MU ISA sündis Austrias Grazi linnas 1899. aastal. Esimese maailmasõja ajal oli ta teismeeas. Üsna varsti pärast teise maailmasõja puhkemist 1939. aastal võeti ta Saksa sõjaväkke. 1943. aastal hukkus isa sõjas venelaste vastu. Kaotasin isa, kui olin kõigest kaheaastane. Mul ei olnud kunagi võimalik teda tundma õppida. Tundsin isast suurt puudust, eriti teravalt avaldus see siis, kui läksin kooli ja sain aru, et enamikul teistel poistel on isa. Teismelisena leidsin lohutust sellest, kui sain teada, et inimestel on taevane isa, kes ei sure eales (Hab. 1:12, UM).

HAKKAN SKAUDIKS

Noore poisina

Seitsmeaastaselt sai minust skautliku noorteliikumise liige. Sellele ülemaailmsele organisatsioonile pani 1908. aastal aluse Briti armee kindral Robert Stephenson Smyth Baden-Powell. 1916. aastal lisandus skautluse noorem aste hundud, mis oli mõeldud minuvanustele poistele.

Mulle meeldisid nädalalõppudel maakohas toimunud laagrid: magasime telkides, kandsime vormiriietust ja marssisime trummipõrina saatel. Eriti meeldis mulle aga teiste skautidega koos olla — laulda õhtuti lõkketule ääres ja mängida metsas mänge. Õppisime ka loodust tundma, mis kasvatas minus hindamist Looja kätetöö vastu.

Skautide motoks on „Üks heategu päevas”. Tervitasime üksteist sõnadega „Alati valmis!”. Kõik see paelus mind. Meie enam kui sajaliikmelises salgas olid pooled poisid katoliiklased, ülejäänud protestandid, üks oli budist.

Alates 1920. aastast on skaudid iga paari aasta tagant korraldanud rahvusvahelisi skautide kokkutulekuid ehk jamboreesid. Mina võtsin osa seitsmendast ülemaailmsest skautide jamboreest, mis toimus 1951. aasta augustis Bad Ischli linnas Austrias, ja üheksandast ülemaailmsest skautide jamboreest, mis korraldati 1957. aasta augustis Sutton Parkis Birminghami lähedal Inglismaal. Viimasel korral oli kohal umbes 33 000 skauti 85 riigist ning meid käis laagris vaatamas umbes 750 000 inimest, nende hulgas kuninganna Elizabeth II. Mulle olid teised skaudid kui ülemaailmne vennaskond. Siis polnud mul aimugi, et üsna pea saan tuttavaks veelgi muljetavaldavama vennaskonnaga — inimestega, kes armastavad Jumalat.

KOHTUN ESIMEST KORDA JEHOOVA TUNNISTAJAGA

Rudi Tschiggerl, kes töötas hotellis peakondiitrina, oli esimene inimene, kes mulle tõest rääkis

1958. aasta kevadel oli saamas läbi minu õpipoisiaeg Grazi linnas Grand Hotel Wiesleris. Seal töötas peakondiitrina Rudolf Tschiggerl,  kes mulle eraviisil tunnistust andis. Kuulsin tõde esimest korda. Ta võttis kõigepealt jutuks kolmainuõpetuse ja väitis, et Piibel seda ei toeta. Vaidlesin sellele vastu ja soovisin talle näidata, et ta eksib. Rudolf meeldis mulle ja ma tahtsin veenda teda katoliku kirikusse tagasi tulema.

Rudolf, hüüdnimega Rudi, hankis mulle Piibli. Ütlesin talle, et lepin vaid katoliiklaste piiblitõlkega. Hakkasin Piiblit lugema ja leidsin selle vahelt Vahitorni ühingu voldiku, mille Rudi oli sinna pistnud. See oli mulle vastukarva, sest minu meelest võis taoline kirjandus pealtnäha küll õige paista, kuid tegelikult olla täis valeõpetusi. Mul polnud aga midagi selle vastu, et Rudiga Piibli teemadel vestelda. Rudi oli mõistlik mees ja ei pakkunud mulle rohkem kirjandust. Saime kolme kuu vältel aeg-ajalt kokku, et Piiblist rääkida, ning sageli kestsid meie jutuajamised hiliste tundideni.

Kui minu õpipoisiks olemise aeg mu kodulinnas Grazis läbi sai, saatis ema mu Bad Hofgasteinisse hotellindust õppima. See linnake asub Alpide orus. Kool, kus ma õppisin, tegi koostööd seal linnas asuva Grand Hotel’iga ja nii oli mul võimalik seal vahetevahel töötades kogemusi juurde saada.

MIND KÜLASTAVAD KAKS MISJONÄRIST ÕDE

Ilse Unterdörfer ja Elfriede Löhr hakkasid minuga Piiblit uurima 1958. aastal

Rudi oli edastanud mu uue aadressi Viini harubüroole ja see omakorda saatis selle kahele misjonärist õele, Ilse Unterdörferile ja Elfriede Löhrile. * Ühel päeval helistas mulle hotelli administraator ja ütles, et väljas autos istuvad kaks daami, kes soovivad minuga kohtuda. Olin üllatunud, sest ma ei oodanud külalisi ja läksin asja uurima. Hiljem kuulsin, et need õed olid tegutsenud kirjanduse kulleritena natsi-Saksamaal, kui meie töö oli seal keelatud. Juba enne teise maailmasõja algust oli gestaapo nad kinni võtnud ja saatnud Lichtenburgi koonduslaagrisse. Sealt viidi nad sõjaajal üle Berliini lähistel asunud Ravensbrücki laagrisse.

Need õed olid minu ema vanused ja ma pidasin neist lugu. Just sel põhjusel ei tahtnud ma nende aega raisata selle peale, et vestlen nendega, ja siis võib-olla mõne nädala või kuu pärast teatan, et ma ei soovi seda jätkata. Seepärast palusin ma neil tuua mulle paberilehel piiblisalmid, mis puudutavad katoliku kiriku apostelliku järgnevuse õpetust. Ütlesin neile, et lähen selle paberiga kohaliku preestri juurde ja arutan asja temaga. Uskusin, et see aitab mul tõele jälile jõuda.

SAAN TEADA, KES ON TÕELINE PÜHA ISA TAEVAS

Roomakatoliku kiriku apostelliku järgnevuse õpetuse kohaselt on paavstid katkematu rivina järgnenud apostel Peetrusele. (Kirik tõlgendab vääralt Jeesuse sõnu kirjakohas Matteuse 16:18, 19.) Katoliku kirik väidab, et paavst on ilmeksimatu õpetuslikes küsimustes, kui ta  ex cathedra (piiskopitoolilt) ehk teisisõnu ametlikult kõneleb. Uskusin, et see vastab tõele, ning et paavst, keda katoliiklased kutsuvad Püha Isaks, on eksimatu õpetuslikes küsimustes ning kui tema on kolmainuõpetuse õigeks kuulutanud, siis nii see ka on. Ent juhul kui paavst pole eksimatu, võib see õpetus ka väär olla. Pole ime, et paljudele katoliiklastele on apostelliku järgnevuse õpetus üks olulisemaid õpetusi, kuivõrd sellest sõltub kõigi teiste katoliku kiriku õpetuste õigsus või väärus.

Kui läksin preestri jutule, ei osanud ta mu küsimustele vastata, kuid võttis siiski riiulilt raamatu, mis käsitles apostellikku järgnevust. Ta soovitas mul selle koju kaasa võtta ja läbi lugeda. Tegingi seda, ent see tekitas minus veel rohkem küsimusi. Viimaks ütles preester nõutult: „Mina ei suuda sind veenda ja sina ei suuda mind veenda . . . Kõike head sulle!” Tal polnud mingit soovi minuga uuesti kohtuda.

Tundsin, et olen nüüd valmis uurima Piiblit koos Ilse ja Elfriedega. Nad jagasid mulle nii palju teadmisi tõelise püha isa Jumal Jehoova kohta, kes elab taevas (Joh. 17:11). Selles piirkonnas, kus ma elasin, polnud veel kogudust, mistõttu need kaks õde korraldasid koosolekuid ühe Piiblist huvitatud pere juures. Koosolekutel käis mõni üksik inimene. Kuna kohal polnud ristitud vendi, kes oleksid koosolekut juhatanud, tuli õdedel enamik koosolekumaterjalist nendevahelise aruteluna läbi võtta. Vahel siiski tuli mõni vend mujalt kogudusest ja esitas üüritud paigas avaliku kõne.

TEEN ALGUST KUULUTUSTÖÖGA

Ilse ja Elfriede hakkasid minuga Piiblit uurima 1958. aasta oktoobris ja mind ristiti kolm kuud hiljem 1959. aasta jaanuaris. Enne, kui mind ristiti, küsisin neilt, kas tohiksin nendega tulla majast majja kuulutustööle, et näha, kuidas seda tehakse (Ap. t. 20:20). Käinud koos nendega ühe korra kuulutamas, mainisin, et tahaksin ka endale oma territooriumi saada. Nad andsid mulle ühe küla ja ma kuulutasin seal ihuüksi majast majja. Hiljem tegin huviliste juurde korduskülastusi. Esimene vend, kellega ma majast majja kuulutama läksin, oli ringkonnaülevaataja, kes mõne aja pärast meie gruppi külastas.

Kui ma 1960. aastal kooli lõpetasin, naasin kodulinna, et oma pereliikmetele tõde kuulutada. Kuni tänaseni pole mitte ühestki neist saanud Jehoova tunnistajat. Mõned on siiski teatud määral Piibli vastu huvi tundnud.

ELU TÄISAJALISES TEENISTUSES

Mina umbes 20-aastasena

1961. aastal loeti kogudustes ette harubüroo kirjad, mis innustasid kuulutajaid hakkama pioneeriks. Olin vallaline ja hea tervise juures, niisiis ei näinud ma ühtki põhjust, miks ma seda ei peaks tegema. Rääkisin ringkonnaülevaatajale Kurt Kuhnile oma plaanist teha veel paar kuud tööd, et osta endale auto, millest oleks pioneeritöös palju abi. Mida ta kostis? „Kas Jeesus või apostlid vajasid autot, et teenida Jehoovat täisajaliselt?” Tema esitatud küsimus aitas mul õige otsuse langetada. Tahtsin alustada pioneeritööd võimalikult ruttu. Ent ma töötasin hotelli restoranis iga nädal 72 tundi ja nii tuli mul elus mõningaid muudatusi teha.

Küsisin ülemuse käest, kas mul oleks võimalik töötada senise 72 tunni asemel 60 tundi  nädalas. Ta oli päri ja maksis mulle sama palka. Natukese aja pärast rääkisin temaga uuesti ja küsisin, kas võiksin töötada ainult 48 tundi nädalas. Ta oli sellegagi nõus ja ka mu palk jäi samaks. Järgmisena küsisin, kas võiksin töötada kõigest 36 tundi nädalas ehk kuus tundi kuuel päeval. Ka sellele soovile tuldi vastu. Minu üllatuseks sain ikka sama palju palka! Mulle jäi mulje, et mu ülemus soovib väga, et ma hotellis töötaksin. Nüüd oli mul võimalik hakata üldpioneeriks. Tollal tuli pioneeridel kuulutada sada tundi kuus.

Neli kuud hiljem määrati mind eripioneeriks ja kogudusesulaseks tillukesse Spittal an der Drau linna, mis asub Kärnteni liidumaal. Sel ajal pidid eripioneerid iga kuu 150 tundi kuulutama. Mul ei olnud pioneeritöökaaslast, kuid hindasin teenistuses väga õde Gertrude Lobneri toetust, kes teenis kogudusesulase abilisena. *

UUED ÜLESANDED

1963. aastal paluti mul hakata tegema ringkonnatööd. Vahetevahel reisisin ühest kogudusest teise rongiga, kaasas rasked kohvrid. Enamikul vendadel polnud autot, seega ei saanud nad mulle rongijaama järele tulla. Ma ei tahtnud mingiski mõttes uhkeldada, seepärast ei võtnud ma taksot, vaid kõndisin oma majutuspaika.

1965. aastal, kui olin veel vallaline, kutsuti mind Gileadi kooli 41. kursusele. Paljud mu kursusekaaslased olid samuti vallalised. Olin üllatunud, kui mind pärast kooli lõpetamist määrati tagasi mu kodumaale Austriasse jätkama ringkonnatööd. Enne USA-st lahkumist tehti mulle aga ülesandeks koos ühe teise ringkonnaülevaatajaga kuu aja vältel kogudusi külastada. Mulle meeldis väga koostöö Anthony Contega, armsa vennaga, kes samuti armastas kuulutustööd ja oli selles väga tõhus. Teenisime üheskoos New Yorgi osariigis Cornwallis.

Meie pulmapäeval

Austriasse naastes määrati mind teenima ringkonda, kus ma tutvusin võluva vallalise õe Tove Meretega. Tema vanemad olid saanud Jehoova tunnistajaks, kui ta oli viieaastane. Kui vennad ja õed mõnikord pärivad, kuidas me kohtusime, vastame naljatades, et meie kokkusaamise korraldas harubüroo. Abiellusime aasta hiljem ning 1967. aastal jätkasime koos reisivat tööd.

Järgmisel aastal mõistsin, et Jehoova on osutanud mulle ärateenimata heldust ja võtnud mind oma vaimseks pojaks. Nii sai alguse minu eriline suhe oma taevase isa ja kõigi nendega, kes vastavalt kirjakohale Roomlastele 8:15 hüüavad: „Abba, Isa!”

Tegime Meretega ringkonna- ja piirkonnatööd kuni 1976. aastani. Talvel tuli ette seda, et pidime magama kütmata toas, kus olid miinuskraadid. Kord ärkasime selle peale, et teki ülemine äär oli meie jäisest hingeaurust kangeks tõmbunud. Viimaks otsustasime hakata kaasas kandma väikest elektriradiaatorit,  et öösel toas vähegi talutavam temperatuur oleks. Mõnel pool tuli selleks, et öösel tualetti minna, sumbata läbi lume välikäimlasse, kus üldjuhul puhus kõle tuul. Meil polnud oma korterit, mida oleksime puhkepäeval võinud kasutada, niisiis jäime esmaspäevaks sama pere juurde, kus olime terve nädala olnud. Teisipäeva hommikul reisisime järgmisse kogudusse.

Mul on hea meel öelda, et aastate jooksul on mu armas naine mulle alati suureks toeks olnud. Ta armastab väga kuulutustööd ja nii ei ole ma kunagi pidanud teda ergutama teenistusse minema. Samuti armastab ta kaaskristlasi ja on teiste käekäigust alati siiralt huvitatud. Sellest on olnud palju abi.

1976. aastal kutsuti meid teenima Austria harubüroosse Viini ja mind määrati harubüroo komitee liikmeks. Sellal hoolitses Austria harubüroo töö eest mitmes Ida-Euroopa riigis ja korraldas nendesse riikidesse salaja kirjandusevedu. Vend Jürgen Rundel oli selles eestvedajaks ning tegi oma tööd suure hoole ja pühendumusega. Mul oli tore võimalus temaga koos töötada. Hiljem paluti mul hoolitseda meie kirjanduse tõlkimise eest kümnesse Ida-Euroopa keelde. Jürgen ja ta naine Gertrude teenivad Saksamaal siiani ustavalt eripioneeridena. 1978. aastal hakkas Austria harubüroo trükkima ajakirju kuues keeles väiksel ofsettrükimasinal. Saatsime ajakirju lugejatele ka teistesse riikidesse. Otto Kuglitsch, kes praegu teenib koos abikaasa Ingridiga Saksamaa harubüroos, vastutas nende tööde eest.

Austrias sain osaleda erinevates kuulutustöövormides, ka tänavatöös

Ida-Euroopa vennad valmistasid kirjandust ka omal maal, kasutades mimeograafe või paljundades väljaandeid mikrofilmide pealt. Ent nad vajasid siiski teiste toetust. Jehoova kaitses seda tegevust. Kiindusime neisse vendadesse, kes teenisid Jehoovat aastakümneid nii rasketes oludes ja keelu all.

ERILINE REIS RUMEENIASSE

1989. aastal oli mul võimalus koos juhtiva kogu liikme Theodore Jaracziga Rumeeniasse sõita. Reisi sihiks oli aidata suurel rühmal vendadel organisatsiooniga taas ühineda. 1949. aastal olid nad eri põhjustel katkestanud suhted  organisatsiooniga ja moodustanud oma kogudused. Sellest hoolimata käisid nad kuulutamas ja ristisid inimesi. Kuna nad keeldusid sõjaväeteenistusest, saadeti neid vangi, just nii nagu kõiki teisi vendi, kes kuulusid organisatsiooni, mille peakorter oli heaks kiitnud. Rumeenias oli meie töö ikka keelustatud. Kogunesime salaja koos nelja kogudusevanema ning organisatsiooni poolt heaks kiidetud Rumeenia maakomitee esindajatega Pamfil Albu koju. Austriast tuli meiega kaasa tõlk Rolf Kellner.

Teisel õhtul, kui me vendadega uuesti kohtusime, veenis vend Albu oma nelja kaasvanemat organisatsiooniga jälle liituma. Ta sõnas: „Kui me seda nüüd ei tee, ei pruugi selleks tulevikus enam võimalust avaneda.” Tänu sellele ühines organisatsiooniga 5000 venda. Milline võit Jehoovale ja kaotus Saatanale!

1989. aasta lõpupoole, enne kommunismi langust Ida-Euroopas, palus juhtiv kogu mul ja mu abikaasal hakata tööle meie peakorteris New Yorgis. Olime selle kutse üle väga üllatunud. Alustasime Brooklyni Peetelis töötamist 1990. aasta juulis. 1992. aastal määrati mind juhtiva kogu teenistuskomitee abiliseks ja alates 1994. aasta juulist on mul olnud eesõigus teenida juhtivas kogus.

MÕELDES MÖÖDUNULE JA VAADATES TULEVIKKU

Koos Meretega Brooklynis New Yorgis

Aeg, kui ma hotellis kelnerina töötasin, on ammu möödas. Nüüd tunnen rõõmu eesõigusest osaleda vaimse toidu valmistamises ja jagamises meie ülemaailmsele vennaskonnale (Matt. 24:45—47). Kui mõtlen tagasi enam kui 50 täisajalises teenistuses veedetud aastale, olen Jehoovale selle eest äärmiselt tänulik. Mu süda juubeldab, kui näen, kuidas Jehoova on meie üleilmset vennaskonda õnnistanud. Mulle meeldib käia rahvusvahelistel kokkutulekutel, sest seal pannakse suurt rõhku meie taevase isa Jehoova ja Piibli tõdede tundmaõppimisele.

Ma palvetan, et veel miljonid inimesed asuksid Piiblit uurima, võtaksid tõe vastu ning hakkaksid teenima Jehoovat ühtselt koos meie ülemaailmse kristliku vennaskonnaga (1. Peetr. 2:17). Samuti ootan väga aega, kui võin taevast jälgida maist ülesäratamist ning viimaks ometi näha oma bioloogilist isa. Loodan väga, et tema ja mu ema ning teised armsad sugulased soovivad paradiisis hakata Jehoovat teenima.

Ootan väga aega, kui võin taevast jälgida maist ülesäratamist ning viimaks ometi näha oma bioloogilist isa

^ lõik 15 Vaata nende elulugu 1. novembri 1979. aasta Vahitornist (inglise keeles).

^ lõik 27 Nüüd määratakse igas koguduses kogudusesulase ja tema abilise asemel ametisse vanematekogu koordineerija ja sekretär.