on nüüd alatiseks Jehoova oma.” Elkana ja Hanna käisid igal aastal Saamuelil külas ja viisid talle uue varrukateta kuue. Jehoova andis Hannale veel kolm poega ja kaks tütart.

„Paluge püsivalt ja teile antakse, otsige pidevalt ja te leiate.” (Matteuse 7:7)