„HEUREKA!” — see sõna tähendab kreeka keeles „olen leidnud!”. Sellist hüüdu võis kuulda 19. sajandil Californias kullapalaviku ajal, kui kaevur kulla peale sattus. Charles Taze Russell ja teised piibliuurijad leidsid aga midagi palju väärtuslikumat — Piibli tõe. Nad hakkasid seda innukalt teistele jagama.

1914. aasta suvel olid miljonid inimesed paljudes suurlinnades kogunenud vaatama 8-tunnist linateost „Loomise fotodraama” („Photo-Drama of Creation”), mille valmistajaks oli Rahvusvaheline Piibliuurijate Ühing. Oma suurepäraste filmilõikude, värviliste slaidide, põnevate kõnedega, mille saateks kõlas kaunis klassikaline muusika, viis see piibliteemaline teos vaatajad loomisest alates läbi kogu inimajaloo kuni Jeesus Kristuse tuhandeaastase valitsuseni (Ilm. 20:4). *

Mida aga öelda nende kohta, kes elasid väikelinnades ja maapiirkondades? Et ükski tõejanus inimene kõrvale ei jääks, andis Rahvusvaheline Piibliuurijate Ühing 1914. aasta augustis välja „Loomise fotodraama” lühendatud versiooni „Heureka draama”. Seda oli lihtne kaasas kanda ja sellele polnud lisatud filmilõike. Valida võis kolme versiooni vahel, igaüks neist oli saadaval mitmes keeles. „Heureka X” sisaldas sisseloetud kõnesid ja muusikat. „Heureka Y”-s olid veel ka ilusad värvilised klaasslaidid. „Heureka draama peredele” sisaldas valitud kõnesid ja laule ning oli mõeldud kodus kuulamiseks. Samuti oli Piibliuurijate Ühingu kaudu võimalik hankida odavaid grammofone ja projektsiooniseadmeid.

Värviliste slaidide näitamiseks kasutati projektorit

Kuna „Heureka draama” lühendatud versioonide puhul polnud vaja kasutada filmiprojektorit või suurt ekraani, said piibliuurijad selle hõlpsasti maakohtadesse kaasa võtta. Nii jõudis kuningriigisõnum uutesse paikadesse. „Heureka X” sisaldas üksnes helisalvestisi, seepärast võis seda ette mängida nii päeval kui ka õhtul pimedas. Projektor, millega sai näidata „Heureka Y”-t, töötas ilma elektrita, karbiidilambi abil. Soomekeelne Vahitorn andis teada: „Me saame näidata neid slaide peaaegu igal pool.” Nii see tõesti oli!

Selle asemel et üürida suuri teatreid, leidsid nutikad piibliuurijad draama näitamiseks tihti mõne tasuta paiga, näiteks klassiruumi, kohtumaja, raudteejaama või koguni mõne suurema majapidamise salongi. Paljudel juhtudel näidati seda vabas õhus,  ekraaniks suur valge paber, mis riputati aida külge. Anthony Hambuch kirjutas: „Põllumehed viisid oma viljapuuaeda pingid, millel inimesed võisid istuda ja vaimutoitu nautida.” Varustuse, kohvrite ning telkimiseks ja söögitegemiseks vajalike asjade vedamiseks kasutas nõndanimetatud „Heureka” töörühm „Draama vankrit”.

„Heureka” publikuks olid vahel vaid mõned inimesed, teinekord oli neid jälle mitusada. Ameerika Ühendriikides oli ühes koolimajas kohal 400 inimest, kuigi selles väikelinnas oli kõigest 150 elanikku. Teises kohas leidus neid, kes olid valmis kõndima 16 kilomeetrit, et „Heureka draamat” näha. Rootsis olid Charlotte Ahlbergi pisikesse majja kogunenud naabrid peale salvestiste kuulamist sügavalt liigutatud. Austraalias tuli kord ühes eraldiasuvas kaevanduslinnas draamat vaatama umbes 1500 inimest. Vahitorn andis teada, et keskkoolide ja kolledžite „professorid ja õpilased on lummatud meie slaidiprogrammist ja imelistest helisalvestistest”. „Heureka draama” oli populaarne sealgi, kus olid olemas kinomajad.

TÕESEEMNED LÄHEVAD KASVAMA

„Heureka draama” oli kasulik tööriist „klasside rajamistöös”, mille raames piibliuurijate rühmad ehk klassid saatsid välja kõnepidajaid, et rajada uusi klasse. Raske öelda, kui palju inimesi „Heureka draamat” vaatamas käis. Paljusid draama komplekte kasutati pidevalt. Teadaolevalt tegutses aga 1915. aastal 86-st „Heureka” töörühmast korrapäraselt ainult 14 rühma. Olgugi et andmed olid poolikud, seisis 1915. aasta kokkuvõtlikus aruandes, et „Heureka draamat” oli näinud või kuulanud enam kui miljon inimest. Umbes 30 000 neist oli tellinud endale piiblikirjandust.

„Heureka draama” ei jätnud ajalukku küll väga sügavat jälge, kuid tõenäoliselt nägid seda ainulaadset slaidiprogrammi miljonid inimesed Austraaliast Argentinani, Lõuna-Aafrikast Briti saarteni ning Indiast Kariibi mere saarteni. Suur osa neist leidis tänu sellele midagi palju hinnalisemat kui kuld — Piibli tõe, ja võis seepeale hüüda „Heureka!”.

^ lõik 4 Vaata ajakirjast Vahitorn, 15. veebruar 2014, lk 30—32, artiklit „Legendaarne linateos sai 100-aastaseks”.