• SÜNNIAASTA: 1948

  • PÄRITOLUMAA: UNGARI

  • TAUST: OTSIS VASTUSEID ELU SUURTELE KÜSIMUSTELE

MINU MINEVIK.

Olen sündinud Ungaris Székesfehérvári linnas, mille rikkalik ajalugu ulatub rohkem kui 1000 aasta taha. Paraku mäletan ikka veel, milliseid inetuid arme oli jätnud mu kodulinnale teise maailmasõja hävitustöö.

Kui ma olin väike, kasvatasid mind vanavanemad. Mul on neist väga soojad mälestused, eriti vanaema Erzsébetist. Ta istutas minusse tugeva usu Jumalasse. Alates ajast, kui olin kolmene, kordasin ühes temaga igal õhtul meieisapalvet. Selle palve tõelist tähendust aga hakkasin ma mõistma alles siis, kui olin tublisti üle kahekümne.

Vanavanemad hoolitsesid minu eest varases lapsepõlves seetõttu, et mu vanemad töötasid päevad ja ööd, lootes teenida piisavalt raha maja ostmiseks. Igal teisel laupäeval aga kogunes terve pere ühise söögilaua taha. See koosveedetud aeg oli minu jaoks väga kallis.

1958. aastal täitus mu vanemate unistus: nad ostsid maja, kuhu me kolmekesi elama kolisime. Lõpuks ometi sain elada koos oma isa ja emaga! Olin justkui seitsmendas taevas. Aga minu õnn ei kastnud kaua. Kuue kuu pärast suri mu isa vähki.

Mu süda oli murtud. Mäletan, et palvetasin: „Jumal, ma ju anusin sind, et sa päästaksid mu isa. Ma tunnen temast puudust. Miks sa mu palvetele ei vastanud?” Tahtsin meeleheitlikult teada, kus mu isa on. Mõtlesin endamisi: „Kas ta on läinud taevasse? Või on ta igaveseks kadunud?” Kadestasin lapsi, kelle isa elas.

Aastaid käisin peaaegu iga päev surnuaial. Põlvitasin oma isa haua ees ja palvetasin: „Palun sind, Jumal, ma tahan teada saada, kus mu isa on.” Samuti palusin Jumalalt, et ta aitaks mul mõista, mis on elu mõte.

13-aastaselt otsustasin hakata õppima saksa keelt. Mõtlesin, et ehk leian oma küsimustele vastused saksa  kirjanduse rikkalikust varasalvest. 1967. aastal läksin õppima Jena linna, mis kuulus tollal Ida-Saksamaale. Lugesin õhinal saksa filosoofide teoseid, eriti neid, mis lahkasid inimeksistentsi mõtet. Avastasin nii mõndagi huvitavat, kuid ei leidnud ammendavaid vastuseid. Palvetasin edasi, et oma küsimustes selgust saada.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU.

1970. aastal naasin Ungarisse, kus kohtasin oma tulevast naist Rózsat. Ungari oli tollal kommunistide võimu all. Peagi pärast abiellumist põgenesime Austriasse. Meie sihiks oli jõuda lõpuks Austraaliasse Sydneysse, kus elas mu onu.

Leidsin Austrias kiiresti tööd. Ühel päeval rääkis töökaaslane mulle, et ma võin leida kõigile oma küsimustele vastused Piiblist. Ta andis mulle paar piibliteemalist raamatut. Neelasin neid huviga ja tahtsin rohkem teada. Seepärast kirjutasin Jehoova tunnistajatele, kes olid nende raamatute väljaandjad, ning tellisin kirjandust juurde.

Meie esimesel pulma-aastapäeval külastas meid noor austerlasest Jehoova tunnistaja. Ta tõi meile tellitud väljaanded ja pakkus mulle võimalust Piiblit uurida, millega ma nõustusin. Kuna ma olin väga õpihimuline, uurisime kaks korda nädalas, iga kord lausa neli tundi järjest!

See, mida ma tunnistajate abiga Piiblist teada sain, vaimustas mind. Suutsin vaevu oma silmi uskuda, kui nad näitasid mulle minu ungarikeelsest Piiblist Jumala nime Jehoova. Nende 27 aasta jooksul, mil ma olin kirikus käinud, polnud ma Jumala nime ühtegi korda kuulnud. Mulle avaldasid muljet Piibli selged ja loogilised vastused minu küsimustele. Näiteks sain teada, et surnud on teadvusetus seisundis, justnagu sügavas unes. (Koguja 9:5, 10; Johannese 11:11—15.) Mulle räägiti Piibli tõotusest, et tuleb uus maailm, kus „enam ei ole surma”. (Ilmutus 21:3, 4.) Ma loodan, et selles uues maailmas äratab Jumal üles ka minu isa ja ma saan temaga jälle kokku. (Apostlite teod 24:15.)

Rózsa hakkas samuti hoolega Piiblit uurima. Me edenesime kiiresti ja töötasime uurimisväljaande läbi kõigest kahe kuuga. Käisime kuningriigisaalis kõigil koosolekutel. Meile meeldis väga Jehoova tunnistajate armastus, abivalmidus ja ühtsus. (Johannese 13:34, 35.)

1976. aastal saime Rózsaga loa minna Austraaliasse. Otsisime seal Jehoova tunnistajad kohe üles. Tänu kohalikele vendadele ja õdedele tundsime end õige pea nagu kodus. Aastal 1978 said meistki Jehoova tunnistajad.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD.

Lõpuks ometi on mul vastused mind nii kaua vaevanud küsimustele. Olen saanud lähedaseks Jumal Jehoovaga ning seega leidnud endale parima isa, keda oskaks ette kujutada. (Jaakobuse 4:8.) Ja lootus näha uues maailmas oma bioloogilist isa tähendab mulle väga palju. (Johannese 5:28, 29.)

1989. aastal otsustasime Rózsaga minna tagasi Ungarisse, et rääkida oma usust sõpradele ja sugulastele ning teistele. Meil on olnud suur õnn õpetada Piibli tõde sadadele inimestele. Rohkem kui 70 neist, nende hulgas minu armas ema, on hakanud koos meiega Jehoovat teenima.

Palvetasin 17 aastat, et leida vastused oma küsimustele. Nüüd, 39 aastat hiljem, palvetan ma ikka veel, ent seda sõnadega: „Aitäh sulle, mu kallis taevane isa, et oled mu lapsepõlvepalvetele vastanud!”