„Kas sa oled õnnelik ilma Jumalata? Miljonid on.” Nii oli kirjas reklaamplakatil, mille lasi ühes riigis hiljuti üles panna rühm ateiste. Ilmselgelt ei tunne nad, et vajavad oma elus Jumalat.

Teisalt on palju neid, kes küll väidavad, et usuvad Jumalasse, kuid nende elus see ei kajastu. Katoliku peapiiskop Salvatore Fisichella ütles enda ja oma kiriku liikmete kohta: „Ilmselt ei tunneks keegi meis ära kristlasi, kuna meie eluviis ei erine kuidagi nende omast, kes ei usu Jumalat.”

Mõned on oma tegemistega nii hõivatud, et neil pole aega Jumala peale mõeldagi. Nende meelest on Jumal liiga kauge, et tal võiks nende elus mingi tähendusrikas koht olla. Parimal juhul pöörduvad sellised inimesed Jumala poole vaid siis, kui häda käes või kui nad midagi vajavad, justkui oleks Jumal nende käsutada ja jooksutada.

Teised ei ela oma kiriku õpetuste järgi, kuna ei pea neid kuigi mõistlikeks. Näiteks on 76 protsenti Saksamaa katoliiklastest seisukohal, et mees ja naine võivad enne abiellumist koos elada, ent see läheb vastuollu nii nende kiriku kui ka Piibli õpetustega (1. Korintlastele 6:18; Heebrealastele 13:4). Muidugi pole katoliiklased ainsad, kes märkavad ebakõla oma religiooni ja oma elu vahel. Paljude teistegi religioonide vaimulikud kurdavad, et nende koguduseliikmed käituvad ateistide kombel.

Niisiis on täiesti põhjendatud küsimus: kas me tõesti vajame Jumalat? See küsimus pole sugugi uus, kuna sellest räägitakse juba Piibli esimestel lehekülgedel. Leidmaks vastust vaadelgem lähemalt mõningaid teemasid, millest on juttu Piibli Esimeses Moosese raamatus.