Kas võib olla tõsi, et Jeesus ei surnudki Kolgatal, nagu väidab Piibel, vaid jäi ellu? Kas on võimalik, et ta abiellus Maarja Magdaleenaga ja sai temaga lapsi? Või oli ta hoopis askeetlik müstik, kes eitas kõiki maise elu naudinguid? Kas ta võis õpetada midagi muud kui seda, mis on kirjas Piiblis?

NIISUGUSED spekulatsioonid on viimastel aastatel leidnud laia kõlapinda, millele on osaliselt kaasa aidanud sellesisulised menukad filmid ja romaanid. Lisaks lennukatele väljamõeldistele on kirjutatud ka palju raamatuid ja artikleid, mille tähelepanu keskpunktis on apokrüüfid. Need pärinevad meie ajaarvamise 2. ja 3. sajandist ning väidetavalt paljastavad Jeesuse kohta fakte, mis on evangeeliumitest välja jäetud. Kas sellistel väidetel on tõepõhi all? Kas võime olla kindlad, et Piibel räägib meile Jeesuse kohta kogu tõe?

Neile küsimustele aitab vastused saada see, kui pöörame tähelepanu kolmele tähtsale tegurile. Esiteks peaksime teadma  mõningaid olulisi fakte meeste kohta, kes evangeeliumid kirja panid, ning millal nad seda tegid. Teiseks on vaja teada, kes koostas Pühakirja kaanoni ja kuidas seda tehti. Kolmandaks peaksime mõnevõrra tundma apokrüüfide tausta ning kuidas need kanoonilistest kirjutistest erinevad. *

Millal Piibli kreekakeelne osa kirja pandi ja kes seda tegid?

Mõnedele allikatele tuginedes kirjutati Matteuse evangeelium kõigest kaheksa aastat pärast Kristuse surma, ehk siis umbes aastal 41 m.a.j. Paljud õpetlased on seisukohal, et see toimus millalgi hiljem, kuid üldiselt ollakse arvamusel, et Piibli kreeka osa kõik raamatud kirjutati meie ajaarvamise esimesel sajandil.

Sel ajal oli veel elus Jeesuse kaasaegseid, kes olid ka tema surma ja ülesäratamise tunnistajad ning võisid evangeeliumite jutustusi kinnitada. Samuti oleks neil olnud lihtne paljastada võimalikke ebatäpsusi. Piibliõpetlane Frederick Bruce täheldab: ”Üks apostlite algupärase kuulutustöö eeliseid oli nende kindel veendumus oma kuulajate teadlikkusest; nad ei öelnud lihtsalt, et nemad on nende asjade pealtnägijad, vaid ka ”nagu te ise teate” (Apostlite teod 2:22).”

Apostel Paulus tegi imesid, äratas isegi surnu ellu, mis oli võimsaks tunnistuseks, et Jumala vaim toetas teda ja juhatas kirjutamisel

Kes panid Piibli kreekakeelse osa kirja? Nende hulgas olid mõned Jeesuse 12 apostlist. Nemad ja teised Piibli kirjutajad, nagu Jaakobus, Juudas ja tõenäoliselt ka Markus, olid kohal, kui nädalatepühal aastal 33 m.a.j moodustati kristlik kogudus. Kõik kirjutajad, sealhulgas Paulus, olid tihedalt seotud varakristliku koguduse algse juhtiva koguga, kuhu kuulusid apostlid ja vanemad Jeruusalemmas. (Apostlite teod 15:2, 6, 12—14, 22; Galaatlastele 2:7—10.)

Jeesus volitas oma järelkäijaid jätkama kuulutus- ning õpetustööd, mida tema oli alustanud (Matteuse 28:19, 20). Ta ütles isegi: ”Kes kuulab teid, kuulab ka mind” (Luuka 10:16). Lisaks sellele tõotas ta neile, et Jumala püha vaim ehk tegev jõud annab neile väe, mida nad selleks tööks vajavad. Niisiis, kui kirjutised lähtusid apostlitelt või nende lähedastelt kaastöölistelt — meestelt, kellest oli selgelt näha, et neid oli õnnistatud Jumala püha vaimuga —, pidasid algkristlased neid raamatuid endastmõistetavalt usaldusväärseteks.

Mõned Piibli kirjutajad kinnitasid teiste kirjutajate usaldusväärsust ja Jumalast inspireeritust. Näiteks rääkis apostel Peetrus Pauluse kirjadest ning pidas neid võrdväärseiks ”ülejäänud pühakirjaga” (2. Peetruse 3:15, 16). Paulus omakorda tunnistas, et apostlid ja teised kristlikud prohvetid olid Jumalast inspireeritud (Efeslastele 3:5).

Evangeeliumite autentsusel ja usaldusväärsusel on seega tugev alus. Need ei ole pelgalt legendid või väljamõeldised. Need kajastavad hoolikalt kirjapandud ajalugu, mis põhineb pealtnägijate tunnistustel ning mille on kirja pannud mehed, kes on saanud inspiratsiooni Jumala püha vaimu kaudu.

Kes koostas Piibli kaanoni?

Mõned on väitnud, et Piibli kreeka osa kaanon loodi alles sajandeid hiljem ning et seda tegi keiser Constantinuse võimu all olnud riigikirik. Siiski näitavad faktid midagi muud.

Pane tähele, mida ütleb kirikuajaloo professor Oskar Skarsaune: ”Seda, millised kirjutised arvata Uue Testamendi kaanoni hulka ja millised mitte, ei otsustanud ükski kirikukogu ega üksikisik . . . Kriteeriumid olid üsnagi avalikud ja väga mõistlikud: apostlite ja nende kaastööliste kirjutised  meie ajaarvamise esimesest sajandist loeti usaldusväärseteks. Nende hulka ei arvatud teisi kirjutisi, kirju või ”evangeeliumeid”, mis olid kirjutatud hiljem . . . Põhimõtteliselt saadi sellega valmis juba kaua enne Constantinust ning enne seda, kui pandi alus tema mõjukale kirikule. Uue Testamendi määrasid kindlaks usu pärast tagakiusamist kogenud kristlased, mitte aga hilisema aja mõjuvõimas kirik.”

Abiprofessor Ken Berding, kes on uurinud Piibli kreeka osa, kommenteerib kaanoni tekkelugu: ”Kirik ei otsustanud, millised raamatud kaanonisse arvata; pigem võime rääkida sellest, et kirik tunnustas neid raamatuid, mida kristlased olid alati pidanud usaldusväärseks Jumala Sõnaks.”

Kuid kas kaanoni koostasid vaid need alandlikud esimese sajandi kristlased? Piibel annab meile teada, et sellega oli seotud midagi palju tähtsamat ja võimsamat.

Piiblis on kirjas, et üks kristliku koguduse algusaegade imepäraseid vaimuande oli ”inspireeritud sõnumite eristamine” (1. Korintlastele 12:4, 10). Niisiis sai osa tolle aja kristlasi üleinimliku võime teha vahet, millised sõnumid olid tõesti Jumala inspireeritud ja millised mitte. Tänapäeva kristlased võivad seega kindlad olla, et kirjutisi, mis arvati Piiblisse, peeti Jumala poolt inspireerituiks.

Järelikult on ilmselge, et kaanon koostati algusest peale püha vaimu juhtimisel. Mõned meie ajaarvamise teise sajandi lõpus elanud kirjutajad kommenteerisid Piibli raamatute kanoonilisust. Siiski ei otsustanud need kirjutajad, mida kaanonisse arvata; nad lihtsalt tunnistasid seda, mida Jumal oli juba heaks kiitnud oma esindajate kaudu, keda juhtis tema püha vaim.

Tänapäeval üldtunnustatud kaanonit toetavad vääramatult ka iidsed käsikirjad. Piibli kreeka osast on olemas rohkem kui 5000 algkeeles käsikirja, millest mõned pärinevad 2. ja 3. sajandist. Just neid, ja mitte apokrüüfe, peeti meie ajaarvamise esimestel sajanditel usaldusväärseteks ning seetõttu tehti neist ümberkirjutusi ja levitati laialdaselt.

Kirjutistes endis sisalduv kinnitus on aga tähtsaim tõend kanoonilisusest. Kanoonilised kirjutised on kooskõlas ”tervistavate sõnade eeskujuga”, mida võib leida teistest Piibli osadest (2. Timoteosele 1:13). Need ergutavad lugejaid armastama, kummardama ja teenima Jehoovat ning hoiatavad loodu kummardamise, ebausu ja demonismi  eest. Need on ajalooliselt täpsed ja neis on kirjas tõesed prohvetikuulutused. Samuti innustavad need lugejaid armastama oma kaasinimesi. Piibli kreeka osa raamatutel on sellised eriomased tunnusjooned. Kas ka apokrüüfidel?

Mis mõttes on apokrüüfid teistsugused?

Apokrüüfilised kirjutised erinevad kanoonilistest üsna suuresti. Võrreldes kanooniliste kirjutistega, pärinevad apokrüüfilised raamatud tunduvalt hilisemast ajast, umbes teise sajandi keskpaigast. Nad maalivad Jeesusest ja kristlusest pildi, mis ei ole kooskõlas inspireeritud Pühakirjaga.

Näiteks võib tuua apokrüüfilise ”Tooma evangeeliumi”. See omistab Jeesusele mitmeid kummalisi ütlusi, nagu see, et ta muundab Maarja meheks, kuna nii olevat naisel võimalik pääseda taeva kuningriiki. ”Tooma lapsepõlveevangeelium” kirjeldab väikest Jeesust kiusliku lapsena, kes põhjustas tahtlikult teise lapse surma. Apokrüüfilised ”Pauluse teod” ja ”Peetruse teod” rõhutavad vajadust täielikult hoiduda seksuaalsuhetest ning väidavad isegi, et apostlid innustasid naisi oma abikaasast lahutama. ”Juuda evangeeliumis” kujutatakse Jeesust naermas oma apostlite üle, kui need enne söömist Jumala poole palvetasid. Niisugused väited on vastuolus sellega, mis on kirjas kanoonilistes raamatutes. (Markuse 14:22; 1. Korintlastele 7:3—5; Galaatlastele 3:28; Heebrealastele 7:26.)

Mitmed apokrüüfid kajastavad gnostikute vaateid, kes ei uskunud, et Looja Jehoova on hea Jumal. Samuti olid nad seisukohal, et ülesäratamine ei ole sõnasõnaline, et kogu mateeria on kurjast ning et abielu ja soo jätkamine lähtub Saatanast.

Paljud apokrüüfid omistatakse vääralt Piibli tegelastele. Kas need raamatud jäid Piiblist välja mingi õela vandenõu tõttu? Apokrüüfide asjatundja Montague James sõnas: ”Küsimus pole üldsegi selles, kas keegi on nad Uuest Testamendist välja jätnud: nad on seda ise endaga teinud.”

Piibli kirjutajad hoiatasid, et tuleb ärataganemine

Kanoonilistest kirjutistest võime leida mitmeid hoiatusi seoses peatse ärataganemisega, mis pidi kristlikule kogudusele halba mõju avaldama. Tegelikult algas ärataganemine juba esimesel sajandil, kuid apostlid tõkestasid selle levikut. (Apostlite teod 20:30; 2. Tessalooniklastele 2:3, 6, 7; 1. Timoteosele 4:1—3; 2. Peetruse 2:1; 1. Johannese 2:18, 19; 4:1—3.) Sellised hoiatused heitsid valgust kirjutistele, mis tõusid esile pärast apostlite surma ning olid vastuolus Jeesuse õpetustega.

Muidugi võivad niisugused kirjutised olla mõnede õpetlaste ja ajaloolaste silmis vanad ja auväärsed. Kuid mõtle järele. Mis oleks, kui õpetlased koguksid kokku hunniku meie ajal välja antud kahtlase väärtusega kirjutisi, näiteks kõmuajakirjadest ja radikaalsete ususektide väljaannetest, ning paneksid need seejärel kuhugi maa-alusesse kambrisse hoiule? Kas aja möödudes muutuksid need kirjutised tõesteks ja usaldusväärseteks? Kas 1700 aasta pärast saaks neis sisalduvaid valesid ja mõttetusi pidada tõeks vaid seepärast, et need kirjutised on väga vanad?

Loomulikult mitte! Sama lugu on väidetega, et Jeesus abiellus Maarja Magdaleenaga, ja teiste kummaliste mõtteavaldustega apokrüüfides. Milleks uskuda selliseid mitteusaldusväärseid allikaid, eriti kui usaldusväärsed on käeulatuses? Kõik, mida Jumal tahab, et me teaksime tema Poja kohta, on kirjas Piiblis — ülestähenduses, mida võime usaldada.

^ lõik 4 Sõna ”kaanon” tähistab Piibli raamatute kogumikku, mille Jumalast inspireeritus on veenvalt tõestatud. Üldiselt peetakse kanoonilisteks 66 raamatut, mis on asendamatud ja moodustavad tervikliku Jumala Sõna.