Umbes 400 aastat pärast Jeruusalemma müüride taastamist elas Jeruusalemma lähedal preester Sakarias oma naise Eliisabetiga. Nad olid olnud abielus palju aastaid, aga neil polnud lapsi. Ühel päeval, kui Sakarias ohverdas templis suitsutusrohtu, ilmus tema ette ingel Gabriel. Sakarias lõi kartma, kuid Gabriel ütles: „Ära karda. Mul on sulle Jehoovalt hea sõnum. Su naine Eliisabet sünnitab poja ja tema nimeks saab Johannes. Jehoova on valinud ta tegema erilist tööd.” „Miks ma peaksin sind uskuma?” küsis Sakarias. „Me oleme liiga vanad, et lapsi saada.” Gabriel vastas: „Jumal läkitas mind sulle seda uudist teatama. Kuna sa mind aga ei uskunud, kaotad sa kõnevõime, kuni su poeg on sündinud.”

Sakarias jäi templisse tavalisest kauemaks. Kui ta välja tuli, tahtsid inimesed teada, mis juhtus. Sakarias ei saanud aga midagi öelda. Ta ainult viipas kätega. Inimesed mõistsid, et ta oli saanud sõnumi Jumalalt.

Peagi jäi Eliisabet lapseootele ja sünnitas poja, täpselt nii, nagu ingel oli öelnud. Sõbrad ja sugulased tulid poisipõnni vaatama. Nad oli Eliisabeti üle väga rõõmsad. „Tema nimi on Johannes,” teatas Eliisabet. „Su peres pole ju ühtegi sellenimelist,” imestasid nad. „Pane talle isa järgi nimeks Sakarias.” Sakarias aga kirjutas: „Tema nimi on Johannes.” Samal hetkel sai Sakarias kõnevõime tagasi. Uudis poisikesest levis üle kogu Juudamaa ja inimesed imestasid, kes sellest poisist küll kasvab.

Sakarias sai täis püha vaimu ja ennustas: „Olgu ülistatud Jehoova. Ta lubas Aabrahamile, et saadab meid päästma messia. Johannesest saab prohvet ja ta rajab teed messiale.”

 Ka Eliisabeti sugulase Maarjaga juhtus midagi erilist. Aga sellest saame teada järgmises loos.

„Inimestel on see võimatu, aga Jumalale on kõik võimalik.” (Matteuse 19:26)