Mõnda aega pärast paasapüha läksid Jeesus ja tema jüngrid tagasi Galileasse läbi Samaaria. Sühhari linna lähedal peatusid nad Jaakobi kaevu juures. Jeesus jäi sinna puhkama, jüngrid aga läksid linna toitu ostma.

Kaevule tuli üks naine vett ammutama. „Anna mulle palun juua,” ütles Jeesus. „Miks sa minuga räägid? Ma olen ju samaarlane. Juudid ei räägi samaarlastega,” oli naine üllatunud. „Kui sa vaid teaksid, kes ma olen, paluksid sa hoopis minult juua ja ma annaksin sulle eluvett,” ütles Jeesus. „Mida sa sellega mõtled?” küsis naine. „Sul pole isegi ämbrit.” Jeesus vastas: „Kes joob seda vett, mida mina talle annan, ei tunne enam iialgi janu.” „Isand, anna mulle seda vett,” palus naine.

Jeesus ütles naisele, et ta kutsuks kaevu juurde oma mehe. „Mul pole meest,” vastas naine. „Sa räägid tõtt,” ütles Jeesus. „Sa oled olnud abielus viis korda ja nüüd sa elad koos mehega, kes pole su abikaasa.” „Ma näen, et sa oled prohvet,” lausus naine. „Minu rahvas usub, et me peame kummardama Jumalat sellel mäel, kuid juudid ütlevad, et ainult Jeruusalemmas on õige koht teda kummardada. Ma usun, et kui tuleb messias, siis tema ütleb, kuidas Jumalat kummardada.” Seepeale lausus Jeesus midagi, mida ta polnud veel kellelegi öelnud: „Mina olengi messias.”

 Naine tõttas linna ja teatas samaarlastele: „Ma vist leidsin messia! Ta teab minust kõike. Tulge minuga kaasa!” Nad läksid koos naisega kaevu juurde ja jäid Jeesust kuulama.

Samaarlased palusid Jeesusel linna jääda. Ta õpetas seal kaks päeva ja paljud hakkasid temasse uskuma. Nad ütlesid naisele: „Nüüd me oleme täiesti kindlad, et tema on maailma päästja.”

„„Tule!”, ja kellel on janu, tulgu. Kes soovib, võtku eluvett tasuta.” (Ilmutus 22:17)