MILLINE kujutluspilt sul tekib, kuuldes sõna prügimägi? Tõenäoliselt seostub see rämpsu ja ebameeldiva lõhnaga. Ilmselt ei arvaks sa, et võiksid sealt leida aarde.

Ent sajand tagasi leiti üks aare just sellisest kohast. Tegu polnud sõna otseses mõttes aardekirstuga, kuid leid oli väga väärtuslik. Mis aare see oli? Ja miks on see oluline meile tänapäeval?

OOTAMATU LEID

19. sajandi lõpu poole käisid Oxfordi ülikooli teadlased Bernard Grenfell ja Arthur Hunt Egiptuses. Niiluse oru lähedalt prügihunnikute keskelt leidsid nad suures koguses papüürusefragmente. 1920. aastatel, kui nad olid ametis leiu kataloogimisega, hankis Grenfell veel mõningaid fragmente, mis olid Egiptuses välja kaevatud. Ta ostis need John Rylandsi raamatukogu jaoks, mis asub Inglismaal Manchesteris. Kahjuks aga surid mõlemad mehed enne, kui kataloog valmis sai.

Oxfordi ülikooli teadlane Colin Roberts viis nende alustatud töö lõpule. Kord fragmente sorteerides jäi talle silma üks papüürusetükike mõõtudega 9 x 6 cm. Oma suureks imestuseks tundis ta kreekakeelses käsikirjas ära tuttavad sõnad. Ühel küljel olid sõnad, mis on piiblikohas Johannese 18:31—33. Teisel küljel olid osaliselt salmid 37 ja 38. Roberts taipas, et oli sattunud hindamatu aarde peale.

LEIU DATEERIMINE

Roberts kahtlustas, et tegu on väga vana papüürusega. Aga kui vanaga? Selle teadasaamiseks võrdles ta sellel olevat kirja mõnede juba dateeritud muistsete käsikirjade omaga. Sellist uurimistööd nimetatakse paleograafiaks. * Tänu sellele suutis ta kindlaks teha papüürusetüki umbkaudse vanuse. Kuid ta tahtis olla täiesti kindel. Seepärast tegi ta fragmendist fotod, saatis need kolmele papüroloogile ja palus neil määrata kindlaks papüürusetüki vanus. Millisele järeldusele eksperdid jõudsid?

Uurinud käsikirja kirjutusviisi ning tähtede ja joonte kuju, jõudsid kõik kolm teadlast seisukohale, et see papüürus on kirjutatud millalgi 2. sajandi esimesel poolel m.a.j — kõigest mõned aastakümned peale apostel Johannese surma. Paleograafia pole aga ilmeksimatu meetod käsikirjade vanuse määramiseks ja seepärast on üks teine õpetlane arvamusel, et käsikiri võidi kirjutada ükskõik millal 2. sajandi jooksul. Igal juhul on see pisike papüürusetükike vanim seni leitud käsikirjafragment Piibli kreekakeelsest osast.

MILLEST RYLANDSI PAPÜÜRUS RÄÄGIB

Miks on see Johannese evangeeliumi fragment oluline nende jaoks, kes tänapäeval Piiblit au sees peavad? Vähemalt kahel põhjusel. Esiteks näitab see fragment, kui palju väärtustasid pühakirja algkristlased.

Miks on see Johannese evangeeliumi fragment oluline nende jaoks, kes tänapäeval Piiblit au sees peavad?

Teisel sajandil m.a.j esines kirjutatud teksti kahes vormis — rullraamatute ja koodeksitena. Rullraamat koosnes papüüruse või pärgamendi tükkidest, mis liimiti või õmmeldi üheks pikaks  ribaks. Seda riba sai vajadusel kokku ja lahti rullida. Enamikul juhtudel kirjutati tekst vaid riba ühele küljele.

Sellel väiksel fragmendil, mille Roberts leidis, oli aga tekst kirjutatud lehe mõlemale küljele. See näitab, et tükk on pärit pigem koodeksist kui rullraamatust. Koodeks sarnanes raamatule ning see oli valmistatud pärgamendi või papüüruse lehtedest, mis õmmeldi kokku ja volditi.

Mille poolest oli koodeks parem kui rullraamat? Algkristlased olid hea sõnumi kuulutajad. (Matteuse 24:14; 28:19, 20.) Nad jagasid inimestele Piibli sõnumit igal pool — kodudes, turuplatsidel ja tänaval. (Apostlite teod 5:42; 17:17; 20:20.) Seetõttu oli neil kompaktsel kujul pühakirja palju käepärasem kasutada.

Samuti hõlbustas koodeks kogudustel ja üksikisikutel pühakirjast oma tarbeks ärakirjade tegemist. Nii kirjutati evangeeliumeid ikka ja jälle ümber, mis aitas kahtlemata kaasa kristluse kiirele levikule.

Rylandsi papüürus, esi- ja tagakülg

Teiseks on Rylandsi papüürus meile tänapäeval oluline seetõttu, et see näitab, kui usaldusväärselt Piibli algteksti edasi anti. Kuigi see fragment sisaldab vaid paari salmi Johannese evangeeliumist, on selle sisu peaaegu äravahetamiseni sarnane tekstiga meie kaasaegsetes piiblitõlgetes. Seega näitab Rylandsi papüürus, et Piiblit ei ole muudetud, kuigi seda on aegade jooksul korduvalt ümber kirjutatud.

Loomulikult on Rylandsi papüürus Johannese evangeeliumist vaid üks tõend tuhandete fragmentide ja käsikirjade seas, mis kinnitavad, et algne Piibli tekst on usaldusväärselt edasi antud. Kirjanik Werner Keller tegi järgmise järelduse: „Need vanad [käsikirjad] annavad kõige ammendavamad vastused kahtlustele, kas tekst tänapäeva Piiblites on ikka autentne ja usaldusväärne.” („The Bible as History”.)

Tõsi küll, kristlaste usu aluseks ei ole arheoloogilised leiud. Nad on kindlad, et „kogu pühakiri on Jumalalt”. (2. Timoteosele 3:16.) Siiski rõõmustavad meid mineviku aardeleiud, mis kinnitavad Piiblisse juba ammustest aegadest kirja pandud mõtet: „Jehoova sõna püsib igavesti.” (1. Peetruse 1:25.)

^ lõik 8 Eesti õigekeelsussõnaraamatu kohaselt on paleograafia „käsikirjaliste mälestiste kirjutusviisi ja materjali uuriv teadus”. Ajaga kirjutusviis käsikirjades muutub. Neid muudatusi tähele pannes ja käsikirju teiste täpselt dateeritud dokumentidega võrreldes on võimalik teha kindlaks mingi käsikirja vanus.