Ma olin kõigest 17-aastane ning elasin tüüpilise teismelise elu koos oma murede ja ambitsioonidega. Mulle meeldis veeta aega sõpradega, ujuda ja jalgpalli mängida. Ühel õhtul aga muutus mu elu drastiliselt. Sattusin mootorrattaga kohutavasse liiklusõnnetusse, mille tõttu jäin kaelast saati halvatuks. See juhtus ligi 30 aastat tagasi ning sellest ajast olen olnud voodihaige.

Kasvasin üles Hispaania idarannikul asuvas Alicante linnas. Ma olen pärit probleemsest kodust, seepärast veetsin noorukina enamiku ajast tänaval. Mu kodu lähedal oli rehvitöökoda. Seal töötas José María, kellega saime suurteks sõpradeks. Ta oli südamlik mees, kes pühendas mulle tähelepanu, millest kodus olin ilma jäänud. Kui olin vahel masenduses, oli ta mulle venna eest. Ta oli tõeline sõber, kuigi oli minust 20 aastat vanem.

José María oli hakanud uurima Piiblit Jehoova tunnistajatega. Oli kohe näha, et ta armastas pühakirja, ning ta rääkis tihti Piibli tõdedest ka mulle. Kuulasin teda viisakalt, kuigi tema jutt mind tegelikult ei huvitanud. Minu teismeline süda oli haaratud hoopis teistest asjadest. Kõik see muutus aga peagi.

ÕNNETUS, MIS MUUTIS MU ELU

Mulle ei meeldi eriti sellest õnnetusest rääkida. Võin öelda vaid seda — olin rumal ja hooletu. Kõigest ühe päevaga pöördus kogu mu elu pea peale. Ühel hetkel olin nooruk, täis elujõudu, kuid juba järgmisel hetkel haiglapalatisse naelutatud halvatu. Selle olukorraga oli väga raske leppida ja kohaneda. Mu peas vasardas sageli küsimus, kas on üldse mõtet elada.

José María tuli mind haiglasse vaatama ning palus ka kohalikel Jehoova tunnistajatel mind kiiresti külastada. Nende korduvad külaskäigud puudutasid mu südant. Kohe kui sain intensiivravi osakonnast välja, hakkasin Piiblit uurima. Sain teada, miks inimesed kannatavad ja surevad ning miks Jumal lubab õnnetustel juhtuda. Samuti sain teada, mida on Jumal tõotanud tulevikuks — et tulevikus elavad kogu maal vaid täiuslikud inimesed ja keegi ei ütle enam eales: „Ma olen haige.” (Jesaja 33:24.) Esimest korda paistis mu ellu lootuskiir.

Kui ma haiglast välja sain, edenesin Piiblit uurides vaimselt kiiresti. Sain endale erilise ratastooli, tänu millele õnnestus mul aeg-ajalt käia isegi Jehoova tunnistajate koosolekutel ja osaleda kuulutustegevuses. 5. novembril 1988 ristiti mind vee alla kastmise teel spetsiaalses vannis. Olin siis 20-aastane. Mul oli nüüd tänu Jehoovale täiesti uus ellusuhtumine. Aga kuidas oma tänu väljendada?

 TEGUS PUUDEST HOOLIMATA

Otsustasin, et ei lase oma olukorral takistada end tegemast Jehoova teenistuses kõike, mida suudan. Ma tahtsin tões kasvada. (1. Timoteosele 4:15.) Alguses polnud see lihtne, kuna pere oli mu vastleitud usu vastu. Aga mind toetasid mu usukaaslased, vaimsed vennad ja õed. Nad tegid kõik, et ma ei peaks puuduma üheltki koosolekult ja saaksin aktiivselt osaleda kuulutustöös.

Aja möödudes sai selgeks, et vajan abi ööpäev läbi. Pärast pikka otsimist leidsin sobiva puuetega inimeste keskuse Valencia linnast, mis asub Alicantest 160 kilomeetrit põhja pool. Sellest keskusest sai minu uus kodu.

Kuigi olen voodihaige, olen otsustanud Piibli tõest teistele rääkida.

Vaatamata sellele, et olin voodihaige, olin otsustanud Jehoova teenistuses edasi rühkida. Töövõimetuspensioni ja teiste abirahade toel muretsesin endale arvuti, mille lasin paigaldada oma voodi kõrvale. Samuti ostsin mobiiltelefoni. Igal hommikul lülitab hooldaja mu arvuti sisse ja aktiveerib telefoni. Arvutile annan ma käsklusi juhtkangi abil, mida liigutan lõuaga. Lisaks on mul spetsiaalne pulk, mida hoian hammaste vahel. Selle abil saan klaviatuuril tähti trükkida ja mobiilil numbreid valida.

Valin spetsiaalse pulga abil telefoninumbreid

Kuidas on tehnika mind aidanud? Ennekõike saan ma tänu sellele käia meie veebisaidil jw.org ja Vahitorni veebiraamatukogus. Millised suurepärased abivahendid on need minu jaoks küll olnud! Tihtipeale veedan päevas tunde uurides piiblilisi väljaandeid, et õppida üha paremini tundma Jumalat ja tema imelisi omadusi. Ja kui ma tunnen end mõnikord üksiku ja veidi kurvana, leian alati veebisaidilt midagi, mis mu tuju tõstab.

Arvuti abil saan ka koguduse koosolekuid kuulata ja neil osaleda. Mul on võimalik vastata, esitada palveid ja kõnesid ning isegi lugeda ette ajakirja Vahitorn artikleid, kui mind on lugejaks määratud. Kuigi ma ei saa ise koosolekutele kohale minna, tunnen, et olen siiski koguduse osa.

Tänu sellele, et mul on telefon ja arvuti, on mul võimalik osaleda ka täiel määral kuulutustöös. Tõsi, ma ei saa käia majast majja nagu enamik Jehoova tunnistajaid. See aga pole mulle takistuseks. Tänu abivahenditele saan ikka tõest teistele rääkida. Õigupoolest naudin ma telefonivestlusi nii väga, et kogudusevanemad on palunud mul organiseerida telefoni teel kuulutamise hoogtöid. Sellised hoogtööd on olnud iseäranis suureks abiks koguduseliikmetele, kel pole võimalik kodunt lahkuda.

Juhatan piibliuurimist

 Siiski ei pöörle mu elu ainult tehnika ümber. Mind käivad iga päev vaatamas mu armsad sõbrad. Nad võtavad kaasa sugulasi või tuttavaid, kes on Piiblist huvitatud. Tihti nad isegi paluvad mind, et võtaksin vestluse juhtimise enda peale. Teinekord jälle külastab mind mõni perekond, et koos minuga oma pere piibliõhtut pidada. Eriliselt meeldib mulle see, kui väikesed lapsed tulevad ja istuvad mu voodiäärele ning räägivad, miks nemad armastavad Jehoovat.

Pere piibliõhtu koos sõpradega

Ma olen väga õnnelik, et mul käib nii palju külalisi. Mu tuba on tihti sagimist täis, sõpru tuleb nii lähedalt kui kaugelt. Nagu võib aimata, üllatab selline armastav tähelepanu minu hooldajaid. Iga päev tänan Jehoovat, et ta lubab mul kuuluda sellisesse imelisse vennaskonda.

VÕITLUS JÄTKUB

Alati, kui keegi tervitab mind ja küsib, kuidas mul läheb, vastan ma lihtsalt: „Siin ma olen, võitlus jätkub.” Loomulikult tean, et ma pole ainus, kes peab võitlema. Ükskõik millised on meie olud või piirangud, kõik kristlased peavad võitlema head usuvõitlust. (1. Timoteosele 6:12.) Mis mind on aidanud selles võitluses kõik need pikad aastad? Ma palvetan iga päev ja tänan Jehoovat, et ta on andnud mu elule sihi ja mõtte. Samuti püüan olla hõivatud Jehoova tööga nii palju kui võimalik, hoides oma pilgu kindlalt tulevikul.

José María

Mõtlen tihti paradiisist ja sellest, mis tunne oleks jälle joosta ja hüpata. Vahetevahel naljatleme hea sõbra José Maríaga, kes põeb lastehalvatust, et tulevikus jookseme koos maratoni. „Kes võidab?” küsin mina. „Vahet pole, kes võidab. Tähtis on, et oleme paradiisis ja saame joosta,” vastab ta.

Mul pole olnud kerge oma seisundiga leppida. Tean, et sain teismelisena hakkama väga rumala teoga ja see läks mulle kalliks maksma. Siiski olen ääretult tänulik, et Jehoova ei ole mind hüljanud. Ta on andnud mulle nii palju: suure vaimse perekonna, elutahte, rõõmu teiste aitamisest ning imelise tulevikulootuse. Kui peaksin oma tunded kuidagi ühte lausesse mahutama, ütleksin, et Jehoova on andnud mulle rohkem, kui väärin.