KUIDAS sai mehest, kellel oli raske lapsepõlv, tubli ja õnnelik abielumees ning isa? Mis pani pahede küüsi sattunud naise oma elu korda seadma? Laskem neil endil sellest jutustada.

„Tundsin end väärtusetuna.” VÍCTOR HUGO HERRERA

  • SÜNNIAASTA: 1974
  • PÄRITOLUMAA: TŠIILI
  • TAUST: ALKOHOLISÕLTLANE

MINU MINEVIK.

Olen sündinud kaunis Lõuna-Tšiilis Angoli linnas. Oma isaga pole ma kunagi kohtunud. Kui ma olin kolmeaastane, kolis ema koos minu ja mu vennaga pealinna Santiagosse. Leidsime peavarju viletsas kodutute laagris, kus meile anti toauberik. Kasutasime avalikku käimlat ja vett saime tuletõrje veevõtukohast.

Umbes kaks aastat hiljem andis riik meile väikese majaköksi. Õnnetuseks lokkas meie uues naabruskonnas alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamine, prostitutsioon ja kuritegevus.

Mõne aja möödudes tutvus ema ühe mehega ja peagi nad abiellusid. Mu kasuisa oli paadunud joodik. Ta peksis mind ja mu ema. Tihtipeale nutsin salaja ning soovisin, et mul oleks isa, kes mind kaitseks.

Kuigi mu ema rügas tööd teha, olime väga vaesed. Mõnikord polnud meil kodus midagi muud söödavat kui piimapulber ja suhkur. Kui tahtsime vennaga meelt lahutada, hiilisime naabri akna taha telekat vaatama. Ühel päeval aga tabas naabrinaine meid teolt ja rohkem meil seda lõbu polnud.

Kui mu kasuisa oli kaine — mida ei juhtunud just sageli —, ostis ta mulle ja mu vennale midagi süüa. Kord ostis ta meie koju väikese televiisori. See oli üks neist harvadest puhkudest, mil ma end õnnelikuna tundsin.

Kaheteistkümne aasta vanuselt õppisin lugema. Aasta hiljem jätsin kooli pooleli ja hakkasin täiskohaga tööl käima. Õhtuti käisin täiskasvanud töökaaslastega pidutsemas. Jõime end purju ja tarvitasime uimasteid ning peagi olin sõltlane.

Kahekümneaastaselt kohtusin Catiga ja mõne aja pärast me abiellusime. Alguses oli meie elu ilus. Siis aga pöördusin oma vana elu juurde tagasi. Hakkasin koguni halvemini käituma kui varem. Viimaks koitis mulle, et kui nii edasi läheb, lõpetan ma kas vanglas või hauas. Mis veelgi hirmsam, ma põhjustasin oma pojale Víctorile samasuguseid kannatusi, mida ma ise olin lapsepõlves kogenud. Olin rusutud, enda  peale vihane ja tundsin end väärtusetuna.

2001. aasta paiku külastasid meid Jehoova tunnistajad ja Cati hakkas nendega Piiblit õppima. Ta rääkis õpitust ka mulle. Uudishimust hakkasin samuti Piiblit uurima. Aastal 2003 lasi Cati end Jehoova tunnistajaks ristida.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU.

Ühel päeval lugesin piiblisalmi Rutt 2:12, mis ütleb, et Jehoova tasub neile, kes oma usu kohaselt tegutsevad ja tema juurest varju otsivad. Mõistsin, et kui ma oma elus muudatusi teeksin, oleksin Jumalale meele järele ja saaksin temalt ka tasu. Mulle hakkas silma, kui sageli Piibel joomarluse hukka mõistab. 2. Korintlastele 7:1 sõnad panid mind tõsiselt mõtlema. See tekst õhutab meid end kõigest rüvedast puhastama. Hakkasin oma halbu harjumusi muutma. Sellest johtuvalt muutusin esialgu veelgi äkilisemaks, kuid kõigest hoolimata oli Cati mulle alati toeks.

Lõpuks tulin töölt ära, sest seal tundsin eriti suurt survet suitsetada ja juua. Kuigi ajutine töötus tähendas seda, et pidime piskuga läbi ajama, jäi mul rohkem aega Piiblit uurida. Sel ajal sai mu vaimne kasv tõelise hoo sisse. Cati oli alati rahul sellega, mida ma majanduslikus mõttes pakkuda suutsin, ega näägutanud mu kallal meie lihtsa elulaadi pärast. Olen talle armastava toetuse eest südamest tänulik.

Ajapikku hakkasin Jehoova tunnistajatega tihedamalt lävima. Nad aitasid mul mõista, et hoolimata mu vähesest kooliharidusest hindab Jehoova väga mu siirast soovi teda teenida. Armastus ja ühtsus, mida me kristlikus koguduses täheldasime, avaldas meie perele tohutut mõju. Sellist rahu polnud me kusagil mujal kogenud. 2004. aasta detsembris lasin ka mina end ristida.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD.

Olen kogenud, kui õiged on Jehoova sõnad kirjakohas Jesaja 48:17. Seal on öeldud: „Mina olen Jehoova, su Jumal, kes sulle õpetab, mis on kasulik.” Emale ja vennale avaldasid mu elus toimunud muutused sügavat muljet ning nüüd uurivad nemadki Piiblit. Isegi naabrid on rõõmsad, et olen nüüd hoopis teine inimene ja et meie pere on tõesti õnnelik.

Mul on naine, kes armastab Jumalat ja suhtub minusse kui usaldusväärsesse kaaslasesse ja sõpra. Kuigi ma ise olen kasvanud ilma isata, olen tänu Piibli õpetusele suutnud oma kolm poega tublideks poisteks kasvatada. Nad peavad minust lugu. Ja mis kõige tähtsam, Jehoova on neile reaalne ja nad on hakanud teda armastama.

„Kuigi ma ise olen kasvanud ilma isata, olen tänu Piibli õpetusele suutnud oma kolm poega tublideks poisteks kasvatada”

Olen Jehoovale siiralt tänulik, et hoolimata õnnetust lapsepõlvest olen praegu õnnelik mees.

 „Olin tige ja agressiivne.” NABIHA LAZAROVA

  • SÜNNIAASTA: 1974
  • PÄRITOLUMAA: BULGAARIA
  • TAUST: UIMASTIKAUPLEJA

MINU MINEVIK.

Ma olen sündinud Sofias Bulgaarias keskklassi peres. Isa jättis meie pere maha, kui olin kuuene. See oli suur šokk ja põhjustas mulle kohutavat hingevalu. Tundsin end hüljatuna ja mõtlesin, et ma polegi armastust väärt. Vanemaks saades muutusin selle kõige tõttu mässumeelseks. Olin tige ja agressiivne.

Kui olin 14-aastane, põgenesin esimest korda kodust. Näppasin sageli ema ja vanavanemate tagant raha. Oma vägivaldse loomuse tõttu oli mul koolis alatasa probleeme, mistõttu vahetasin paari aasta jooksul kooli koguni viis korda. Kolm aastat enne lõpetamist jätsin õpingud katki. Elasin amoraalset elu. Olin tubaka- ja marihuaanasõltlane ning jõin palju ja pidutsesin ohjeldamatult. Peale selle hakkasin ka uimastitega kaubitsema. Elu trööstitus maailmas, kus inimesed kannatavad ja surevad, tundus mulle täiesti mõttetu. Seepärast elasin päev korraga ja ainult naudingute nimel.

1998. aastal, kui olin 24-aastane, arreteeriti mind Brasiilias São Paulo lennujaamas uimastiveo pärast. Mind pandi neljaks aastaks vangi.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU.

Aastal 2000 hakkasid Jehoova tunnistajad kord nädalas külastama vanglat, kus mind kinni peeti. Tunnistaja nimega Marines oli minu vastu väga lahke. Tänu temale tärkas mus soov teada saada, millest siis Piibel õieti räägib. Ma polnud Jehoova tunnistajatest varem midagi kuulnud ja seetõttu uurisin teiste vangide käest, mida nad neist teavad. Minu üllatuseks suhtus enamik neist tunnistajatesse halvakspanuga. Üks vang ütles, et liitugu ma ükskõik millise muu usuga, ainult mitte Jehoova tunnistajatega. Tema sõnad tekitasid minus aga veelgi suuremat uudishimu. Tahtsin aru saada, miks Jehoova tunnistajaid ei sallita. Kaldusin arvama, et põhjus peab olema selles, et neil on õige usk. Ütleb ju Piibel, et igaüht, kes Jeesust järgida püüab, kiusatakse taga (2. Timoteosele 3:12).

Tol ajal olin määratud tööle vangla administratiivhoonesse. Ühel päeval leidsin laoruumist paar kasti vanu ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!” *. Võtsin ajakirjad kongi kaasa ja hakkasin neid lugema. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem tundsin end nagu kõrberändur, kes on äsja leidnud värskendava veeallika. Kuna mul oli aega laialt, uurisin Piiblit iga päev mitu tundi.

Kord kutsuti mind vangla kontorisse. Arvasin, et mind lastakse vabaks, ning seepärast korjasin oma varanatukese kokku, jätsin kaasvangidega hüvasti ja tõttasin kontorisse.  Kohale jõudes sain aga teada, et minu vastu on algatatud uus kohtuasi, nimelt võltsdokumentide kasutamise pärast. Asi lõppes sellega, et mulle mõisteti veel kaheaastane vangistus.

Alguses olin väga löödud, kuid mõne päeva pärast sain aru, et selline asjade käik on tegelikult õnnistuseks. Kuigi ma olin Piiblist nii mõndagi õppinud, pesitses mu südames ikkagi soov pärast vabanemist oma endist elu jätkata. Vajasin enda muutmiseks rohkem aega.

Mõnikord tundus mulle täiesti võimatu, et Jumal võiks minusugust oma teenijaks tahta. Kuid siis mõtisklesin mõningate piiblitekstide üle. Näiteks 1. Korintlastele 6:9—11 näitab, et esimesel sajandil olid mõned kristlased olnud enne Jehoova teenijaks saamist vargad, joodikud ja väljapressijad. Jehoova abiga suutsid nad end aga muuta. Nende eeskuju julgustas mind väga.

Mõnedest pahedest polnud raske lahti saada. Näiteks narkootikumide tarvitamisele suutsin kergesti lõpu teha. Suitsetamisega oli teine lugu. Pidasin üle aasta visa võitlust, enne kui sellest harjumusest vabanesin. Muu hulgas aitas mind see, et tegin endale selgeks, kuivõrd halvasti mõjub suitsetamine minu tervisele. Kõige rohkem abi sain aga lakkamatust palvetamisest Jehoova poole.

„Mõistsin, et olen leidnud parima isa, sellise, kes mind kunagi ei hülga”

Lähedus Jehoovaga aitas mul üle saada hüljatustundest, mille isa lahkumine oli põhjustanud. Laulu 27:10 sõnad puudutasid mind hingepõhjani. Seal öeldakse: „Mu isa ja ema hülgasid minu, aga Issand võtab mu üles” (P 1997). Mõistsin, et olen leidnud parima isa, sellise, kes mind kunagi ei hülga. Nüüd oli mu elul mõte. Kuus kuud pärast vanglast vabanemist, 2004. aasta aprillis, lasin end ristida Jehoova tunnistajaks.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD.

Olen nüüd õnnelik inimene. Kuna ma pole enam kahjulike harjumuste ori, on nii mu keha kui ka vaim tervemad kui nooremana. Olen õnnelikus abielus ja mul on lähedane suhe oma taevase Isa Jehoovaga. Tema teenijate hulgast olen leidnud palju isasid, emasid, vendi ja õdesid (Markuse 10:29, 30). Olen tänulik, et nad nägid minus midagi head, ja seda juba siis, kui ma ise veel endasse ei uskunud.

Mõnikord vaevab mind mu minevikutegude pärast süütunne. Sellistel puhkudel lohutab mind teadmine, et Jehoova tõotatud uues maailmas ei tule halvad asjad enam meeldegi (Jesaja 65:17). Praegu aga aitab mu minevik mul suhtuda empaatiliselt inimestesse, kes siplevad samasugustes raskustes kui mina varem. Selles mõttes tuleb mu läbielatu mulle kasuks. Kuulutustööl on mul suhteliselt kerge rääkida eelarvamustevabalt inimestega, kes on narkosõltlased, alkohoolikud või kurjategijad. Olen veendunud, et kui juba mina suutsin Jehoovale meeldimiseks oma elu muuta, siis suudavad seda kõik teisedki!

^ lõik 29 Väljaandjad Jehoova tunnistajad.

Piibel muudab inimeste elu