Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Jehoova tunnistajad

Vali keel eesti

Markuse 6:1–56

6  Ja ta lahkus sealt ning tuli oma kodukanti ja tema jüngrid järgnesid talle.  Kui tuli hingamispäev, hakkas ta sünagoogis õpetama; ja suurem osa neist, kes kuulasid, olid hämmastunud ja ütlesid: ”Kust on see mees kõik selle saanud? Ja miks on just talle antud see tarkus ja miks sünnivad tema käte läbi sellised vägevad teod?  Kas ta pole mitte see puusepp, Maarja poeg ning Jaakobuse ja Joosepi ja Juuda ja Siimoni vend? Ja kas tema õed pole mitte siin meie juures?” Nii komistasid nad tema tõttu.*  Aga Jeesus ütles neile: ”Prohvetisse ei suhtuta austuseta kusagil mujal kui tema kodukandis ja ta sugulaste keskel ja ta omas majas.”  Seetõttu ei saanud ta seal teha ühtegi muud vägevat tegu, kui vaid panna oma käed mõnede haigete peale ja teha nad terveks.  Nende usupuudus pani teda päris imestama. Ja ta käis läbi ümberkaudsed külad, õpetades inimesi.  Nüüd kutsus ta need kaksteist enda juurde ja hakkas neid kahekaupa välja saatma ning andis neile voli ebapuhaste vaimude üle.  Samuti andis ta neile käsu, et nad ei võtaks rännakule kaasa midagi muud kui üksnes kepi, ei leiba ega toidupauna ega vaskraha vöö vahele,  vaid seoksid jalga sandaalid, ja et nad ei kannaks kahte alusrõivast. 10  Peale selle ütles ta neile: ”Kus iganes te kellegi koju sisse astute, sinna jääge, kuni te sealt kandist lahkute. 11  Ja kui teid mõnes paigas vastu ei võeta ega kuulata, siis sealt ära minnes raputage maha selle tolm oma jalgade alt neile tunnistuseks.” 12  Nad asusidki teele ja kuulutasid inimestele, et need peaksid oma patte kahetsema; 13  ja nad ajasid välja palju deemoneid ning võidsid paljusid haigeid õliga ja tegid nad terveks. 14  Siis jõudis kuuldus kuningas Herodese* kõrvu, sest Jeesuse nimi oli tuntuks saanud, ja rahvas rääkis: ”Ristija Johannes on surmast üles äratatud ja seetõttu suudab ta teha neid vägevaid tegusid.” 15  Aga mõned ütlesid: ”See on Eelija.” Teised jälle ütlesid: ”See on prohvet nagu muudki prohvetid.” 16  Aga kui Herodes seda kuulis, ütles ta: ”See Johannes, kellel ma pea maha raiusin, tema on üles äratatud.” 17  Oli ju Herodes ise lasknud Johannese vahi alla võtta, kinni siduda ja vangi panna oma venna Filippuse naise Herodiase pärast, kuna ta oli temaga abiellunud. 18  Sest Johannes oli Herodesele korduvalt öelnud: ”Sul pole õigust oma venna naisega elada.” 19  Aga Herodias kandis tema peale vimma ja tahtis teda tappa, kuid ei saanud. 20  Sest Herodes kartis Johannest, teades, et ta on õige ja püha mees, ja kaitses teda. Ja olles teda kuulanud, oli ta täiesti nõutu ega teadnud, mida teha, ent siiski kuulas ta teda hea meelega ka edaspidi. 21  Sobiv päev tuli aga siis, kui Herodes korraldas oma sünnipäeva puhul õhtusöögi oma ülikutele ja väeülematele ja Galilea tähtsamatele inimestele. 22  Ja sellesama Herodiase tütar tuli ja tantsis ning see meeldis Herodesele ja neile, kes koos temaga laua ääres külitasid. Kuningas ütles neiule: ”Küsi minult, mida sa iganes tahad, ja ma annan sulle.” 23  Jah, ta vandus temale: ”Mida iganes sa minult küsid, seda ma annan sulle, kas või poole oma kuningriigist!” 24  See läks ja ütles oma emale: ”Mida ma peaksin küsima?” Ta vastas: ”Ristija Johannese pea.” 25  Otsekohe läks ta kiiruga kuninga juurde ja teatas oma soovi, öeldes: ”Ma tahan, et sa nüüdsama annaksid mulle kandikul Ristija Johannese pea.” 26  Kuningas sai küll väga kurvaks, aga ei tahtnud talle ära öelda oma vannete pärast ja nende pärast, kes laua ääres külitasid. 27  Nii saatiski kuningas otsekohe ühe ihukaitsja ning käskis tal tuua Johannese pea. See läks ja raius tal vanglas pea maha 28  ning tõi kandikul tema pea ja andis selle neiule ja neiu andis selle oma emale. 29  Kui Johannese jüngrid sellest kuulsid, tulid nad ja võtsid tema surnukeha ning panid selle mälestushauda. 30  Ja apostlid kogunesid Jeesuse juurde ning andsid talle teada kõigest, mida nad olid teinud ja õpetanud. 31  Ja ta ütles neile: ”Tulge üksildasse paika, et olla omaette ja veidi puhata.” Sest tulijaid ja minejaid oli palju ning neil polnud vaba aega isegi mitte süüa. 32  Siis läksid nad paati, et sõita üksildasse paika ja olla omaette. 33  Aga inimesed nägid neid minemas, ja paljud said sellest teada ning jooksid kõigist linnadest jalgsi sinna kokku ja jõudsid neist ette. 34  Paadist välja astudes nägi ta suurt rahvahulka, aga tal hakkas neist kahju, sest nad olid nagu lambad, kel pole karjast. Ja ta hakkas neile õpetama paljusid asju. 35  Kui kätte oli jõudnud hiline pärastlõuna, tulid jüngrid tema juurde ja ütlesid talle: ”See siin on kõrvaline koht ja tund on juba hiline. 36  Saada nad ära, et nad läheksid ümberkaudsetesse maakohtadesse ja küladesse ning ostaksid endale midagi süüa.” 37  Ta vastas neile: ”Andke teie neile süüa.” Seepeale ütlesid nad talle: ”Kas me peaksime minema ja ostma kahesaja denaari eest leiba ja andma rahvale, et nad saaksid süüa?” 38  Ta küsis neilt: ”Mitu leiba teil on? Minge vaadake!” Kui nad olid järele vaadanud, ütlesid nad: ”Viis, ja lisaks kaks kala.” 39  Ja ta käskis kõigil inimestel rühmiti haljale rohule istuda. 40  Ja nad heitsidki maha rühmadena, saja ja viiekümne kaupa. 41  Võtnud nüüd need viis leiba ja kaks kala, vaatas ta üles taeva poole ja esitas tänupalve* ning murdis leivad tükkideks ja hakkas neid jüngritele andma, et nad paneksid need inimeste ette, ning jagas ka need kaks kala kõigile. 42  Siis nad kõik sõid ja nende kõhud said täis, 43  kusjuures palasid korjati kokku kaksteist korvitäit, peale selle veel kalu. 44  Aga neid, kes olid leiba söönud, oli viis tuhat meest. 45  Ja viivitamata sundis ta oma jüngreid tagant, et nad paati läheksid ja sõidaksid edasi vastaskaldale Betsaida suunas, ise aga jäi ta rahvahulka ära saatma. 46  Ent kui ta oli nendega hüvasti jätnud, läks ta ära mäele palvetama. 47  Õhtu kätte jõudes oli paat keset merd, tema aga oli üksi maal. 48  Ja nähes, millist vintsutamist nad sõudes kogevad, sest tuul oli vastu, tuli ta umbes neljanda öövahikorra ajal* merepinnal kõndides nende poole, otsekui tahtes neist mööduda. 49  Märgates teda merepinnal kõndimas, mõtlesid nad: ”See on viirastus!” Ja nad karjusid valju häälega. 50  Sest nad kõik nägid teda ja olid kohkunud. Ent otsekohe kõnetas ta neid ja ütles neile: ”Olge julged, see olen mina. Ärge kartke!” 51  Ja ta astus nende juurde paati ja tuul rauges. Seepeale tundsid nad sisimas väga suurt hämmastust, 52  sest nad polnud taibanud leibade tähendust, vaid neil oli oma südames ikka veel mõistmisega raskusi. 53  Ja kui nad jõudsid teisele kaldale, tulid nad Genneesaretti ja jäid sinna lähedale ankrusse. 54  Ent niipea kui nad paadist välja astusid, tundsid inimesed ta ära 55  ning jooksid kogu selle paikkonna läbi ja hakkasid tooma haigeid kanderaamidega sinna, kus nad kuulsid ta olevat. 56  Ja kus tahes ta läks küladesse või linnadesse või maakohtadesse, viisid nad haiged turuplatsidele ja anusid teda, et need saaksid puudutada kas või tema pealisrõiva narmaid. Ja kõik, kes puudutasid, said terveks.

Allmärkused

Või ”keeldusid nad teda uskumast”.
S.t Herodes Antipas, Herodes Suure poeg.
S-s ”õnnistas”.
Vt Mr 13:35 allm.