Kas Jeesus eksis, kui rääkis, et sool võib kaotada soolasuse?

Mäejutluses ütles Jeesus oma järelkäijatele: „Teie olete maa sool. Aga kui sool kaotab oma toime, kuidas saab seda uuesti soolaseks teha? See ei kõlba enam millekski muuks kui välja visata inimestele tallata” (Matteuse 5:13). Sool on säilitusaine. Seega tähendas Jeesuse piltlik näide ilmselt seda, et tema jüngrid saavad hoida inimesi vaimse ja moraalse allakäigu eest ning et nad peaksidki seda tegema.

Surnumere soolalademed

Kommenteerides Jeesuse sõnu, et sool võib kaotada oma toime, ütleb „The International Standard Bible Encyclopedia” järgmist: „Surnumere piirkonnast saadav sool oli üldjuhul segunenud teiste mineraalidega; kui selline segu niiskust sai, võis sool lahustuda, nii et alles jäi maitsetu aine.” Seetõttu on mõistetavad Jeesuse sõnad järelejäänud aine kohta, et „see ei kõlba enam millekski muuks kui välja visata”. Eelmainitud teatmeteos lisab: „Surnumere sool jäi oma puhtuse poolest küll enamikule teistele meresooladele alla, kuid oma kättesaadavuse tõttu (seda sai Surnumere rannalt lihtsalt käsitsi koguda) oli see sool Palestiinas kõige laialdasemalt kasutusel.”

Mida tähendas Jeesuse tähendamissõnas mainitud drahmi kaotamine tema kuulajate jaoks?

Drahm

Jeesus jutustas tähendamissõna naisest, kes pärast seda, kui oli kaotanud ühe oma kümnest drahmist, süütas lambi ja pühkis hoolega põrandat, kuni leidis kaotatud mündi (Luuka 15:8—10). Jeesuse päevil võrdus drahm peaaegu ühe päevapalgaga — seega polnud tegu tühise rahalise kaotusega. Ent see lugu oli elutruu veel muudelgi põhjustel.

Mõned allikad näitavad, et naised kasutasid münte sageli ehetena. Seega võis Jeesus viidata põlvest põlve pärandatud armastatud ehtele või esemele, mis kuulus naise kaasavara hulka. Kas oli see siis nii või mitte, ajas mündi kaotamine naise ärevile ning ta tahtis selle kindlasti üles leida.

Jeesuse päevil peeti majade ehitamisel silmas seda, et need pakuksid võimalikult head varju päikesevalguse ja palavuse eest. Neil oli kõigest mõni aken või polnud sedagi. Põrandad olid tavaliselt kaetud õlgedega või mingite muude kuivatatud taimevartega. Kui raha maha kukkus, polnud selle leidmine lihtne. Üks kommentaator selgitab: „Kui keegi pillas sellisele põrandale mingi väikese asja, nagu näiteks mündi, oli tavaline, et selle üles leidmiseks süüdati lamp ja pühiti põrandat.”