NOA sirutas selga ja venitas oma valutavaid lihaseid. Kujuta ette, kuidas ta istus suurel palgil ja tõmbas hetkeks hinge ning silmitses laeva hiiglaslikku karkassi. Õhus levis kuuma tõrva kirbet lõhna ning eemalt kaikusid vastu tööriistade hääled. Noa jälgis oma poegi, kes tegid palehigis tööd suure palkidest raamistiku kallal. Ta pojad, miniad ja ta armas naine olid koos temaga juba aastakümneid laeva ehitades kõvasti vaeva näinud. Nad olid jõudnud palju ära teha, kuid palju tegemist ootas veel ees.

Ümberkaudsed inimesed pidasid Noad ja ta peret arulagedaks. Mida enam hakkas laev ilmet võtma, seda enam inimesed nende üle naersid: neile tundus mõeldamatu, et kogu maad võiks tabada veeuputus. Katastroof, mille eest Noa neid korduvalt hoiatanud oli, tundus nii ebatõenäoline ja absurdne. Nad ei suutnud uskuda, et keegi raiskab oma — ja oma lähedaste — elu sellise rumala ettevõtmise peale. Kuid Noa Jumal Jehoova oli temast sootuks teisel arvamusel.

Jumala Sõnas öeldakse: „Noa kõndis ühes Jumalaga” (1. Moosese 6:9). Mida see tähendab? Muidugi ei tähenda see seda, et Jumal oleks kõndinud maa peal või et Noa oleks kuidagi läinud taevasse. Selle salmi mõte on, et kuna Noa kuuletus kõiges Jumalale ja armastas teda väga, nad justkui kõndisid sõpradena koos. Tuhandeid aastaid hiljem öeldi Piiblis Noa kohta: „Usu kaudu mõistis ta hukka maailma” (Heebrealastele 11:7). Kuidas ta seda tegi ja mida me tema usust õppida võime?

VEATU MEES VÄGIVALDSES MAAILMAS

Noa kasvas üles maailmas, mis muutus päev-päevalt üha kurjemaks. See oli olnud kuri juba tema vanavanaisa Eenoki päevil, kes oli õiglase mehena samuti kõndinud ühes Jumalaga. Eenok oli ennustanud, et seda jumalakartmatut maailma tabab kohtupäev. Nüüd, Noa päevil, oli kurjust veelgi enam. Jehoova silmis oli maa raisku läinud, kuna seda täitis vägivald (1. Moosese 5:22; 6:11; Juuda 14, 15). Mis oli põhjustanud sellise tohutu allakäigu?

Jumala ingelpoegade seas oli toimunud midagi kohutavat. Üks neist oli juba mässanud Jehoova vastu. Temast oli saanud Kurat-Saatan, kui ta laimas Jumalat ning meelitas Aadama ja Eeva Jumala vastu patustama. Noa päevil tõstsid ka mõned teised inglid Jumala õiglase valitsusviisi vastu mässu. Nad jätsid Jumala antud ülesande sinnapaika, tulid taevast maa peale ning võtnud endale inimese kuju, hakkasid elama kütkestavate naistega. Need kõrgid, isekad ja mässulised inglid avaldasid inimestele äärmiselt halba mõju (1. Moosese 3:1—5; 6:1, 2; Juuda 6, 7).

Lisaks sündisid materialiseerunud inglite ja nende naiste loomuvastasest liidust hübriidpojad, kes olid erakordselt pikad ja tugevad. Eestikeelne Piibel nimetab neid „hiiglasteks” („hiidtürannideks”, UM). Need kõlvatud jõhkardid muutsid tolle julma ja jumalakartmatu maailma veelgi kurjemaks. Seega on mõistetav, miks Looja silmis „inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes  kurjad”. Jehoova otsustas hävitada selle rikutud inimühiskonna 120 aasta pärast (1. Moosese 6:3—5).

Noa ja ta naine pidid oma lapsi halbade mõjutuste eest kaitsma

Mõtle, kui keeruline võis olla lapsi sellises maailmas kasvatada. Ent Noa tuli sellega toime. Ta leidis endale hea naise. Kui Noa oli 500-aastane, tõi ta naine ilmale kolm poega: Seemi, Haami ja Jaafeti. * Kahtlemata püüdsid Noa ja ta naine oma lapsi halbade mõjutuste eest kaitsta. Väikesed poisipõnnid kipuvad „vägimehi” ja „kuulsaid mehi” imetlema, ja just sellised hiiglased olid. Vaevalt et Noal ja ta naisel õnnestus hoida lapsi teadmatuses: pojad ilmselt kuulsid, milliseid tegusid hiiglased korda saadavad. Kuid nad said õpetada lastele imelisi tõdesid Jumal Jehoova kohta, kes vihkab kurjust. Neil tuli aidata oma poegadel mõista, et tolle maailma vägivald ja mässumeelsus teeb Jehoovale haiget (1. Moosese 6:6).

Lapsevanemad võivad Noa ja ta naise olukorda hästi mõista. Meie maailma mürgitab samamoodi vägivald ja mässumeelsus. Isegi lastele mõeldud meelelahutus on sellest läbi imbunud. Targad vanemad püüavad kõigest väest nendele mõjutustele vastu seista, jagades oma lastele teadmisi rahu Jumala Jehoova kohta, kes ühel päeval hävitab kõik kurjuse (Laul 11:5; 37:10, 11). Teidki võib lapsevanematena Noa ja ta naise sarnaselt saata edu! Nende pojad kasvasid tublideks meesteks ning abiellusid naistega, kes olid samuti valmis tõelise Jumala oma elus esikohale seadma.

„TEE ENESELE LAEV”

Ühel päeval muutus Noa elu alatiseks. Jehoova rääkis oma armsa teenijaga ja andis talle teada, et hävitab tollase maailma. Jumal käskis Noad: „Tee enesele laev goferipuust” (1. Moosese 6:14).

Noa laev aga ei olnud tavaline laev, nagu mõned arvavad. Sel polnud ahtrit ega vööri, kiilu ega tüüri, samuti polnud sel laevale omaseid ümaraid vorme. See oli lihtsalt üks hiiglasuur kast. Jehoova andis Noale teada laeva täpsed mõõdud ja veel mõned üksikasjad, milline see peab olema, ning juhendid katta laev seest ja väljast tõrvaga. Ta selgitas, miks: „Vaata, ma saadan veeuputuse maa peale . . . kõik mis maa peal on, peab hinge heitma!” Ta andis Noale juhise: „Sina pead minema laeva, sina ja su pojad, su naine ja su poegade naised sinuga.” Samuti pidi Noa viima laeva kõigi loomaliikide esindajad. Üksnes need, kes olid laevas, pidid tulevases veeuputuses ellu jääma (1. Moosese 6:17—20).

Noa ees oli hiiglaslik töö. Laev pidi olema kolossaalne: 133 meetrit pikk, 22 meetrit lai ja 13 meetrit kõrge. Oma mõõtmete poolest ületas see tunduvalt isegi suurimad hiljem ehitatud puidust merelaevad. Kas Noa hiilis ülesandest kõrvale, kaebles, et töö käib üle jõu, või lihtsustas Jehoova antud juhtnööre? Ei, Piibel vastab: „Noa  tegi kõik. Nõnda nagu Jumal teda käskis, nõnda ta tegi” (1. Moosese 6:22).

Laevaehitusele kulus kümneid aastaid, võib-olla 40 kuni 50 aastat. Oli vaja puid langetada, palgid metsast välja tassida, neid tahuda, lõigata ja omavahel ühendada. Laeval pidi olema kolm korrust ehk tekki, palju kambreid ning sissepääs küljel. Arvatavasti oli laeval väike viilkatus, et vesi maha voolaks, ning selle serva all avaused (1. Moosese 6:14—16).

Aastad möödusid ja laev hakkas üha enam kuju võtma. Noal oli kindlasti südamest hea meel, et pere laevaehitamises agaralt kaasa lööb. Jehoova oli Noale veel ühe töö andnud, mis võis laevaehitamisest isegi raskem olla. Piibel ütleb, et Noa oli „õigusekuulutaja” (2. Peetruse 2:5). Niisiis oli ta eestvedaja ka kuulutustöös, andes inimestele julgelt teada, et tollane kuri ja jumalatu maailm on teel hävingusse. Kuidas inimesed reageerisid? Hiljem meenutas Jeesus Kristus seda aega, öeldes, et inimesed ei „pööranud toimuvale tähelepanu”. Ta selgitas, et nad olid selliste igapäevaste toimingutega nagu söömine, joomine ja abiellumine nii hõivatud, et ei võtnud Noad kuulda (Matteuse 24:37—39). Paljud kahtlemata mõnitasid Noad ja ta peret, mõned võisid isegi teda ähvardada või talle kallale tungida.

Hoolimata tõenditest, et Jumal õnnistab Noad, inimesed pilkasid teda ega kuulanud ta sõnumit

Noa ja ta pere aga ei andnud kunagi alla. Nad jätkasid ustavalt laevaehitamist, kuigi ümberkaudsed inimesed pidasid seda ülimalt tähtsat tööd tühiseks ja rumalaks. Kristlikud pered võivad Noa ja ta pere usust nii mõndagi õppida, kuna elame ajal, mida Piibel nimetab selle maailma „viimseteks päevadeks” (2. Timoteosele 3:1). Jeesus samastas meie päevi ajaga, kui Noa laeva ehitas. Kohates Jumala kuningriigi sõnumi kuulutamise pärast ükskõiksust, pilget või isegi tagakiusamist, tasub meil mõelda Noa eeskujule. Me pole sugugi esimesed, kes midagi sellist kogevad.

„MINE . . . LAEVA”

Aastakümned möödusid ja viimaks oli laev valmis. Kui Noa oli ligi 600 aastat vana, tabas teda mitu rasket kaotust. Suri ta isa Lemek. * Viis aastat hiljem suri Lemeki isa ja Noa vanaisa Metuusala 969-aastaselt — Piibli järgi on ta kõige vanemaks elanud inimene (1. Moosese 5:27). Metuusala ja Lemek olid esimese inimese Aadama kaasaegsed.

Samal aastal sai patriarh Noa Jehoovalt uue sõnumi: „Mine sina ja kogu su pere laeva.” Jumal käskis Noal viia laeva ka eri liiki loomad: puhastest — ohverdamiseks sobivatest — loomadest seitse ja teistest kaks (1. Moosese 7:1—3).

Küll võis see alles olla vaatepilt, kui silmapiirilt ilmus sadade kaupa nähtavale kõiksuguse suuruse, kuju ja iseloomuga loomi ja linde. Ühed kõndisid, teised tulid loivates, lennates, roomates või paterdades. Meil pole mingit põhjust arvata, et Noa vaeseke pidi, higipiisad otsa ees, neid metsloomi laeva piiratud ruumidesse ajama või kuidagi meelitama. Jutustuses öeldakse, et loomad „tulid . . . Noa juurde laeva” (1. Moosese 7:9).

Mõni skeptik võib küsida: kuidas võis selline asi toimuda? Kuidas oli võimalik, et kõik need loomad rahulikult koos eksisteerisid? Kuid mõelgem järgnevale: kas universumi Loojale käiks tõesti üle jõu hoida ohjes enda loodud loomastikku  ja vajadusel seda taltsutada? On oluline pidada meeles, et Jehoova on Jumal, kes lõhestas Punase mere ja pani päikese paigal seisma. Kas ta tõesti poleks suuteline tegema kõike seda, mida me Noa jutustusest lugeda võime? Muidugi oleks ja ta ka tegi seda!

Loomulikult oleks Jumal võinud otsustada päästa enda loodud loomastiku ka mõnel teisel viisil. Ent oma tarkuses otsustas ta toimimisviisi kasuks, mis tuletab meile meelde, et algselt usaldas ta inimestele ülesande hoolitseda kõigi elavate eest maa peal (1. Moosese 1:28). Paljud lapsevanemad kasutavad tänapäeval just Noa lugu, et õpetada lastele, et Loojana peab Jehoova inimesi ja loomastikku väga kalliks.

Jehoova ütles Noale, et veeuputus algab nädala pärast. See nädal võis Noa pere jaoks olla kibekiire. Mõtle, kui palju tööd nõudis see, et kõik loomad ja nende toiduvarud laevas korra järgi paigutada ning tassida laeva ka isiklikud asjad. Naised hoolitsesid kindlasti selle eest, et nende perel oleks laevas elamisväärne kodu.

Mida tegid teised inimesed? Nad ei pööranud toimuvale ikka veel mingit tähelepanu ja seda isegi olukorras, kui oli nii ilmne, et Jehoova on Noad ja tema tegemisi õnnistanud. Oli võimatu mitte märgata seda, kuidas loomad voolavad laeva juurde. Kuid Noa kaasaegsete ükskõiksus ei peaks meid üllatama. Ka tänapäeval ei pööra inimesed mingit tähelepanu külluslikele tõenditele, et me elame selle maailma viimsetel päevadel. Nagu Peetrus ennustas, leidub pilkesõnadega pilkajaid, kes mõnitavad neid, kes võtavad Jumala hoiatusi kuulda (2. Peetruse 3:3—6). Pole kahtlustki, et inimesed pilkasid ka Noad ja ta pereliikmeid.

Millal pilkamine lõppes? Jutustuses öeldakse, et kui Noa oli oma pere ja loomad laeva toonud, sulges Jehoova Noa järel ukse. Kui lähedal juhtus olema mõni pilkaja, siis selline jumalik sekkumine kindlasti vaigistas ta. Kui mitte, siis tegi seda vihm, mis peagi sadama hakkas. Ja vihma muudkui kallas ja kallas, kuni see ujutas üle kogu maakera — täpselt nii, nagu Jehoova oli ette öelnud (1. Moosese 7:16—21).

Kas Jehooval oli hea meel nende kurjade inimeste surmast? Muidugi mitte! (Hesekiel 33:11.) Vastupidi, ta oli neile pakkunud rohkelt võimalusi end muuta ja teha head. Kas inimestel oleks olnud võimalik pääseda? Noa elulugu vastab sellele küsimusele. Ta kõndis ühes Jehoovaga: kuuletus talle kõiges, ja näitas seeläbi, et ellujäämine oli võimalik. Selles mõttes mõistis ta oma usu läbi hukka tollase maailma ja paljastas tolleaegsete inimeste kurjuse. Tänu usule jäi tema ja ta pere ellu. Kui meiegi jäljendame Noa usku, teeme kuhjaga head nii endale kui ka neile, keda armastame. Noa sarnaselt võime kõndida koos Jumal Jehoovaga kui oma sõbraga. Ja see sõprus võib kesta igavesti!

^ lõik 10 Inimkonna algusaegadel elasid inimesed palju kauem kui meie. Nende pikaealisus oli ilmselt tingitud sellest, et neil oli rohkem elujõudu, olles lähemal täiusele, mis Aadamal ja Eeval oli algselt olnud.

^ lõik 20 Lemek oli pannud pojale nimeks Noa, mis tähendab ilmselt „puhkus” või „lohutus”, ja oli ennustanud, et Noa elab oma nime tähenduse vääriliselt, tuues inimestele puhkust vaevarikkast tööst äraneetud maal (1. Moosese 5:28, 29). Lemek ei elanud nii kaua, et oleks näinud selle ennustuse täitumist.