Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Jehoova tunnistajad

Vali keel eesti

2. Korintlastele 1:1–24

1  Paulus, Kristus Jeesuse apostel Jumala tahte järgi, ja meie vend Timoteos Korintoses olevale Jumala kogudusele ja kõigile pühadele, kes on kogu Ahhaias:  Ärateenimata heldust ja rahu teile Jumalalt, meie Isalt, ja Issand Jeesus Kristuselt!  Õnnistatud olgu meie Issanda Jeesus Kristuse Jumal ja Isa, hella halastuse Isa ja kogu lohutuse Jumal,  kes lohutab meid kõigis meie raskustes, et me suudaksime lohutada neid, kes on mis tahes raskustes, selle lohutusega, millega Jumal meid endid lohutab.  Sest nagu meil on rohkesti kannatusi Kristuse pärast, nii saame ka rohkesti lohutust Kristuse kaudu.  Kui me nüüd oleme raskustes, siis on see teile lohutuseks ja päästeks; või kui meid lohutatakse, siis on see teile lohutuseks, mis aitab teil vastu pidada samades kannatustes, mida kannatame ka meie.  Ja seega on meie lootus teie suhtes kõikumatu, kuna me teame, et nii nagu te saate osa kannatustest, samamoodi saate osa ka lohutusest.  Sest me ei taha, et teile oleks teadmata, vennad, milliseid raskusi me kogesime Aasia provintsis, kuidas me olime äärmise pinge all üle oma jõu, nii et me olime väga ebakindlad isegi oma ellujäämise suhtes.  Õigupoolest tundsime sisimas, et meid on surma mõistetud. See oli selleks, et me ei loodaks mitte iseendi peale, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab. 10  Ta päästis meid surmaohust ja päästab veel; ja meil on lootus tema peale, et ta päästab meid ka edaspidi. 11  Teiegi saate meid aidata, anudes meie eest, kuna meile antakse lahkesti seda, mida paljud paluvad. Selle tulemusena esitatakse meie eest palju tänupalveid. 12  Sest me kiitleme selle üle, mille kohta tunnistab meie südametunnistus, et me oleme tegutsenud selles maailmas, aga eriti teie suhtes, pühaduse ja jumaliku siirusega, mitte toetudes lihalikule tarkusele, vaid Jumala ärateenimata heldusele. 13  Sest tegelikult ei kirjuta me teile midagi muud kui seda, mida te hästi teate või ka tunnustate; ja mida, ma loodan, te tunnustate lõpuni, 14  nagu osa teist ka on tunnustanud, et te võite kiidelda meie üle, nagu ka meie teie üle meie Issanda Jeesuse päeval. 15  Niisiis, selle veendumusega kavatsesin ma enne tulla teie juurde, et te saaksite teist korda rõõmu tunda, 16  ja olles peatunud teie juures, minna Makedooniasse ja tulla Makedooniast tagasi teie juurde ning lasta end teil natuke maad saata teel Judeasse. 17  Kui mul nüüd oli selline kavatsus, kas oli see siis kergemeelsus? Või kui ma midagi kavatsen, kas ma kavatsen seda liha järgi, nii et ütleksin kord ”jah, jah” ja siis ”ei, ei”? 18  Kuid Jumalat võib usaldada, nii et meie sõnad, mida me teile kõneleme, ei ole ”jah” ja samas ”ei”. 19  Sest Jumala Poeg Kristus Jeesus, keda me teie seas kuulutasime, see tähendab mina ja Silvaanus* ja Timoteos, ei ole ”jah” ja samas ”ei”, vaid ”jah” on tema puhul ”jah”. 20  Sest ükskõik kui palju on Jumala tõotusi, nad kõik on tema kaudu ”jah”. Seepärast me ütleme ka tema kaudu ”aamen” Jumalale, et talle au tuua. 21  Aga see, kes tagab, et teie ja meie kuulume Kristusele, ning kes on meid võidnud, on Jumal. 22  Tema on ka pannud meie peale oma pitseri ja andnud meile tulevaste asjade kohta tagatise,* see tähendab vaimu meie südamesse. 23  Ma kutsun nüüd Jumala tunnistajaks omaenda hinge vastu, et ma pole veel tulnud Korintosesse seepärast, et teid säästa. 24  Ma ei ütle, et me oleme isandad teie usu üle, vaid me oleme teie kaastöölised, et te võiksite olla rõõmsad, sest te seisate oma usu abil.

Allmärkused

Ilmselt on see ladinapärane vorm kreeka nimest Siilas.
Või ”käsiraha”.