Kuidas arvestada usukaaslastega, kes on ülitundlikud lõhnaainete suhtes?

Inimestel, kes on lõhnade suhtes ülitundlikud, tuleb ette keerulisi olukordi. Nad ei saa eriti mõjutada seda, kui palju nad argitegemistes võõrastega kohtudes erisuguste lõhnadega kokku puutuvad. Mõned on aga uurinud, kas oleks võimalik kehtestada nõue, et vennad ja õed ei kasutaks lõhnaaineid koguduse koosolekutel ja kokkutulekutel.

Kahtlemata ei soovi ükski kristlane teadlikult teistel koosolekulkäimist raskeks teha. Kõik me ju vajame julgustust, mida meie koosolekud pakuvad. (Heebr. 10:24, 25.) Seega soovib ehk inimene, kes kannatab lõhnade ülitundlikkuse all sellisel määral, et see takistab tal koosolekutel käimist, arutada asja kogudusevanematega. Kuigi vanematel pole ei pühakirjal põhinevat alust ega muud õigust lõhnaainete kasutamiseks mingeid reegleid kehtestada, on neil võimalik anda koguduseliikmetele informatsiooni ja aidata probleemi mõista. Olenevalt olukorrast võivad vanemad käsitleda sel teemal varem avaldatud mõtteid kohalike vajaduste raames või teha taktitundeliselt asjakohase teate. * Siiski ei saa sellist teadet aina korrata. Meie koosolekutel on tihti huvilisi ja külalisi, kes pole probleemist teadlikud, ning me soovime, et nad tunneksid end teretulnuna. Kelleski ei tohiks tekitada ebamugavustunnet seetõttu, et ta kasutab mõõdukal määral lõhnaaineid.

Kui kohalikud olud võimaldavad, võib vanematekogu sellise probleemi korral eraldada kuningriigisaalis istekohad neile, kes on lõhnaainete suhtes väga tundlikud. Näiteks on ehk olemas eraldi ruum, kus nad saavad istuda ja programmi kuulata. Kui aga mõistlikku lahendust ei leita ja mõnele on saalis viibimine ikkagi väga raske, saab ehk koosoleku programmi nende tarvis salvestada või siis korraldada kuulamisvõimaluse telefoni või interneti teel nagu nende jaoks, kes ei saa kodust välja tulla.

Meie Kuningriigiteenistuses on viimastel aastatel pööratud tähelepanu lõhnaainete kasutamisele seoses üldkokkutulekutega. Kuna enamik kokkutulekuid toimub siseruumides, palutakse sinnatulijatel piirata tugevate lõhnaainete kasutamist. See nõuanne on antud just üldkokkutulekute kohta, sest seal pole üldiselt võimalik luua lõhnavaba ala. Samas pole aga kunagi mõeldud, et see saaks reegliks koguduse koosolekutel ja seda ei peaks niimoodi tõlgendama.

Me elame viimseil päevil ja kannatame kõik päritud ebatäiuse tagajärgede tõttu. Kuidas me küll hindame seda, kui teised püüavad meiega arvestada! Mõnele meeldib väga parfüüme kasutada, kuid ta on valmis seda piirama, et tema usukaaslastel oleks kergem koosolekutele tulla. Selleks ajendab teda armastus teiste vastu.

 Kas ilmalikes ajalooallikates mainitakse Pontius Pilatust?

Sellel kivitahvlil on kirjas Pilatuse nimi ladina keeles

Pontius Pilatus on piiblilugejatele tuttav selle poolest, et ta mõistis Jeesuse üle kohut ja lasi ta hukata. (Matt. 27:1, 2, 24—26.) Kuid tema nimi esineb mitmeid kordi ka tolleaegsetes ajalooürikutes. Nagu ütleb „The Anchor Bible Dictionary”, on tema kohta ilmalikes ajalooallikates rohkem ja üksikasjalikumaid viiteid kui ühegi teise Juudamaa maavalitseja kohta.

Pilatuse nimi esineb kõige sagedamini juudi ajaloolase Josephuse kirjutistes, kes kirjeldas kolme keerulist juhtumit, millega Pilatus Juudamaa maavalitsejana silmitsi seisis. Veel ühe juhtumi pani kirja juudi ajaloolane Philon. Rooma ajaloolane Tacitus, kes kirjutas Rooma keisritest, kinnitas, et Pontius Pilatus käskis Jeesuse hukata Tiberiuse valitsusajal.

1961. aastal leidsid arheoloogid Iisraelis Kaisareas ühest muistsest Rooma teatrist taaskasutatud kivitahvli, kus on selgelt kirjas Pilatuse nimi ladina keeles. Juuresoleval pildil võib näha seda katkendlikku raidkirja, mille tervikmõte arvatakse olevat: „Aulistele jumalatele on selle Tiberiumi pühendanud Judea prefekt Pontius Pilatus.” Tiberium, millele siin viidatakse, on ilmselt Rooma keisri Tiberiuse auks püstitatud tempel.

Kas kristlikul õel tuleks kanda peakatet, kui ta juhatab piiblikursust meessoost kuulutaja juuresolekul?

2002. aasta 15. juuli Vahitorni artiklis „Lugejate küsimusi” toodi välja, et kristlik õde peaks kandma peakatet, kui ta juhatab piiblikursust kas siis ristimata või ristitud meessoost kuulutaja juuresolekul. Asja edasisest uurimisest on aga ilmnenud, et seda juhendit on kohane veidi muuta.

Kui kristlik õde juhatab varem sisseseatud piiblikursust ja juuresviibiv meessoost kuulutaja on ristitud, peab õde kandma peakatet. Sellega näitab ta lugupidamist Jehoova antud juhtpositsiooni põhimõtte vastu koguduses, sest ta täidab ülesannet, mis tavaliselt on kristliku venna kohus. (1. Kor. 11:5, 6, 10.) Teine võimalus on, et õde palub piibliuurimist juhatada vennal, kui too on selleks pädev ja võimeline.

Kui aga varem sisseseatud piiblikursusel on juures ristimata meessoost kuulutaja, kes pole õe abikaasa, siis pole õel pühakirja järgi vaja peakatet kanda. Siiski võib ka sel juhul mõne õe südametunnistus ajendada teda kandma peakatet.

^ lõik 2 Lisateavet leiab artiklist „Kuidas keemilist mitmiktundlikkust põdejaid aidata”, ajakirjast Ärgake!, 8. august 2000, lk 8—10.