VAENE lesknaine kallistab oma ainsat last. Ta ei suuda enda silmi uskuda. Vaid veidi aja eest oli ta hoidnud süles poja elutut keha. Nüüd näeb ta oma ülesäratatud poega rõõmsalt enda ees ja on üliõnnelik. „Vaata, su poeg elab!” ütleb tema külaline.

See liigutav lugu väikese poisi ülesäratamisest leidis aset peaaegu 3000 aastat tagasi. See on kirjas 1. Kuningate raamatu 17. peatükis. Mainitud külaline oli Jumala prohvet Eelija. Ema oli Sarepta linnas elav lesknaine, kelle nime me ei tea. Tema poja ülesäratamine oli kõige uskutugevdavam sündmus tema elus. Kui uurime seda lugu lähemalt, võime nii mõndagi olulist õppida.

EELIJA LEIAB LESKNAISE, KELLEL ON USKU

Jehoova oli otsustanud tuua Iisraeli kurja valitseja Ahabi ajal maale pika põuaperioodi. Pärast seda, kui Eelija oli sellest teada andnud, varjas Jumal teda Ahabi eest ja toitis ime läbi nii, et kaarnad viisid talle leiba ja liha. Mõne aja pärast ütles Jehoova Eelijale: „Võta kätte, mine Sareptasse, mis kuulub Siidonile, ja ela seal. Vaata, ma olen käskinud üht lesknaist seal sind toita!” (1. Kun. 17:1—9).

Kui Eelija saabus Sareptasse, nägi ta vaest leske puid korjamas. Kas tema ongi see naine, kes peaks prohvetile süüa andma? Kuidas on see võimalik, kui ta ise on nii vaene? Hoolimata kahtlustest, mis tal võisid olla, hakkas Eelija naisega rääkima, paludes: „Too mulle ometi pisut vett mõne nõuga, et saaksin juua!” Kui naine läks vett tooma, hüüdis Eelija talle järele: „Too mulle ühes ka paluke leiba!” (1. Kun. 17:10, 11). Võõrale vett tuua pole raske, aga kust peaks see vaene naine võtma leiba?

 Naine vastas: „Nii tõesti kui Jehoova, su Jumal elab, ei ole mul kakukestki, vaid ainult peotäis jahu vakas ja pisut õli kruusis. Vaata, ma olen korjanud paar puutükki, ja ma lähen ning valmistan enesele ja oma pojale, et saaksime veel süüa, enne kui sureme!” (1. Kun. 17:12). Mõelgem, mida naise vastus meile tema kohta näitab.

Lesknaine mõistis, et Eelija on jumalakartlik iisraellane. See ilmneb tema sõnadest „nii tõesti kui Jehoova, su Jumal elab”. Ent nendest võib ka järeldada, et kuigi naisel oli mõningaid teadmisi Iisraeli Jumalast, ei tundnud ta Jehoovat nii hästi, et oleks võinud viidata talle kui oma jumalale. Ta elas Sareptas, linnas, mis „kuulus Siidonile” ehk oli ilmselt selle foiniiklaste linna võimu all. Vägagi tõenäoliselt olid Sarepta elanikud Baali kummardajad. Sellegipoolest oli Jehoova näinud selles lesknaises midagi erilist.

Kuigi vaene Sarepta lesknaine elas keset ebajumalakummardajaid, näitas ta üles usku Jumalasse. Jehoova saatis Eelija tema juurde nii naise kui ka prohveti enda huvides. Siin on meile oluline õpetus.

Mitte kõik Baali kummardava Sarepta elanikud polnud täielikult rikutud. Saates Eelija selle lese juurde, näitas Jehoova, et ta paneb tähele hea südamega inimesi, kes teda veel ei teeni. Tõepoolest, „iga rahva hulgast on talle meelepärane see, kes teda kardab ja teeb, mis on õige” (Ap. t. 10:35).

Kui palju elab sinu territooriumil Sarepta lesknaise sarnaseid inimesi? Ehkki nad võivad elada valereligiooni kuuluvate inimeste keskel, võib neil olla igatsus millegi parema järele. Võib-olla ei tea nad Jehoovast midagi või siis teavad temast väga vähe ja seepärast vajavad nad abi, et hakata teenima tõelist Jumalat. Kas sa otsid selliseid inimesi ja aitad neid?

„ESMALT VALMISTA SELLEST MULLE PISUKE KOOK”

Pane tähele, mida Eelija lesknaisel teha palus. Naine oli just talle öelnud, et ta läheb valmistama endale ja oma pojale toitu, mis tõenäoliselt jääb neile viimaseks. Kuid mida Eelija talle ütles? „Ära karda! Mine tee, nagu sa oled öelnud. Aga esmalt valmista sellest mulle pisuke kook ja too see minule. Pärast valmista enesele ja oma pojale! Sest nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal: jahu ei lõpe vakast ja õli ei vähene kruusist kuni päevani, mil Jehoova annab maale vihma!” (1. Kun. 17:11—14.)

Mõni oleks seepeale öelnud: „Anda ära oma viimane toiduraas! Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?” Kuid nii ei reageerinud lesknaine. Kuigi tal polnud palju teadmisi Jehoovast, uskus ta Eelijat ja tegi, nagu ta palus. See oli erakordne usuproov, kuid naine läbis selle suurepäraselt ja tegi targa otsuse.

Tänu lesknaise usule Eelija jumalasse Jehoovasse jäid tema ja ta poeg ellu

Jumal hoolitses selle vaese lese eest. Nagu Eelija talle lubas, suurendas Jehoova tema kasinaid varusid, nii et sellest piisas Eelijale, naisele ja ka tema pojale kuni põuaaja lõpuni. Piiblis öeldakse: „Jahu ei lõppenud vakast ja õli ei vähenenud kruusist Jehoova sõna peale, nagu ta Eelija läbi oli öelnud!” (1. Kun. 17:16; 18:1). Kui see  naine oleks toiminud teisiti, oleks võinud tema vähesest jahust ja õlist valmistatud pisuke kook jäädagi neile viimaseks toidukorraks. Kuid Jehoovat usaldades näitas ta üles usku ja valmistas toidu kõigepealt Eelijale.

See õpetab meile seda, et Jumal õnnistab neid, kelle tegudes ilmneb usk. Kui sinu laitmatus pannakse proovile ja su usk ei löö kõikuma, siis Jehoova aitab sind. Ta hoolitseb sinu eest, kaitseb sind ja on su sõber, kes aitab sul katsumusega toime tulla (2. Moos. 3:13—15).

Siioni Vahitorn tõi aastal 1898 selle loo kohta õpetliku mõtte: „Kuna lesknaisel oli usk, mis ajendas teda kuuletuma, arvas Issand ta olevat väärt prohveti kaudu abi saama; kui ta aga poleks usku ilmutanud, oleks ehk leitud mõni teine lesknaine, kes oleks seda teinud. Nii on see ka meie puhul: Issand lubab meil elu jooksul sattuda olukordadesse, kus ta katsub läbi meie usu. Kui me ilmutame usku, on meil tema õnnistus, kui mitte, siis jääme sellest ilma.”

Kui meid tabab tõsine katsumus, on meil vaja otsida Piiblist ja meie väljaannetest Jumala juhatust. Seejärel peame seda järgima, sõltumata sellest, kui palju pingutusi see meilt nõuab. Me võime olla kindlad, et meil läheb hästi, kui toimime kooskõlas targa nõuandega: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!” (Õpet. 3:5, 6).

„KAS SA TULID . . . MU POEGA SURMA SAATMA?”

Lesknaisel seisis ees veel üks usuproov. Piibel selgitab: „Mõne aja pärast jäi selle naise, majaperenaise poeg haigeks. Poisi haigus oli nii raske, et ühel hetkel ta enam ei hinganud.” Püüdes mõista selle kohutava õnnetuse põhjust, küsis leinav ema Eelijalt: „Mis sul minu vastu on, jumalamees? Kas sa tulid mulle mu süüd meelde tuletama ja mu poega surma saatma?” (1. Kun. 17:17, 18, UM). Mis oli nende meeleheitel öeldud sõnade taga?

Kas võis naine mõelda mingi patu peale, mis tema südant vaevas? Kas ta arvas, et poja surm oli Jumala karistus ja et Jumal läkitas Eelija talle seda teatama? Sellest Piibel ei räägi, kuid üks on kindel: lesk ei süüdistanud Jumalat ebaõigluses.

Eelija oli arvatavasti vapustatud poisi surmast ja naise arvamusest, et tema kohalolek oli selle südantlõhestava juhtumi põhjuseks. Kandnud poisi lõtvunud keha katusekambrisse, hüüdis ta ahastades Jumala poole: „Oo Jehoova, mu Jumal, kas sa tõesti saadad õnnetuse ka sellele lesknaisele, kelle juures ma peatun, lastes ta pojal surra?” Prohvet ei suutnud taluda mõtet sellest, milliseid etteheiteid Jumala tegutsemise kohta oleks toonud see, kui ta oleks lasknud sellel külalislahkel naisel veelgi kannatada. Seepärast anus Eelija: „Jehoova, mu Jumal, lase ometi selle poisi hing tulla temasse tagasi!” (1. Kun. 17:20, UM; 17:21).

„VAATA, SU POEG ELAB!”

Jehoova võttis Eelija palvet kuulda. Lesk oli tema prohvetit aidanud ja näidanud üles usku. Ilmselt lasi Jumal poisi haigusel kulgeda, teades, et ta äratab tema üles ja saab selle kaudu anda lootust järeltulevatele põlvedele. Eelija anumise peale tõi Jehoova poisi ellu tagasi. See ülesäratamise juhtum on esimene, mis Piiblis kirjas. Kujutle lesknaise rõõmu, kui Eelija talle ütles: „Vaata, su poeg elab!” Seepeale ütles naine Eelijale: „Nüüd ma tean, et sa oled jumalamees ja et Jehoova sõna sinu suus on tõde!” (1. Kun. 17:22—24).

Rohkem 1. Kuningate raamatu 17. peatükis sellest naisest juttu pole. Ent kui pidada silmas seda, et Jeesus rääkis temast heakskiitvalt, oli ta ilmselt elu lõpuni ustav Jehoova teenija (Luuka 4:25, 26). Tema loost võime õppida, et Jumal õnnistab neid, kes teevad head tema teenijatele (Matt. 25:34—40). See lugu kinnitab, et Jumal toetab talle ustavaid inimesi isegi rasketes olukordades (Matt. 6:25—34). Samuti ilmneb jutustusest, et Jehoova soovib ja suudab surnuid üles äratada (Ap. t. 24:15). Need on kahtlemata väga head põhjused, miks mõtiskleda loo üle Sarepta lesknaisest.